Läbinägelikud suudavad eristada poliitteatri näitemänge päriselust. Ka Ungari-näitel.

„Palju kära eimillestki.” Kui William Shakespeare elaks meie ajal, siis saaks ta kasutada seda oma kuulsa näidendi pealkirja ka reageeringute kohta Ungari valitsuse otsusele saata riigist välja kümme Venemaa diplomaati.

Selle sammu pooldajad on Ungari valitsusjuht Péter Magyarit selle eest ülistanud taevani, selle sammu arvustajad aga, vastupidi, kirunud teda maapõhja.

Matsule pihta pole aga saanud keegi. Igatahes minu seniste tähelepanekute kohaselt küll mitte.

Matsule pihta saada on aga väga lihtne, kui tuletada meelde, miks üldse sai Magyar peaministriks.

Magyari koduerakonna TISZA valimisvõit tänavu 12. aprillil toimunud parlamendivalimistel oli – kõigi märkide järgi otsustades – kaval, läbimõeldud (sala)operatsioon. Malekujundeid kasutades: geopoliitiline kombinatsioon. Selle põhieesmärk oli väga selge – tuua Brüsselist koju see rahasumma, millele Ungaril oli täielik õigus, kuid mille ülekandmise oli Ursula von del Leyeni juhitav Euroopa Komisjon külmutanud, kuna pidas Ungari tollase valitsuse aetavat poliitikat liiga suveräänseks. Külmutatud summa suurus on eri andmetel 35–36 miljardit eurot.

Nii suurt raha kergekäeliselt korstnasse kirjutada olnuks väga rumal, ungarlased on aga kõike muud kui rumal rahvas. Nutikuselt saab neid vabalt võrrelda näiteks juutide ja armeenlastega. Seega on enesestmõistetav, et külmutatud raha kojutoomise nimel otsustati lavastada Euro-Ursulale ja teistele eurokraatidele meelepärane näitemäng pealkirjaga „Ungaril on nüüd Euroopa Liidu meelne valitsus”.

Poliitteater Ungari moodi

Parema usutavuse huvides ongi Magyari valitsus astunud mitmeid samme, mis peavad eurokraatide kahtlustavale osale näitama, et Ungari on lõplikult asunud paranemise teele. 8. septembril 2026 liikvele läinud teade Ungari välisminister Anita Orbáni korraldusest saata riigist välja kümme Venemaa diplomaati käsitlebki üht sellistest sammudest. Ungari–Vene suhteid pöördumatult ära rikkuda see ei suuda, kuid näitab Ursula ja Ko.-le ikkagi, et Ungaris on võimul „valged jõud”, kelle pühendumus euroopalikele väärtustele on täielik ja pöördumatu.

Venemaa juhtkond on rahvusvahelises poliitikas niivõrd kogenud, et näeb selle kombinatsiooni muidugi läbi, mistõttu mängib meeleldi kaasa, samas samuti hoidudes suhteid pöördumatult ära rikkumast.

Teravapilgulised riigimehed ja teised geopoliitika-asjatundjad muidugi teavad, et leidub lahendus ka selleks puhuks, kui geopoliitiline malenupp Magyar peaks juhtumisi hakkama ennast pidama nupuliigutajaks ning kalduma kokkulepitud plaanist kõrvale. S.t. arvama tõsimeeli, et ta saigi 12. aprillil 2026 võimule tänu sellele, et on ise nii tore, tark ja nunnu, ta koduerakond aga esindab rahva suurema ja parema osa selget tahet.

Siis ootab Magyarit ja TISZA-t sama saatus kui see, mis tabas „Araabia kevade” laineharjal Egiptuse juhiks saanud ja seejärel end tõsimeeli geopoliitiliseks nupuliigutajaks pidama hakanud Muhammad Mursit ning tolle koduerakonda Islami Vennad (teise nimega: Moslemi Vennaskond) – kiirkorras mahavõtmine. Mursi sai mäletatavasti riigipea olla ainult mõni päev kauem kui üks aasta: 30. juunist 2012 kuni 3. juulini 2013.

Kui pikk on kokkulepitud aeg, mille jooksul Magyari juhitav valitsus peab Ungari raha Brüsselist koju tooma?

Seda ma täpselt ei tea. Ei saagi teada, sest mind ju kõnealuse (sala)operatsiooni väljatöötamise juures polnud. Kuid pakun, et see võib olla samuti üks aasta. Ühe aastaga peaks olema selge, kas Magyari valitsus saab selle ülesandega hakkama või mitte.

Olen muidugi teadlik, et nii Magyari juhitava valitsuse ülistajatele kui ka materdajatele võib käesolev kirjatükk üldse mitte meeldida.

Sel juhul soovitan mõlemal leeril väga tõsiselt juurelda järgmise küsimuse kallal: „Kui Ungari eelmine peaminister Viktor Orbán oli asjatundliku riigimehena suutnud luua tugevad ja vastastikku kasulikud suhted Hiina Rahvavabariigi, Vene Föderatsiooni, Iisraeli ning Ameerika Ühendriikidega (ajal, mil viimase presidendiks oli saanud Donald Trump), muutes end seeläbi sõna otseses mõttes asendamatuks, siis miks see neli ülimõjukat riiki suhtus Magyari erakonna valimisvõitu nii loiult ja leplikult ega liigutanud Orbáni võimulhoidmiseks sõrmegi? Sel neljal riigil leidub ju oma huvide kaitseks ja tahte läbisurumiseks vahendeid piisavalt. Kui Magyari võimuletulek olnuks neile ikka väga vastumeelne ja kahjulik, siis leidnuks nii igaüks eraldi kui ka kõik neli koos piisavalt võimalusi, et seda ära hoida. Seda aga ei tehtud. Miks?”

Kes suudab leida sellele küsimusele vastuse, see taipab kohe, miks on arukas hinnata Venemaa kümne diplomaadi väljasaatmist Ungarist sõnadega „palju kära eimillestki”.