Ei möödu päevagi, kui meid ei kostitata ennustustega, kuidas sõda võib kanduda Euroopasse. Selle lootusetust külvava retoorika taustal ei märgata, et nii meil Eestis kui ka mujal Euroopas juba toimuvad lahingud, mille käigus üritavad paadunud poliitikud teha kahjutuks nende meelest tüütult kulukaks muutunud pensionäre. Eakate osa elanikkonnast kasvab kõigis vana kontinendi riikides, samas, kui sündivus katastroofiliselt kahaneb, sest pensionäride kõrval on poliitilise rünnaku ohvriks ka lastega pered.

Allakäivas Euroopas tõstetakse pensioniiga

Õnnelikus Taani riigis, kus peetakse täiesti normaalseks, kui seadusevastaselt riiki imbunud ja liberaalsete kaasatundjate poolt heldelt rahastatud Aafrika riikidest pärit pätid peksavad pealinna keskväljakul jalgpalli MM-i ülekande ajal surnuks puhkusel viibinud Rootsi politseiniku, on plaan lähiaastail kergitada pensioniiga 70 eluaastani. Taani võimas naaber, hingevaakuva majandusega tuulikuteundamise saatel mahakäiv Saksamaa, on algatanud seadusemuudatused, mille jõustumisel ei saaks saksmannid pensionipõlve maitsta enne 67 eluaastat. Põhjuseks olevat neetud pensioniealiste liialt suur osakaal, mis viimaste andmete kohaselt ulatub veerandini vananeva riigi elanikkonnast. Samuti on plaanis lõpetada halastusmeetmena eelpensionile lubamine 63. aastaselt, sest lihtsalt pole raha, millega terve elu riigi kasuks tööd rüganud inimesi vanaduspõlves väärikalt toetada.

Sarnaselt Saksamaaga nuputavad valitsused üle Euroopa, kuidas pensioniiga tõsta, sest neetud kodanikud ei soovigi noorena surra, et vabastada riik pensionide maksmisest, mis, olgem ausad, on ju nende samade pensioniealiste aastakümneid kestnud tööga ausalt välja teenitud. Nii ongi pensioniiga enamikus Euroopa riikides tõusnud 65-67 eluaastani. Ajad, mil sai hakata kuuekümneselt pensionipõlve nautima, on nähtavasti jäädavalt ajalukku kadunud.

Eesti eakaid ähvardatakse pensionisüsteemi kokkuvarisemisega

Inimeste poliitiliselt ekslik soov elada kõrge vanuseni ning õigustatud ootus, et riik maksab neile tagasi raha, mille nemad aastakümnetega sotsiaalmaksuna riigikassasse maksid, tõeliste liberaalpragmaatikute hinnangul ei päde. Nii leidub Eestiski, kus pensioniiga vastavalt keskmise eluea prognoosile samuti tõuseb, poliitisendeid, kes väärikas vanuses kodanike kallal hammast teritades neile üha nirumat tulevikku ja pensionisüsteemi kokkuvarisemist ennustavad. Üheks selliseks mustaks prohvetiks on olematu toetusega poliitgrupi Eesti200 juhina kesistele vaimuannetele vaatamata endale haridusministri koha ärandanud Kristina Kallas. Kui paljudes muudes küsimustes jagab ta oma lihase ema vaateid, kes okupatsiooniaastail tulihingeliste internatsionalistide ridadesse kuuludes, nõudis töörahvale piiramatuid õigusi ja eeslastele pastlakandmise ning kandletinistamise kohustust, siis pensioniteemal kuuleb Kristina suust üha räigemaid ähvardusi. Nähtavasti loodab ta sel viisil veidigi tähelepanu äratada, sest tema kui edeva poliitasjataja hinnangul on ebapopulaarsus etem rahva poolsest täielikust ükskõiksusest.    

Oma ebapopulaarsust põhjendab Kallas sellega, et ühena vähestest poliitpõllul sebijatest on just tema julgenud esimesena välja öelda, et pensionite indekseerimine, mis aitab niigi vähese sissetulekuga vanuritel veel kuidagigi hinges püsida, saab lähiaastatel lõpu, sest raha selleks lihtsalt pole. Kummaline väide, sest alles hiljaaegu suutis too röökrähklejast tegelane kraaksatada, et riigis pidavat olema raha sitaks. Ja tõesti, möödunud aastal jäi sotsiaalmoinisteeriumil üle 41 miljonit eurot pensioniraha, seda ajal, mil keskmine pension kiratseb 800 euro kandis. Suurem kokkuhoid teostus ka lastega peredele mõeldud hüvitiste arvelt, mida jäi aasta lõpus üle koguni 54 miljonit. Kokku võitis riik kraanide kinnikeeramisega enam kui 100 miljonit, mida sai tõsta teistele ridadele, näiteks riikliku LGBT+ tegevuskava väljatöötamiseks ning uue supertobeda tegevusprogrammi kokkukeeramiseks, kus majandusministeeriumis resideeruva veidrikust Keldo juhtimisel koostatakse kava, kuidas veenda naisi siirduma tööle neile ameteile, mida seni peetud meeste pärusmaaks, sundides maskuliinseid tölle omakorda ameteisse, kus seni ülekaalus naised. Märkigem ära, et taoline keldotamine toimub ajal, kui riigieelarve puudujääk küündib väidetavalt 4,5%-le SKT-st.

