Mida teha nendega, kes jalgpallimatši ajal lülitavad – kas või mõneks ajaks – oma kaine mõistuse välja?

„Kui vanajumal inimestele tarkust jagas, siis jäid sportlased ilma, sest olid parajasti treeningul,” ütleb üks küünilisevõitu, kuid muidu teravmeelne ja paljuski elulähedane kõnekäänd.

Alates 11. juulist 2026 saab sõna „sportlased” seal julgesti asendada sõnadega „Norra meeste jalgpallikoondis”. Sest Norra koondise liikmed näitasid kõnealusel päeval selgesti nii sõna kui teoga, et väärivad seda sõnaasendust täiel määral.

Mäletatavasti kaotas Norra koondis tookord jalgpalli maailmameistrivõistluste veerandfinaalis Inglismaa koondisele lisaajal 1:2, kuid pidas oma kaotuse peasüüdlaseks hoopis… videokaamera trossi! Just-just! Trossi, mitte aga oma kehvapoolset mängu.

Norra koondise liikmed uskusid nimelt tõsimeeli, et Inglismaa viigivärav oli saanud sündida vaid videokaamera trossi kaasabil: Norra väravavahi Örjan Nylandi väravalöögist olevat pall põrganud vastu väljaku kohal olevat videokaamera trossi, kukkunud sealt alla otse Inglismaa mängijaile, misjärel ründaja Jude Bellingham olevatki saanud lüüa seisuks 1:1.

„Pall kukkus otse taevast alla, seega muutis suunda. See tekitas meie mängijates segadust ja halva olukorra,” ütles pärast mainitud kohtumist Norra koondise peatreener Ståle Solbakken. Ta tunnistas küll, et polevat ise trossitabamust märganud, kuid mängijad ja koondise taustajõud olevat siiski märganud.

„Ma ei süüdista seda, aga kõik pingil olijad reageerisid spontaanselt, sest pall lihtsalt kukkus nende ette. Seega ma arvan, et ei ole mingit kahtlust, et see midagi puudutas,” lisas Solbakken.

Kui pall tookord midagi tõepoolest puudutas, siis polnud see küll videokaamera tross. Maailma Jalgpalliliit (prantsuse k. lüh. FIFA) lasi asjatundjatel kõnealuse juhtumi videosalvestusi ülipõhjalikult (aegluubis, korduvalt edasi-tagasi kerides) uurida, misjärel teatas 13. juulil juba täie kindlusega, et Bellinghami viigivärav olevat olnud täiesti määrustepärane, kuna „salvestustelt oli selgesti näha, et kaameratross ei värisenud ega liikunud”.

Kas norralased sellega lepivad, või asuvad otsima uut patuoinast, näitab juba tulevik. Soovi korral võivad selleks valida ka mõne linnu. Aeg-ajalt on jalgpallikohtumistes ju juhtunud, et pall tabab mõnda väljaku kohal või ääres lendavat lindu. Vahel ka   v ä g a   erilisel viisil.

„Räägitakse, et mingisuguse jalgpallivõistluse ajal ühes Jugoslaavia väikelinnas lendas pall pärast ühe mängija lööki üles… ega tulnudki enam tagasi. Palli otsiti, kuid tagajärjetult. Pealtvaatajate ja sportlaste üle oli otsustanud nalja heita kotkas. Viimane lendas just üle mänguväljaku, pidas vist palli mingisuguseks teiseks linnuks ja haaras sellest küüntega kinni. Alles üsna kaugele jõudnuna veendus „röövel” nähtavasti, et tema saak pole söödav ja laskis palli vabadusse,” kirjutas 1964. aastal eesti keeles ilmunud raamatus „Juttu jalgpallisõbraga” Nõukogude Liidu üks tuntumaid jalgpallikohtunikke Mark Rafalov (1924–2020).

Kas Norra koondis oli ikka tõesti süütu ohver?

Uut patuoinast otsides tasuks Norra jalgpallikoondisel aga korraks hoog maha võtta ja endalt küsida: „Kas ikka tõepoolest tegime kõik endastoleneva, et inglasi võita? Kui Nylandi löödud pall juhtumisi tabaski kaameratrossi, siis kas see oli tõesti ainus asi, millega saame oma kaotust põhjendada?”

Kui ausalt suudavad neile küsimustele vastata norralased ise, saame teada juba edaspidi. Iga enese vastu ausaks jääda sooviv jalgpallisõber vastab mõlemale küsimusele aga ühel moel – eitavalt.

