Olgu aeg kui muserdav tahes, aastavahetusel heliseb meie südameis ikka lootus paemale ning koos lähedaste ja armsate inimestega vaatame tagasi möödunule, mõeldes, mida toob endaga uus peagi algav aasta.
Meid räsib sõjahüsteeria.
Elame juba pikemat aega rängas närvipinges, sest iga päev meieni jõudvad sõjauudised panevad juurdlema, kas ongi mõtet igapäevasel visal tööl, kui kõik, mida armastame ning omaks peame, võib hävida ainsa hetkega. Omaalgatuslikult sõjaekspertideks tõusnud hädakuulutajad lisavad hagu, kinnitades silmagi pilgutamata, et kui mitte homme, siis lähemate aastate sees on suur sõda vältimatu. Neist hoolimatumad kiidavad põletatud maa taktikat, rääkides, kuidas kogu Eesti rahvas tuleb evakueerida, et saaks siinsed linnad vaenlase rünnaku peatamiseks õhku lasta. Valjuhäälsed sõjaprohvetid ei taipa, et kui hävib asustus ja kultuur, pole enam midagi kaitsta. Eesti riigi maatasa pommitamine ei pruugi Euroopa Liidu ja NATO mõõtmes kujutada endast suuremat kaotust, sest meie territoorium on tervet Euroopat arvestades kaduvväike ja siin elavad inimesed ei moodusta Euroliidu rahvastikust märkimisväärset osa, ent meie jaoks, kes me siin armastame, kodu hoiame, tulevikule mõtleme, on see kõik. Kahjuks ei suuda seda mõista meie riigijuhid, kes pole kusagil toonud välja selget plaani, kuidas Eestit ohu puhul nii kaitsta, et me ei kaotaks oma maad ja elu mõtet ning milliste vahenditega tagada siinse elanikkonna, kultuuri ja kodude säilimine. Me kuuleme vaid hüüdlauseid, mis ei anna selget pilti, kas meid siis evakueeritakse või jäetakse eesliiniohvreiks.
Sõjahüsteeria peaks asenduma vastutustundliku arutlusega võimalustest oma riik säilitada, olgu selle hinnaks siis kas või kompromisse otsiv diplomaatia, mida viimasel ajal nii põlatakse. Kangelaslikku kuulipildujatoru ette viskumist hinnati sootuks teises ideoloogilises aegruumis, mille küsitavaid väärtusi ei tohiks võimukalt tagasi tuua, valmistades eestlasi maailmarahu nimel ette rahvuslikuks eneseohverduseks.
Kellele pakutakse maksupeol šampust?
Veel mõni tund ja meie koduses Eestis võtab täistuurid maksupidu, mida Reformierakonna juhitud valitsus on edukalt ette valmistanud. Nagu tavaks, saavad sellel peol palgatõusu näol šampust maitsta eelkõige tublid riigiteenistujad ja ametnikud, kelle ülesandeks on täita Brüsseli käsulaudu, jooksutada ettevõtjaid ning arendajaid kabinetist kabinetti ning keerata tavakodanikule kõikvõimalikul viisil käkki, et pööbel tunneks, kes on peremees. Võimalus, et maksutõusude boonusest pudeneb palgalisa õpetajatele ning politseinikele ja päästjatele, on pea olematu, sest nii on meil kombeks. Võtame lastega peredelt, pensionäridelt ja madalapalgalistelt, sest üüratu ametnikearmee, kelle vähendamise asemel  uusi ametikohti pigem juurde aretatakse, peab saama selle eest väärikalt tasustatud, et nemad, nende pereliikmed ning lähedased tagaksid Reformierakonnale valimistel toetuse. Jääb vaid küsimus, kas tõesti on aastasadade vältel eesti rahvas süvenenud teoorja mentaliteet juurdunud sedavõrd, et ainsaks vastureaktsiooniks valitsuse röövpoliitikale jääb sündimuse katastroofiline langus, mis õõnestab meie kõigi tulevikku? Kuid maksupeo peremehi see ei koti.
Millele siis loota?
Juba saabuva aasta jaanuaris pakivad liberaalid kokku kohvrid Washingtonis Valges majas ja teevad ruumi märksa tervemalt mõtlevale presidendile, kes dementsusest ja woke-ideoloogia kummardamisest vabana asub võitlema ameeriklaste huvisid esindavate väärtuste eest. Muutus suures maailmariigis avaldab oma mõju nii totalitaarsesse juhtimiskrampi langenud Brüsselis kui Euroliidu liikmesriikideski. Sügisel saame anda hääle kohalikel valimistel, kus tuleb üheselt seista nende jõudude eest, kellele on oluline rahu, majanduslik edu ja inimeste heaolu. Nii võib saabuv aasta pakkuda meile soodsa võimaluse minna kaasa kogu maailmas hoogustuva arenguga, asendada liberaalne revolutsioon inimliku, mõistliku, kodusid ja kohalikku elu kaitsva poliitikaga. Sellele lootes, olgu aasta 2025 meile edukas ning rõõmurohke!