Täna, augusti viimasel päeval, on paljudes peredes kiire. Vaja on valmis panna koolikotid, et seal ei puuduks ükski vajalik raamat ega vihik. Algab uus kooliaasta, ent kahjuks on sellel algusel arvukate perede jaoks juures kibe maik, sest paljud õpilased ei teadnud viimase hetkeni, millises koolis oma haridusteed alustavad või kus seda jätkavad. Ministeerium, mis eelmise õppeaasta lõpul korraldas paraja segaduse eksamite hindamisel, on nüüd koos omavalitsustega jännis lastele aegsasti kodulähedase kooli määramisega. Aga keda huvitab, sest ajaloo madalaima toetusega valitsuses haridusministri koha haaranud Kristina Kallas tegeleb sujuva kooliaasta alguse ettevalmistamise asemel pigem oma hästitasustatud ameti kindlustamisega vähemalt järgmiste valimisteni. Perede mure jätab ta külmaks, sest ministeerium on ju teinud kõik endast oleneva. Nii ta vähemalt räägib, endal näol üleolev muie, otsekui kodutöö tegemata jätnud jõmpsikal, kes suurepäraselt teab, et õpetaja ei tohi seda talle pahaks panna, kuna väga pinda käies võib sattuda lastekaitse huviorbiiti ja tühistajate netilehele.

Segi nagu puder ja kapsad

Koolis, kus veel mõni aeg tagasi lähtuti traditsioonide ja innovatsiooni tasakaalust, valitseb samasugune peataolek nagu haridusministri kabinetis. Eelmise õppeaasta jooksul on korduvalt muudetud koolipäeva algusaega ja vaheagade algust ning kestvust. Laste hinges segaduse külvamiseks on klassidesse paisatud silmist välke pilduvad pröökavad õiguslased, kes jutustavad lastele hirmujudinaid tekitavalt vägivaldseid muinasjutte sajast soost ning väänavad rahvusluse mõtet ajalooliseks igandiks.

Selles pealetükkivas segaduses on kannatajaks lapsed, kes löövad õppimisele käega, aga ka ausa meele säilitanud õpetajad, keda brežnevilikku ideoloogiat meenutav liberaalsete väärtuste pealetung ei luba lastele normaalselt haridust anda. Pole siis ime, kui laste hulgas kasvab vaimne tasakaalutus, levivad vägivaldsed mõttemallid ja kannatab tervis. Õpilaste ebakindel olukord võtab pinna õpetajate jalge alt ning nad kaotavad motivatsiooni, sest aine õpetamise asemel peab aitama omandada teise emakeelega lastel eesti keelt ja kuulutama füüsika ja matemaatika tundides liberaalseid tõdesid, millesse ükski täie mõistusega inimene, saati siis austatud pedagoogid, ei usu.

Tänu ministeeriumi segastele juhistele õppetöö korraldamisel venivad laste koolipäevad pikaks, kodustele ülesannetele tuleb aga pühendada ebaloomulikult palju aega, sest tunnis ei jõudnud õpetaja teemat lõpuni lahti rääkida, kuna pidi tegelema sootuks kõrvaliste ülesannetega. Lapsed on väsinud, tusased ning tõmbuvad vaimselt kaitsesse, sest tädi haridusminister soovis end oma ametis tõestada, ent kui kavandatud uuenduste virr-varr kolinal läbi kukkus, peavad selle eest maksma lapsed ja pedagoogid, mitte pahatahtlikult oma võimekust üle hinnanud poliitik ja tema truualamlikud alluvad.

AI võtab viimase

Nagu hingetutest poliitmängudest veel vähe, tuuakse koolis püünele AI, see imeline riistaju, mis sajandi madalama reitinguga peaministri Michali hinnangul viib Eesti helgesse tulevikku. Mis toimub aga tegelikult? Vanemad inimesed mäletavad veel aega, kui peast arvutamine oli koolis a ja o. Siis ilmusid taskukalkulaatorid, mis selle oskuse nullisid. Sama juhtub mõtlemisega laiemalt, kui AI koolis valimatult ohjad enda kätte haarab. Milleks enam õppida fakte, kui AI otsib need sekundi murdosaga välja? Sealt edasi tuleb juba järgmine aste, kus ainult loll kirjutab ise kirjandeid või uurimusi, sest hea sõber AI saab tekstidega kiirelt ja vaevata hakkama. Lastel ja noortel kaob vajadus õppida, sest masin asjatab nende eest. Edasi kaob ka igasugune vajadus ise seoseid otsida ning leida ja lõpuks ka iseseisvalt mõelda, sest meie sajandi südametunnistus ning au ja uhkus, surematu Tehisintellekt, teeb seda meie eest.

