Meeleavaldus Toompeal

 

3. juunil kogunesid Toompeal meeleavaldusele inimesed, kes on mures michaliitliku valitsuse ebakompetentse ja rahva ning riigi tegelike vajadustega mitte arvestava tegevuse pärast. Ühiselt nõuti 90 protsendile rahvast vastuvõetamatu kabineti tagasiastumist ning kõneldi võimalustest kriisist väljumiseks. Ka mulle anti sõna ning toon siinkohal ära, mõtted, mida kogunenutega jagasin:

Valitsus vihkab rahvast

Head Eesti riigi pärast muretsevad inimesed! Oleme täna kokku tulnud, et rääkida kuhjuvatest probleemidest, mis röövivad eesti inimestelt tulevikulootuse ning paiskavad meie riigi ühe jõulisemalt allakäiguspiraali. Exeli tabelisse võime ju vormistada praeguse valitsuse hääletorude poolt üleshaibitud majanduskasvu, tegelik pilt, mis avaneb inimeste ostuvõime languses, elukvaliteedi mandumises, demograafilises surmateekonnas ning valitseva autoritaarsusega mittenõustujate üha jõulusemas tühistamises vähemuste nimel ideoloogilise puhastuse käivitanud poliitiliste aktivistide poolt, näitab midagi muud.

Meie riiki juhib Reformierakonna ja olematu fantoompartei Eesti200 10 protsendilise toetusega valitsus, kellele avaldavad poolehoidu vaid erakondlased ise ning riigiteenistujatena tulusasse toiduahelasse kuuluvad ametnikud. Rahva enamus mõistab aga üha selgemalt, millisesse kaosesse on riik ministreid mängivate võhikute ebaadekvaatsete otsuste tulemina jõudnud ning ootab pikisilmi, et michaliitlik õudukas asenduks tarkusest ja vastutusest kantud juhtimisega.

Demograafiline kriis.

Valitsuse tegevus kinnitab, et michaliidid vihkavad rahvast, sest üksnes kättemaksuhimuga võib seletada olukorda, kus sügavas demograafilises kriisis, ei suuda valitsus midagi ette võtta, tagamaks lastega peredele kindlus tulevikuks. Tulemuseks on Eesti sünnituskordaja langemine tasemele 1,16 last naise kohta. Rahva säilimiseks peaks kordaja olema vähemalt 2,1.

Meil ei jätkuvat raha, et maksta tõhusaid lapsetoetusi. Hiljuti teatas sotsiaalminister Karmen Joller siiski uhkusega, et üksikema toetus tõuseb 80 eurolt koguni 100 eurole ja tõuseks veel, aga vaat seda raha eelarves pole.

Kulla vihkavad valitsejad! Vaadake üle oma ministeeriumite koosseisud, kus jätkub piisavalt pöidlakeerutajaid, keda tootvale tööle saata. Uurige ka palgalehti, sealhulgas enda palganumbrit. Kas olete helde palga ikka välja teeninud? Kas teie toolisoendajatest poliitilised nõunikud väärivad tuhandetesse ulatuvaid palku? Lõpetaks ametnikearmee kasvatamise ning nende nuumamise ja leiaksime kohe kümneid, ehk isegi sadu miljoneid, millega lastega peresid toetada, koolides pakutava toidu kvaliteeti parandada, laste kultuuri- ja huvihariduse eest maksta. Küsimus on tahtmises ja riigiaparaadi võimalustega vastavusse viimises, mitte raha puudumises.

Tarbetu raiskamine.

Michaliitlik riik raiskab raha ettevõtmistele, millel pole perspektiivi, olgu selleks siis Rail Baltica nime all rajatav grandioosne Tallinn-Ikla kiirsusla liin, helded pealemaksmised kalli roheenergia maaletoojatele, raha uputamine mõttetutesse ja tulemusi mitte andvatesse integratsiooniprogrammidesse või viis miljonit maksma läinud fosforiidiuuringud, mille ellu viimine tõukab Eesti tõelisesse looduskatastroofi ning kiirendab kontrollimatut migratsiooni. Vaid oma rahvast vihkav valitsus käitub sarnaselt.

Toimetulekuraskustes pensonärid.

Michaliitliku valitsuse viha tunnevad ka pensionärid. Eesti pensionid on konkurentsitult ühed Euroopa madalamatest. Terve elu on inimesed maksnud riigile ausalt makse, ehitanud oma tööga unistuste Eestit, mille eest oldi valmis eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses endast kõik andma, ja nüüd vireleb Eesti vabaks laulnud rahvas kesise pensioniga, makstes sellelt veel makse, et riik saaks palgata ministeeriumitesse ja ametitesse uusi mittemidagitegijaid, kes aitaksid imelisel põllumajandusministril Terrasel jõuda selgusele sigade sigivuse saladustes või avaramõttelisel majandusministril Keldol jagada riigieelarvest 2,3 miljonit eurot, mis lapseohtu ministrisarnane tegelane on otsustanud eraldada riigiasutustes pidude ja prallede korraldamiseks, et selgitada riigiteenistujatele reformierakondlikke väärtusi.

Ligilikud hüperaktsiisid.

