Euroopa poliitilist eliiti on haaranud täielik meeleheide, sest rahakott, kust õngitsetakse füüri tohutu ametnikearmee ülalpidamiseks ja liberaalideoloogia pealesurumiseks, näitab tühjenemise märke. Selleks, et tengelpunga taas edukalt täita, on Brüsseli kabinettides käsil usin töö uute maksude väljatöötamiseks, sest kuni inimestel leidub veel midagigi hingetaga, on õigete poliitisendite kohus see kätte saada ning üleilmse õitsengu huvides huugama panna.

Uued maksud Euroopas

Kuna EL-i poliitsahkerdajate arvukus ning lõputute ettekirjutuste täitmise üle valvavad ametkonnad on paisunud nagu pärmiseen odavas õlles, kavandatakse järgmises ühenduseüleses eelarves kulutada kõigi kõrgepalgaliste asjatajate ning tänu nende tänuväärsele tööle õitsvate allasutuste ülalpidamiseks, tagasihoidlikud kas triljonit eurot. See on vähim, millega Brüsseli kontorid on nõus jätkama tavainimeste elu bürokraatlikele reeglitele allutamist. Aga siin selgubki kurb tõsiasi, et isegi siis, kui kavandatav ETS2, ehk uus süsinikukvoodi maks, hakkab senistele koormistele lisaks kehtima ka transpordile ja toasoojale, ei tule kaht triljonit täis. Kuigi ETS-u hakkab euroliidu eelarvesse röövima inimeste taskutest aastas sadu miljoneid, ei jätku sellest kahetriljonilise raiskamispeo käivitamiseks ja nii tuleb kiirelt edasi nuputada, kust ning milliste nippidega näpata puudujääv papp.

Toonusttõstvat lisa loodavad europoliitikud suhkrumaksu kehtestamisest, sest mida neid eurooplasi ikka odava magusaga turgutada, kui maiasmokkadelt võib magusakirge trahvides lausa miljoneid ärandada. Mõne poliitarveametniku meelest võiks senisest karmimalt käituda lennureisijatega, kelle piletihinnale saaks kupatada otsa veel tubli boonuse lisamaksu näol. Jutuks on tulnud ka varanduse maksustamine, ehk elad naabrist paremini, maksad. Aga ka naabreid ei tohi maksustamata jätta, sest eks nemadki taha end rikastega võrdselt tunda. Brüsseli nupumeeste arvates võiks varamaks kehtida igaühele, sest mis oleks paha üldises pearahamaksus, kui Euroliit vajab plekki, millega ideoloogiarindel populismiga võitlevaid liberaalseid vägilasi  premeerida. Ja muidugi tuleb toetada vähemusi, sest nemad väärivad rohkem, kui totter halligavalt tavapärane enamus. Nii see eelarve kulub, miljon siia, kümme tänna, sada ei tea kuhu ja oih, ongi rahakott tühi.

Tõeline maksupärl on kavandatav elektroonikajäätmete maks. Süsteem kujutab endast toredat lollipüünist. Näiteks müüakse aastas üle riigi 1000 tonni elektroonikaseadmeid. Aasta lõpus peaks sel juhul olema fikseeritud sama koguse elektroonikavidinate utiliseerimine. Kui seda ei toimu, maksab patune riik, ehk siis selle elanikud, utiliseerimispuudujäägi eest, 2 eurot kilogramm, otse Brüsselisse. Vaat nii kavatseb meie eesrindlik eurobürokraatia sarnaselt prügikastis soriva pudelikorjajaga endale ülalpidamist teenida.

Käivad jutud, et mitmed liikmesriigid pidavat liidu eelarvepoliitikat koormavaks, ega soovi selleks raha eraldada, kuid eks nendegi kangekaelsus murtakse ja osalustasusid kasvatatakse. Mis läheb von der leyenlastele korda, et tänu lõpututele piirangutele ja bürokraatiale kolib tootmine Euroopast mujale ning majandus käib alla. Selle eest on Euroopa Liit kõige roheideelisem ning vähemuste vääramatuid õigusi kriitikavabalt kummardav konstruktsioon.

