Keeruline ja eksistentsiaalseid hirme sisendanud 2025. aasta on lõppemas. Milliste lootustega võime minna vastu uuele algavale aastale? Erinevalt peavoolumeediast, kus viimsepäeva meeleolusid külvates koguvad klikke katastroofe ennustavad heietused, keskenduksin pigem lootusele, et 2026. aastal oleme tunnistajaks pinge langusele nii globaalsel tasandil kui ka kodusel Maarjamaal.

Uskugem rahusse!

Rääkigu hetke suundumustest profitit lõikavad tegelased mida iganes, ent uus aasta toob endaga kaasa sõja lõppemise Ukrainas ning ehk küll aegamisi edeneva, ent pöördumatu rahuprotsessi käivitumise. Kainelt mõtlevate Euroopa poliitikute ja Ühendriikide eestvedamisel algavad arutelud, kuidas jõuda maailmas taas pingelõdvenduse juurde, jätkates koostööaltimate ning vastutustundlikumatena, kui seda viimastel aastatel on suudetud.

Euroopa vajab rahu, leidmaks lahendust eksistentsiaalsetele probleemidele, milleks on Euroliidu juhtkonna ja mitmete ideoloogilis-majanduslike kildkondade õhutatud kontrollimatu migratsioon, lapsikult ülepingutatud rohemeetmete tulemusel hoogustunud majanduse allakäik ning elatustaseme langus.

Vasakideoloogiatesse takerdunud liidust tugevaks majandusühenduseks.

Tõsiseid muutusi on oodata Euroopa Liidu juhtkonnas, kus on võtnud maad asjatundmatus, politikaanlus, institutsioonide toimimist kahjustav võimuvõitlus ning föderaalriigi kavandamisest hoogu võttev rahvaste enesemääramisõiguse eiramine ja kultuuritraditsioonide mahasurumine lõimumise loosungite all.

Tänu Ameerikas alanud ühiskonna tervenemisprotsessidele hakkab ka Euroopasse üha enam jõudma normaalsus, mida von der leyenlased on aastaid hoolimatult hävitanud. Ennustused Euroopa lõplikust allakäigust ei täitu, sest üha enam leiavad toetust jõud, mis viivad äärmusliberaalsetesse ideoloogiatesse takerdunud vana maailma tagasi aastatuhandeid siinsetele rahvastele elujõudu andnud ja kestmist võimaldanud kadumatute väärtuste juurde. Föderaliseerumine peatub ja ideoloogilisi utoopiaid hüljates algab liikumine ettevõtlust hävitavast rohenaivismist vaba majandusliidu suunas, millisena tänaseks ülepolitiseeritud riikide ühendus kunagi alustas.

Eesti saab töövõimelise valitsuse.

Ka Eesti jaoks tuleb saabuv aasta otsustav, kui viimaks vabaneme rahva toetuse minetanud valitsusest. Muidugi pole põhjust loota äpardunud peaministrilt Kristen Michalilt vabatahtlikku tagasiastumist. Piinliku arrogantsiga klammerdub ta oma kõikuva tooli külge. Ent pinged Reformierakonnas kasvavad, pole ju kõik sellesse sekti kuuluvad inimesed vastutustundetud nukud, vaid reformistidegi hulgas leidub mõistlikke ja Eesti edu soovivaid inimesi. Just nemad võivad algatada erakonna sisese diskussiooni peaministri vahetusest. Samuti on võimalik, et näeme riigikogus mitme valitsuse poliitikat häbeneva reformierakondlasest rahvaesindaja taandumist senisest rutiinist, jätkata michaliitliku surve all kummitemplina rahvale vastuvõetamatute seaduste läbisurumist. Välistatud pole seegi, et nii mõnigi reformipoliitik hakkab valimiste lähenedes üha enam tajuma, et jätkates toetuse maha mänginud erakonnas, võib peale valimistel läbikukkumist kaotada võimaluse poliitikas kaasa rääkida. Nii näeme juba varasemalt Eesti poliitmaastikul levinud mustrit, kus poliitikud valivad isiklikel kaalutlustel senise asemele mõne muu erakonna. Lisaks hakkab ülejooksikuid tekkima end olematuks rahmeldanud Eesti200 ridades. Kuulekas michaliitlik toetusgrupp langeb riigikogus vähemusse ning rahvast maksudega kägistava ja maad ümberrahvastava valitsuse ajalukku saatmine muutub võimalikuks. Me pääseme ummikust, milleni Kristen Michali saamatu eneseimetlus on meid viinud ja jätkame riigina, kus järgitakse põhiseadust, mitte ei tühistata teisitimõtlejaid ega kultiveerita vastandumisideoloogiat.

Eesti riik väärib kordategemist.

Veel tahaks aastalt 2026 loota, et poliitikud, vähemalt avarapilgulisemad neist, jõuavad äratundmisele senise vastanduva ja konkurente materdava praktika kõlbmatuses. Kas suudetakse panna kokku midagi meie riigile ajaloos aluse pannud Päästekomitee taolist või peetakse eesmärgipärasemaks kutsuda kokku uus Eesti Kongress, ent meie maa vajab kõiki tegutsevaid erakondi ja liikumisi ühendavat tööorganit, mis annaks ideoloogiaülese põhiseaduslikele alustele toetuva tulevikuvaate, kuhu soovime riigina järgnevatel aastakümnetel jõuda.

Meil on mille eest ühiselt hoolt kanda. Eesti tuleb tuua välja demograafilisest kriisist; kaalutud maksupoliitika ja bürokraatia otsustava kärpimise ning raha liberaaläärmuslikele programmidele raiskamise lõpetamisega parandada rahva elatustaset; viia majandus tõusule, luues uusi töökohti eeskätt kohalikele elanikele, mitte migratsiooni piiramatu paisutamisega riiki veetud odavale tööjõule; taastada tervisekassa jätkusuutlikkus ning muuta arstiabi taas kättesaadavaks; tõsta pensionid elamisväärseks ja lastetoetused perede igapäevamuresid lahendavaiks; lõpetada eksperimendid hariduselus ja andekate loojate kägistamine kultuurivallas. Teha on palju.

Meid päästavad armastus ja mõistmine.

Me peame aastal 2026 suutma väljuda masendusest, mida külvab igapäevane sõjahirm, takistamatult Euroopasse valguvate võõraste hordide peremehetsemine ja üha diktaatorlikumaks muutuva Brüsseli küündimatute käsulaudade pealesurumine. Meist igaühel on võimalus anda uue aasta helgemaks muutmisesse panus kasvõi sellega, kui loobume mornist umbusust kaaskodanike vastu, vaenust põlvkondade vahel ja normaalsuse mõnitamisest, ning küllap on siis elul meilegi varuks armastust ja mõistmist, mida rahvana kestma jäämiseks vajame.

Head uue aasta ootust ja kõigi soovide täitumist saabuval 2026!