Ja siin tulevadki mängu Kristina Kallase sarnased pensionäride nurkasurujad, kelle sõnum on lihtne: „Mida väiksem on keskmine eluiga, seda vähem ka pensionäre ja koormust tähtsate ideoloogiliste mullide puhumiseks ning ametkonnale üha heldemate palkade maksmiseks mõeldud riigieelarvele.”

Valitsus teeb kõik, et eluiga lüheneks

Paralleelselt hirmutamisega, kuidas lähialal lõpetatakse pensionite indekseerimine, kuigi palgakasvuga koos peaks suurenema ka sotsiaalmaksu summa, millest pensione maksta, tegeleb riik tõsiselt ka keskmise eluea langetamisega. Kui seni polnud võimalik tervisekassa tasustatud eriarstivisiidile saada aega enne paari-kolme kuud, siis tänu mihcaliitliku valitsuse tõsistele jõupingutustele ja seltsinaise Jolleri erilisele talendile, ei saa nüüd tervisekassa makstavat aega eriarstile enam üldse. Tahad elada, maksad tasulise visiidi eest ja jõuad arstile juba järgmisel päeval. Ent veel on arengruumi ja üha enam levib praktika, kus enam pole võimalik saada ka perearsti jutule. Parimal juhul vestleb sinuga meili teel pereõde, kes annab soovitusi, kuidas end ravida, halvemal juhul aga jäädki haigusega üksi, sest perearst saab nimekirja pealt tasu ka siis, kui haigetest üldse välja ei tee. Kuna süsteemi üle puudub kontroll, on üha suuremal hulgal inimestest võimatu saada esmatasandi arstiabi, ent kui pole arsti, pole tõsiselt haigestudes ka pikka pidu ja nii võib juba lähitulevikus loota, et poliitikute märg unistus täitub, keskmine eluiga lüheneb ning paljud inimesed ei jõuagi pensioniikka, vaid rõõmustavad riiki varase, pensionikulusid kärpiva teispoolsusesse lahkumisega.

Needsamad kallaslased ja jolleriidid võiks selle asemel, et pidevalt pasundada tervisekassa kriisist, vaadata üle tervishoiuteenuse pakkujate hinnakirja vastavuse teenuse või uuringu tegeliku töömahu ning kulukusega. Kas nahaarst, kes suudab tunnis vastu võtta neli-viis patsienti, peab ikka saama 110 eurot visiidi eest? Äkki võiks ka meditsiinis tasud vastata tööpanusele, mitte ulatuda ulmeliste summadeni.

Tervisekassa struktuurset puudujääki hinnatakse lähiaastatel kasvavat sadade miljonite eurodeni. Samas pole saladus, et perearstikeskused saavad tervisekassalt aastas ca 300 miljonit, millest umbes 200 kulub tööjõule, varustusele ja ruumidele ning kolmandik läheb keskuste omanike dividendideks. Ka muude tervisekassa kulude puhul tekib kahtlus, et rahva rahaga taotakse kinni meditsiiniärikate ülikasumeid. See pole enam arstiabi vaid bisnis, ent eesmärk, keskmise eluea lühendamine ja riigi pensioniraha kokkuhoid, saab täidetud.

Me vajame uut laulvat revolutsiooni

Mida öelda kokkuvõtteks? Kui Kristina Kallas ja teised pensionäridele trööstitut tulevikku vormivad kivisüdamed asuksid tõeliselt tegelema asjaga, ehk eelarveraha armutu raiskamise lõpetamisega, üle mõistuse paisunud ametnikearmee kokkutõmbamisega ja avaliku sektori ulmepalkade ühtlustamisega riigi keskmiste tasudega; kui lõpetataks kulutamine hirmkallitele ideoloogilistele asendustegevustele ega põletataks raha rohehulluses; kui riik muudaks tervisekassa taas normaalset kulude-tulude tasakaalu hoidvaks asutuseks, mitte meditsiinikuningate ülekuldamist sallivaks käsi laiutavaks kontoriks; kui…. Võimalusi, kuidas Eesti elu taas rööbastesse saada on mitmeid. Poliitikutel tuleks vaid arvestada rahvaga, kes meie riigis elab ja tunda vastutust tuleviku ees.

Pensionärid väärivad austust ja muredevaba elu, mitte pidevat hirmutamist pensionite indekseerimise lõpetamise või sootuks maksete kaotamisega. Selleks vajab Eesti poliitika restarti, uusi tegijaid, kes pole veel vahetanud ausust hea palga, hüvede ja vastutusest vaba äraolemise vastu. Me vajame uut laulvat revolutsiooni, uut koidikut!