Oleks viimane aeg AI pealtung koolides peatada, ent vähemusvalitsuse kurikavalad plaanid näevad ette just vastupidist, sest rahvas on loll ja ei tea, mis neile hea, ehk tsiteerides Kristina Kallast, jäägu eestlastele nende kannel ja pastlad. Sellise suhtumisega aga Eesti kooli üles ei ehita.

Raha pole, ega tule

Hariduse kättesaadavus ja kvaliteet on viimastel aastatel löögi all, ent hammastega oma toolidest kinni hoidval valitsusel on plaanis segadust haridusvallas veelgi suurendada. Kui mõne aja eest muudeti problemaatiliseks laste teatri ja muuseumikülastused, keelates vanemate poolse finantseerimise, samas koolidele tunnivälisteks tegevusteks raha juurde andmata, siis nüüd üritatakse uues eelarves haridusele ja teadusele mõeldud finantseeringuid veelgi kokku tõmmata. Teisalt on antud juhis kohalike väikekoolide sulgemiseks, mis veelgi kiirendab maapiirkondade tühjenemist, sest kaua sa last ikka kümnete kilomeetrite kaugusel asuvasse kooli saadad. See, kuidas haridusasutuste sulgemine ja kohapealsete teenuste kokkukuivamine mõjub riigi kaitsevõimele, meie sõnades sõjakat valitsust ei huvita.

Kasvab vägivaldsus

Segadus ja võõrdumine haridusvallas toidab laste vägivaldset käitumist. Tajudes, kuidas tegelikkuses puuduvad vahendid ja soov ennetada nende käitumises vägivaldsete mustrite kujunemist, sülitavad noored seaduskuulekusele ning otsivad viieteistkümne minuti kuulsust Tik-Tokki üles riputatud tapmis- ja piinamisvideotes, sest kuulsuseiha ei küsi vahenditest. Et koolis võid õpetaja ilma karistuseta pikalt saata ja kui viimane julgeb sinu tegevust mõne kõva sõnaga kritiseerida, siis vanemad tolle totaka õpsi paikapanekuks appi kutsuda, siis miks ei saa sama teha nõrgemate kaaskodanike ja lõpuks ka politsei kallal? Ja nii tekivad karistamatud kambad, mis vallutavad Tallinna parke ja Viimsi kandi mäeveerusid. Kasvamas on terve põlvkond tegelasi, kes lähtuvad tarkusest, et rusikas paneb paika, kellel on õigus.

Pole lapsi, pole probleeme

Ei saa unustada sedagi, et homme alustavad kooliteed õpilased paljulapselistest peredest ja üksikvanemate lapsed, kellel tihti on puudus kõige elementaarsemast, toidust ja riietest. Ka nende laste peale on valitsus uues eelarves mõelnud, kärpides vahendeid toimetulekuraskustes perede toetamiseks, sest mis pagana lasterikkus! Michali valitsuse käpardlikkus on vähendanud sündide arvu enam kui kolmandiku. See on trend, mida võimulolevad erakonnad tervitavad, sest nii kahaneb lähitulevikus õpilaste arv ja võib sulgeda üha uusi koole. Pole lapsi, pole probleeme.

Kui eelnev tundub liialt mustades värvides, siis kahjuks pole vähemalt järgmise aasta märtsini võimalik hariduselus helgemaid toone leida. Eesti keelele ülemineku sildi all on koolis viidud läbi oskamatult planeeritud muutusi, mis juba hakkavad peegelduma laste õpitahtes. Ainus, millele loota, on võimalus, et selle õppeaasta viimane veerand toimub juba uutes oludes, kus ministriks mõni tõesti lastest ja koolist hooliv haridusliku taustaga inimene, mitte vinduvast vihast vahutav poliitik. Seni jääb üle vaid soovida, et kõrgem jõud kaitseks lapsi, õpetajaid ja vanemaid. Olge hoitud, noored, kes te asute koolipinki tõelise sooviga õppida ning targaks saada!