Oli aasta 2007 ja äsjastelt valimistelt särava võitjana väljunud Reformierakond. Erakonna edule aitas kaasa geniaalne valimisloosung „Viime Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulka”. Siis veel usuti, et toonase peaministri Andrus Ansipi juhtimisel on võimalik unistus teostada, sest miks kahelda Ansipi praalimises, et Reformi edukal plaanimisel võiks seada sihiks Eesti jõudmise Euroopa Liidu viie rikkama riigi hulka, millele annab olulise tõuke rahvastiku positiivne juurdekasv.
“Nende eesmärkide saavutamine ilma liikmelisuseta Euroopa Liidus oleks väga keeruline. Meie tegutsemine Euroopa Liidus peab aga toimuma nendest sihtidest lähtudes,” ütles Andrus Ansip toona Riigikogu ees valitsuse Euroopa Liidu poliitikast ülevaadet andes.
Eesti on saavutanud häbiväärse esikoha.
Eestile on läbi aegade olnud otsekui priimusest õpilasele omane täita kaugelt tulevaid otsuseid punktuaalsemalt kui seda suudavad isegi saksa tähenärijad. Kunagi viidi vastuvaidlemata ellu Moskva kummalisi plaane viia üks kuuendik planeedist kiirkorras kommunistlikku paradiisi, nüüd ei vaidle meie valitsuspoliitikutest ükski vastu Brüsselist tulevale sooja õhu võngutustele, olgu teemaks ettevõtlust kägistavad keskkonnanormid, 150 sugu sisaldav värdjalik maailmapilt või liikmesriikide kaela peale saadetavad migrandid. Oleme esimese viie seas, kes käsulaudu vaidlusteta täitma tõttavad. Selle popsliku alistumisega, oleme suutnud jõuda esimeste sekka tobeda maksupoliitika sisseseadmises, elatustaseme languses, rahvastiku kiires kokkukuivamises ning enda kultuuri ja keeleruumi kinkimises uusasukatele.
Taoline äpulik veiderdamine töötab, sest viimaste andmete kohaselt oleme mõnes asjas jõudnud suisa esimeste hulka. Kui valdavas osas suurest euroliidust toiduainete ostmine koguseliselt kasvas, siis meie oleme toidu kokkuhoidlikus ja seega loodussõbralikus tarbimises suisa esimesed. Näiteks Küprosel osteti septembris toitu lausa 10% rohkem kui möödunud aasta samal kuul, Eestis on aga toiduainete müügikogused kahanenud lausa 5% võrra. Selle kokkuhoidliku näljaratsiooniga oleme koos Rumeeniaga  juhtimas Euroliidu vaesustabelit ja pole ka imestada, sest Eestis lähevad inimeste, eriti vaesemate tulud ju kenasti maksudeks ning polegi võimalik toidu peale kulutada, mis michaliitliku valitsuse kinnitusel hoiab ära liigse rasvumise, keskkonna saastamise ja muud pahad asjad, sest tõelise liberaalse vaate kohaselt on planeedile parim, kui inimesed muru närivad.
Terendab laenuorjus.
Inimeste heaolu algab riigi rahanduse seisust. Eestis oleme tänu 12% toetust omava asjaarmastajate valitsuse oskamatule asjatamisele kursil laenuvõtmisele, jättes protsendid tulevaste põlvede kanda. Peaminister Michali soositud maksupoliitika on viinud meid ummikusse, sest maksutõusust loodetud rahavood pole saabunud, kuna majandus teeb vähikäiku. Isegi automaksu laekumine oli valesti prognoositud. Nii peamegi lootma laenurahale, mis Reformierakonna varasemete hinnangute kohaselt kujutab endast riiklikku enesetappu, ent uues redaktsioonis michaliitliku maailmapildi säravat osa.
Samas, kui kaalutakse pensionäride pigistamist indekseerimise külmutamisega, lastega peredelt on juba manti võetud ja tervishoid vaagub vale juhtimise tõttu rahapuuduses hinge, on eelarves raha vähkkasvajana paisunud ametnikearmee niigi priskete palkade paisutamiseks, mõttetuid äärmusideoloogiaid propageerivate MTÜ-de ja liikumiste toetamiseks, ettevõtlust kägistavate keskkonnareeglitega kaasnevate lisakulude kinnimaksmiseks ja välistoetuste külvamiseks olukorras, kus omad inimesed on sunnitud sente lugema. Selline on elu viie rikkama, vabandust, viie kehvema tabeli juhtriigina.