Esiteks, tegu oli alles viigiväravaga. Inglismaa võiduvärav löödi alles lisaajal. (Lööjaks seesama Bellingham.)

Teiseks, norralastel oli endilgi väga häid väravavõimalusi, seda veel normaalajal. Kaitsja Kristoffer Ajeri tugevast pealöögist tabas pall latti. Veel enne seda (64. minutil) aga olidki norralased palli vastase väravasse toimetanud, väravalööjaks kaitsja Torbjörn Heggem, kuid värav tühistati, kuna nende kuulsaim mängumees, ründaja Erling Haaland oli samal ajal tegutsenud Inglismaa poolkaitsja Elliot Andersoni vastu liiga jõuliselt.

Inglismaa koondise endine väravavaht Paul Robinson iseloomustas Haalandi seda tegu kui selget rumalust ja meeskonna altvedamist. Karm, kuid õiglane hinnang, kuna pärines oma ala suurelt asjatundjalt.

Haaland jäigi kõnealuses veerandfinaalmängus kuivale, kuigi oli enne seda olnud resultatiivne viieteistkümnes koondisemängus järjest (lõi neis kokku 27 (!) väravat), ja vahetati lisaajal välja.

Kolmandaks, Nyland mängis mitmelgi puhul ebakindlalt, tõrjudes palli sellises olukorras, kus pidanuks selle hoopis püüdma. Ja ka saanuks püüda. Just tema üheaegselt kergekäelisest ja ebaõnnestunud tõrjest sündiski ju ka inglaste võiduvärav.

Kas Norra kaotuse põhjustas asjaolu, et „kaameratrossi-värav” oli viinud nad täiesti rööpast välja, misjärel nad ei suutnudki enam korralikult mängule keskenduda? (Nagu ütles Solbakken: „Tekitas mängijates segadust ja halva olukorra.”)

Kui jah, siis oli mängu lõpptulemus täiesti õiglane. Nõrga närvikavaga, kergesti heituvatel sportlastel polegi maailma tippseltskonda asja. Lisaks väljapaistvale spordimeisterlikkusele läheb tippujõudmiseks vaja ju ka tugevat närvikava.

Norra jalgpallikoondislastel tasuks eeskuju võtta 20. sajandi ühe kuulsama Brasiilia jalgpallitreeneri Telê Santana (1931–2006) põhimõttest. Santana juhendamisel nii 1982. kui ka 1986. aasta MM-il mänginud ja ka säranud Brasiilia koondis juhindus igas mängus nimelt põhimõttest „Löögu vastane meile väravaid ükskõik kui palju, meie lööme alati vähemalt ühe võrra rohkem!”

Santana-aegset Brasiilia koondist ja tolle tähtmängijaid (Zico, Falcão, Sócrates, Júnior, Eder jvm.) mäletatakse siiani. Kas saame aga kindlad olla, et neljakümne aasta pärast on jalgpallisõpradel samal põhjusel sama hästi meeles ka Haalandi eestvedamisel (ajuti ka altvedamisel) võistlev praegune Norra jalgpallikoondis? Või mäletatakse viimast pigem isehakanud jalgpallikohtunike kooslusena?

Tõnu Kalvet

P.S. Küllap eraldi käsitlust vääriks need isehakanud jalgpallikohtuniku rolli mängivad jalgpallisõbrad, kes lülitasid oma terve mõistuse välja ja tormasid „süütult kannatanud Norra koondist” ummisjalu kaitsma. Selliste „jalgpallikohtunike” kohta kirjutasid menukad Nõukogude kirjanikud Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov omal ajal väga tabavalt: „Kõik pealtvaatajad on alati olnud arvamusel, et kohtuniku otsused pole õiged, et ta täiesti sihilikult soosib ühte võistlevatest pooltest ja et väljakul on suur korralagedus. Aga kui platsil vilistaks tema – jalgpallihaige – siis oleks kõik parimas korras.”

Isehakanud jalgpallikohtunike arengutaset näitab ilmekalt ka petitsioon, milles nõutakse, et 2026. aasta MM-ilt eemaldataks Argentiina jalgpallikoondis, kuna kõik märgid näitavat, et tolle teine järjestikune MM-tiitel on kuskil tagatoas juba kokku lepitud. Käesoleva kirjatüki valmimise hetkeks oli sellele petitsioonile oma allkirja andnud juba rohkem kui kolm miljonit end tõsimeeli jalgpallisõbraks pidavat isikut…