Mario MaripuuJah, head lugejad, lugesite õigesti. Siit tuleb nüüd kõige rõvedamal kujul Venemaa propaganda, mida enamus eestlasi sisimas tunnevad, kardavad ja nii mõnigi loodab. Lugeja, kes sa otsid siit tuumariik Eesti võidukat Venemaa vallutamist ja tükeldamist, võid lugemise lõpetada ja edasi skrollida – ei midagi erilist, vaid järjekordne Venemaa propaganda.
Ükspäev tööd tehes hakkasin mõtlema oma kunagisele kirjutisele, mis sai loodud, kui Venemaa Föderatsiooni ei nimetatud agressoriks. Riik, kellega oli meil säilinud kaubaühendus ja ka ühine elektrivõrk. Keegi ei teadnud, mis tähendavad kõrged energiahinnad ja et me peame oma naabrit sedasi vihkama, et ka vene keel on riigis peaaegu nagu keelatud ja põlu all. Kõik, mis Venemaaga on seotud, on halb ja vastik – vähemalt sedasi meie peavoolu ajakirjandus iga päev pasundab. See maailm Eesti kultuuri ja eluruumis on nii tundmatuseni muutunud sellest ajast, kui sain kirja pandud selle kirjutise, mille poolest pälvisin toona EKRE-lt kõrgeima tunnustuse võõrsil ja mind valiti Soome EKRE osakonna juhatuse liikmeks. Ma ei soovi EKRE-st rääkida ega siduda seda kuidagi Venemaa propagandaga, aga lihtsalt, et lugeja saaks aru, kui suure väärtusega võivad ühe noore ärkava poliitaktivisti kirjutised olla.
Toona ma nägin ohtu massiimmigratsioonis ning tegin kirjutise „Põhjamaade massiimmigratsioon kui viitsütikuga pomm!”. Üks kokkuvõtvaid lauseid oli: „Kõik see kestab seni, kuni migrandid on suutnud valitsused kukutada ja riigid vallutada ning peame vastutahtmist nagu vabastajaid ootama.” Toona, kui kirjutasin selle 2019. aastal, ei teadnud me midagi ei pandeemiast ega ka Ukraina sõjast ja ka seda, et 5. märts 2023 teeb Reformierakond e-valimistega suurima valimisvõltsimise ning kaaperdab kogu riigi globalistliku neumarksistide hunta alluvusse. Tänaseks lüpstakse läbi sõjahirmu kogu kodanikonda nii hullult, et rahval pole raha ei süüa osta, käiakse poetagant prügikastist „parim enne” ületanud kraami korjamas ning talvised elektriarved on olnud sõna otseses mõttes surmavalt kõbedad.
Kui ma toona selles kirjutises nägin suurt ohtu massiimmigratsioonist, mis tuleb Rootsist, siis täna pole see immigratsioon kuhugi kadunud, vaid võtnud täiesti teised ja hoomamatud mõõtmed. Kui toona nägin, et meid tulevad vabastama moslemi äärmuslased ja meile täiesti vastumeelselt, siis täna näevad paljud Eestis elavad inimesed mitte vastumeelselt vabastajana just Venemaad ja BRICS-i, sest Euroopa Liit ja globalistlikud Eesti nukuvalitsejad on oma jalge alla tampinud kõik, mis eestlastele püha ja kallis – pereväärtused, abielu mehe ja naise vahel ja ka rahva suveräänsus ning iseseisvus. Oleme seisus nagu enne NSVL-ist lahkumist, ainult selle vahega, et nüüd ootame pikisilmi EL-ist lahkumist. Ehk see rahvavaenulik võimul olev hunta on teinud kõike, et oma rahvas hakkaks seda riiki vihkama – riiki, mis peaks hoopis rahvast hoidma, ja rahvas riiki. Täna on aga kodanikkond lagunenud kildudeks ja moodustanud erinevad rahvaliikumised ja kogukonnad, sest saadakse aru, et ellu peab jääma ka siis, kui see riik lõpetab eksisteerimise.
Kui 1941. aastal võeti lilledega vastu natsi-Saksamaa sõdureid, siis pole aeg kaugel, kus ajalugu teeb pöördkäigu ja lilledega just “uusi” vabastajaid idast vastu võetakse. Me ei saa täna süüdistada Eesti rahvast Venemaa lembuses, vaid olukorras, mille on tekitanud tänane globalistlik neumarksistlik nukuvalitsus Reformierakonna juhtimisel. Ja kui see rahvas jätkab stoilise rahuga pealt vaatamist, kuidas neumarksistid meie riigis endiselt edasi laamendavad, kaotame ka oma riigi, sest see rahvas ei ole suuteline ise riiki pidama sellisel kujul, et see oleks jätkusuutlik ja ka selles olev rahvas iseseisev… Aga hoopis teine lugu saab olema, kui see riik langeb. Eks siis näha ole, kes tõuseb, kes langeb ja kui palju meist üldse ellu jääb.
– Mario Maripuu, poliitaktivist
Tõnu Kalvet