Me käitume nagu rahatuusad, kasvatades riigi kulusid 927 miljoni euro võrra. Riigitöötajate palgatõus neelab 117 miljonit eurot ja tulumaksuküüru kaotamine viib eelarvest 600 miljonit. Selle tagajärjel kasvab riigivõlg 1,7 miljardi euro võrra ja ulatub 25,9 protsendini SKP-st. Prassimise jätkamiseks kasvatab valitsus riigivõlga nelja aastaga 9,7 miljardilt eurolt 17,5 miljardini, mille tulemusel kerkivad intressimaksed poole miljardi euroni aastas. Selline on michaliitliku põhimõtte, peale mind tulgu või veeuputus, hind maksumaksjale.
Vaikiv ajastu.
Kahjuks oleme jõudnud Eestis ajajärku, mis hakkab üha enam meenutama vaikivat ajastut. Püüa vaid öelda, et sulle ja su sõpradele ei istu omasooihara paari praalimine õnnestunud lapseostust, kui satud nende jäletiste hulka, keda tuleb tühistada. Julge vaid avaldada, et sulle ei istu emaduse alavääristamine ja lasterikaste perede naeruvääristamine, kui saad kaela sellise laviini feministlikke solvanguid, kuidas näed naisi sünnitusmasinate, mitte edukate lastetute ettevõtjatena, et rohkem ei julge suud lahti tehagi. Samasugune kultuuritu lahmiv stigmatiseerimine on jõudnud ka poliitikasse. Meil kohtab üha vähem avatud dialoogi. Selle on asendanud sildistamine, sest nii lihtne on nimetada oponenti poetaguseks, kremli narratiivide kandjaks, või euroopalikke väärtusi jalge alla tallavaks koletiseks. Põhjendama ei pea, lihtsalt karju, loobi mudaga ja küllap midagi ikka lõpuks külge jääb. Ja see töötab, sest ainult ebastabiilses ja vastanduvas ühiskonnas saab ülbelt jätkata valitsus, kes omab vaid napi 12% valijate toetust.
Isegi statistika on sattunud tõsiusksete reformistide löögi alla. Tasub vaid konjuktuuriinstituudil tuua välja meie allakäiku tõendavad andmed, kui selle juht ja kogu asutus satub erakordselt jõhkra rünnaku alla, sest mis ei meeldi ainuvalitsejale, see on sulaselge vale ja vassimine.
Oleme jõudnud ajastusse, kus kuulumine õigesse erakonda annab puutumatuse, nagu see on juhtunud Eesti200 suursponsori Lehtmega, ent valedele poliitikutele tuge pakkudes võib pankur Pruunsilla kombel sattuda rõvedike nimekirja, kellel tuleb silma peal hoida ja hoiatuseks tema kodus läbiotsimisi korraldada. Siinkohal meenuvad Tallinna Sadama prillikivina puhtad juhid ja kunagine nahistamine ämma kapi kallal, mis aga üldsuse huvi puudusel kiirelt sumbus. Selle mustvalge pildi ähmastamiseks on nüüd langetatud otsus ohverdada aastate eest Keskerakonnast Reformi maandunud Kalle Laanet, kelle kohtuasi peab tõestama, et isegi Reformi ridadesse kuuluv tegelane võib saada pisisulitsemise eest karistada. Tegelikult tõestab see veelkord vana rahvatarkust, et väikesed sulid ripuvad võllas, aga suured võivad lubada endale luksusautosid, sest nende suhtes seadused ei kehti.
Me olme jõudnud viie autoritaarsema ning demokraatiast kiirelt eemalduva riigi hulka. Sellest kahetsusväärsest seisust päästaks meid ennetähtaegsed valimised, kus võimule tuleksid rahva usaldust omavad poliitilised jõud. Me ei tohi oodata 2027. aastani, sest allakäik kiireneb ja väike rahvas ning maa ei kannata seda enam välja.