Eestis on raha sitaks

Eestiski käib rahva vaikne ettevalmistamine maksutõusudeks. Kuigi enne valimisi püüavad valitsusse kuuluvad sahkerdajad jätta muljet, et lähiajal suuremat maksukoormuse tõusu ei kavandata, on õhus märke, et kui e-valimised peaksid eesmärgi täitma, siis mingit maksurahu pole loota. Näiteks loojangu teele minev, ent seni riigis häbematu kangekaelsusega juhtpositsioone hoidev Eesti200 esimees, „raha on sitaks“ Kristina, räägib avalikult, kuidas tuleb riigikassa täitmiseks pensione külmutada või neist sootuks loobuda. Püünele pürgiv Parempoolsete juht Perling aga pooldab meditsiinis omaosaluse ja tasulise arstiabi suurendamist, kuna tervisekassas tekkivat aastas 100 miljoniline puudujääk. Muidugi ei tule riigitruult eelarve pärast muretsev Perling mõttele, et kui näiteks kärpida perearstikeskustele aastas makstavat 300 miljonit kolmandiku võrra, kataks see kenasti keskuste tööjõu ning halduskulud, jättes küll omanikud ilma kopsakatest dividendidest, ent kataks hoobilt tervisekassa aastase puudujäägi.

Kuid Eestis on kombeks, et kui prassida, siis korralikult. Seepärast langes kriitika alla end alati mitte just kõige edumeelsemalt väljenduvate Sõerdi ja Võrklaeva mõistlik ettepanek, loobuda üle jõu elamisest, millest ühe osa moodustab mõttetu raha betooni valamine. Tallinnas Gonsiori tänaval kulutatakse kümneid miljoneid ERR-i uuele kompleksile, mis karvavõrtki ei paranda riikliku tele allakäinud saatekvaliteeti, ega raadiotes edastatavate saadete kuulatavust. Sama võib öelda kavandatava filmilinnaku kohta, mis valmides ei lisa Eesti kultuurile sendi eest rikkust, sest meie filmitoodangu vaadatavust paviljonide rajamine ju ei paranda, kuna vaatama minnakse ikkagi neid filme, mis publikut kõnetavad ja viimasel ajal pole Viimse reliikvia sarnastest üldrahvalikest menukitest kahjuks kuulda. Samuti oleks Estonia juurdeehituse maatenlikult jäärapäine läbisurmine täiesti mõttetu seni, kuni teater on langenud rahvusooperi staatusest kunstiväliste intriigide pesaks ning laval toimuv ei sütita pooltühja saali kogunenud pettuvat publikut. Kindlasti pole tarvis ka lisaks Rootsi kõrilõikajatele heidutada tartlasi neile armsasse kesklinna parki niinimetatud kultuurikeskuse püstiajamisega, mille edasine kasutus jääb selgusetuks. Igatahes tuleb tunnistada, et selles osas on Sõerdil ja Võrklaeval õigus, ent kuni raha on sitaks, võib seda vabalt mõttetustesse supsutada.

Aeg muuta kurssi

„Raha, raha, rohkem raha ja küllap siis näitame, kuidas elu veelgi edukamalt peapeale keerame,“ kõlab nii Brüsselist kui ka Toompealt ja ükski enesekeskne poliittsura ei tule selle pealegi, et kriisi kursil liit, nagu ka oma inimeste suhtes hoolimatu riik, võidaks eelkõige sellest, kui suudaks vabaneda pärssivast bürokraatiast, rohehullusest ja väidetavalt vabadust kuulutades, silmakirjalikult vihkamist ja ahistamist kultiveerivast ideoloogiast. Liberaalpopulistid on end näidanud ahnete tühikargajatena, kelle toetamine muutub üha kulukamaks, paisates kroonilisse rahapuudusesse terveid riike ja rahvaid. See tee viib hukatusse.