Üks riikluse peamisi eesmärke on kaitsta rahvast nii väliste kui ka sisemiste ohtude eest. Kahjuks ei suuda Eesri riik selle ülesandega toime tulla. Kindlasti kasvatab võõra riigi droonide vaba lend Eesti õhuruumis ning kontrollimatu migratsiooni eskaleerumine ebakindlust, ent põhilised mured algavad inimeste jaoks riigisisese kriminogeense olukorra järsust halvenemisest.

Eestist on saanud petturite paradiis.

Hiljuti rõõmustati meid teatega laia haardega petturpätile Yermolajevile kaheksa ja poole miljonilise meelehea eest vabaduse kinkimisest, ent kahjuks polnud see erandlik sündmus, vaid kurjategijate soosimisest on saanud meie õiguskaitseorganitele pigem reegel. Siseminister Taro ja justiitsminister Pakosta ei vaevu selgitama, kuidas on võimalik, et telefonipetturid saavad meie riigis vabalt kodanikel nahka üle kõrvade tõmmata ning ei politsei ega prokuratuur tõtta nende tegevust tõkestama isegi siis, kui kurjategijate nimed teada. Kui politseist öeldakse petuskeemi ohvrile näkku, et sinu vara, kulla loll, kellelt tulebki raha ära võtta, me vaevalt tagasi saame ning pangad nõuavad õnnetuilt, kelle nimel petised on laenu võtnud, korrektset maksete tasumist, tähendab see, et me ei ela mitte normaalses riigis vaid mingis peapeale pööratud väärtushinnangutega paralleelmaailmas.

Jõuetu politsei.

Ajakirjanik Tarmo Vahter avaldas Eesti Ekspress julge artikli, kuidas politsei lasi aastaid tegutseda telefonikelmide nimel pangaautomaatidest raha välja võtnud rahamuulal Allanil ning tema kambal, sest uurimist lihtsalt ei vaevutud alustama. Selle ajaga käis kelmide käest läbi enam kui kuuesaja tuhande eest väljapetetud raha. Kas võime loota, et politseiametnikud, kes kurjategijatel vabalt tegutseda lasid, kannavad mingitki vastutust? Kindlasti mitte, sest kui korrakaitse allakäigu eest ei vastuta siseminister, miks peaksid seda tegema alluvad?

Telefonikelmid teavad, et nende tegevus on suhteliselt ohutu, kuna Eesti politseil lihtsalt puudub ressurss ning võimekus selle tulusa kuriteoliigiga tõhusaks võitlemiseks ja seepärast laiutatakse lihtsalt käsi ning lastakse kümnetel miljonitel kurjategijate taskusse voolata. Kahjuks kandub sama hoolimatu suhtumine üle ka reageerimisse teistele kuritegudele. Lihtsam on avaldusi mitte menetlusse võtta.

Muidugi ei saa õiguskaitse hambutuses süüdistada kõiki politseinikke. Korrakaitsjate hulgas leidub missioonitundega inimesi, ent olukorras, kus isikkoosseisu on drastiliselt kärbitud ning vahendeid napib, tuleb neilgi lõpuks üldise minnalaskmisega leppida. Nii muutuvadki meie tänavad džungliks, kus peremehetsevad need, kel tugevam rusikas või nuga varrukas peidus. Eriti puudutab see alaealiste kuritegevust, mis viimasel ajal näitab hoogsat kasvu, ent millal nägite viimati politseinikke sekkumas Tammsaare pargis vohavale vägivaldsele anarhiale või peatamas elektritõuksiga autokiirusel mööda kõnniteed kihutavat alaealist pilooti? Politseil pole selleks lihtsalt aega, sest aur läheb vaidlusele, kas ajutise liikluskaamera ette tuleks seada hoiatav märk või saaks selleta püüda edukamalt roimareid, kes panevad ohtu meie riikluse alused, ületades lubatud tunnikiirust viie kilomeetri jagu.

Kurjategijad on kaitse all.

Aga isegi siis, kui kurjategija on tiritud kohtu ette, pole loota, et järgneb väljateenitud karistus. Oled alaealine mõrtsukas, saad minimaalse karistuse, ja sedagi tingimisi. Sõidad inimese umbjoobes surnuks, halastab pai kohtunikutädi sullegi ja lahkud kohtusaalist teadmisega, et kui järgmised kaks aastat püüad pai olla, ei lange su peast juuksekarvagi.

Meie õigusemõistmine on valmis kaabakate kaitseks kohandama võimalikke väikseimaid karistusmäärasid, sest see on inimlik, liberaalne ja äge. Tapa ja sinuga hakkab tegelema arvukas meeskond, kelle eesmärgiks on sind ühiskonna väärikaks liikmeks kasvatada. Kui kogemata vanglasse satud, kindlustatakse sulle mõnus äraolemine ja prii lobi. See, kuidas tunnevad end tapetu lähedased, kelle poolt armastatud inimesel jäi terve elu elamata, ei koti kedagi. Roimar peab saama uue võimaluse, sest meil tuleb teda mõista ning haletseda. Nii kasvab eriti noorte seas teadmine, et kuriteole ei järgne karistust, või kui, siis natikene, mille võib ju kuulsusejanus netti riputatud vägeva tapmisvideo nimel välja kannatada. Just selline teadmine ärgitab noori kambakesi nõrgemaid oimetuks peksma, nagu see juhtus Vastseliinas, või tapma, nagu tegid Raasiku jõhkardid ja Valga mõrtsukad.

Humaansus kurjategijate suhtes on jõudnud selleni, et kunagi eluaegse saanud sarimõrvarid, lapsepilastajad ja röövlid kannavad karistust avavanglas, kust saavad igapäevaselt välja jalutada. Nad tunnevad end hästi ja turvaliselt, mitte nagu nende ohvrid, kes hingehaavu endas kannavad, suutmata mõista, miks ei taha riik enda inimesi kurjategijate eest kaitsta, vaid läheb pigem kokkulepete ja põhjendamatu halastuse teed.

Iga pahalane teab, et kui sa pole just Mailis Reps, Parvel Pruunsild, Kajar Lember, Kersti Kracht või mõni teine poliitikas võimu omavatele tegelastele jalgu jäänud isik, ei ürita keegi sind surnuks menetleda, sest julmurite ja sulide püüdmiseks napib niinimetatud õiguskaitseorganitel seitsmeeuroste juukselõikuste uurimise kõrvalt aega.