Euroopa riikides kasutatakse majanduse olukorra parandamiseks aktsiiside ja maksude alandamist. Meie rahandusguru Jürgen Ligi on aga targem kõigist ja kinnitab, et 24% käibemaks on õnnistus, kõrge tulumaks aitab tuua meile parema elu ja röövellikud aktsiisid kiirendada teekonda õnnele. Nii elamegi ühtses Euroopas, kus näiteks Hispaanias on enamusele toidukaupadele käibemaksuks 10% või ka 4%. Ligi meelest on see aga äärmine rumalus, kui inimestele läbi madalama maksukoormuse rohkem raha kätte jätta. Kes Ligi seisukohaga ei nõustu on loll ja paha, sest Ligi teab, kust pumbata eelarvesse raha. Vot nii! Aga netikasiinodele võib nipsust maksusoodustusi teha. See on Ligi meelest igati majandust elavdav meede, mis siis, et riigi rahakott selle kahtlase niinimetatud eksimuse tõttu kõhnemaks muutus.

Abita jättev tervishoid.

Vihkav valitsus on mõelnud sellelegi, kuidas neid mitte toetav rahvas panna valu kannatama, ja mis oleks lihtsam, kui purustada senine tervishoiusüsteem, jõudes suurepärasesse seisu, et kel raha, maksab arstilkäigu eest hingehinda ja kellel raha napib, paneb kõrvad pea alla. Eesti tervishoiuga on lood kriitilised, sest tervisekassa ei suuda enam ammu piisavalt arstiteenust tagada. Samas kui tervisekassa poolt kompenseeritavaid eriarstiaegu tuleb hea õnne peale jahtida ning kriitilise haigusega inimene jõuab arstile heal juhul alles mitme kuu pärast, on raha eest võimalik saada abi kohe järgmisel päeval. Keskpärasest perearstist ministriks vupsanud Joller kavatseb aga teha kõik endast oleneva, et muuta arstijuurde saamine tavainimesele veelgi keerukamaks. Peagi jõuame seisu, kus Jolleri töö kannab vilja ning vahepeal tõusnud keskmine eluiga hakkab taas langema, sest kui pole arsti ja EMOsse pöördumine võrdsustatakse riigireetmisega, ei saa paremat loota.

Ideoloogiasse känguv kultuur.

Jürgen Ligi sarnaselt äärmise intelligentsuse ja vaieldamatu empaatiaga sotsiaalmeedias oponente sõimavate valitsusliikmete kõrval on meil ka märksa tasakaalukamaid ja salakavalamaid ministritooli kulutajaid. Imetlusväärne, kuidas kultuuriminister Purga siidise diskorikäe all kaotavad olulised etendusasutused riigipoolse toetuse, loovutades selle vähemuskultuure eelistavatele kisakooridele, ning kunstinäitustele jõuavad üha enam vaid taolised installatsioonid, mida isegi paadunud liberaalrevolutsionäär koduseinale ei riputaks. See on ju kaasaegset tümpsu armastava daami puhas töövõit, nagu ka helded rahaeraldused vähemuskultuuri propageerivatele agitgruppidele ja lolli rahvast moodsa loomingu asjus harivatele jutlustajatele. Nii kaob eesti keel ja kultuur lõpmatusse ajaringkäiku, asendudes ägeda ingliskeelse massimeediaga.

Kuritegevuse pealetung.

Valitsus vihkab rahvast, võttes neilt igasuguse kaitse petturite, kurikaelte ja liiklusmõrvarite eest. Moskvas küsitava kõrghariduse saanud siseminister Taro enam isegi ei varja, et ohu korral pole lihtsal eestlasel abi loota. Politsei isikkooseisu kärpimine, prokuratuuri ebakompetentsus ning kohtute praktika üha leebemate karistuste mõistmisel, on viinud meie õiguskaitse kriisi. Meile öeldakse avalikult, et pettureid pole võimalik karistada ja nende poolt tuuri pandud raha tagasi ei saa. Meid harjutatakse teadmisega, et linnaruum muutub noorte kuritegevuse kasvades üha ohtlikumaks, ent selle vastu pole võimalik midagi teha. Jalakäijaid ohustavad kõnniteedel autokiirusel kihutavad elektrirattad ja tõuksid, ent politsei ei kavatsegi midagi ette võtta ja kergliikluses ohtlikke vigastusi saanud inimeste ravikulud jäävad läbi tervisekassa meie kanda, sest rendifirmad ja seadusvastaseid liiklusvahendeid müüvad ettevõtted ju ei vastuta.

Töötus ja lootusetus.

Mille muu, kui oma rahva vihkamisega võib seletada, et valitsus poeb kasvõi nahast välja, et lihtsustada migrantide sisenemist kohalikule tööjõuturule. Tulemused on drastilised. Samal ajal, kui töötuse määr ületab ametlikes hinnangutes 7% ja noorte osas lausa 23%, ei väsi sutid-keldod tegelemast kolmandatest riikides pärit tööjõule senisest veelgi vabama liikumise tagamisega. Ida poolt meile jõudnud tööjõust, mis oma inimestelt võimalused võtab ning palganumbrite kasvule järsult pidurit tõmbab, pole mõtet kõneldagi. Aga michaliitide arust on kõik parimas korras.

Suude sulgemine.

Täna räägime sellest, et 10% protsendise toetuseni langenud valitsus peaks tagasi astuma, aga võibolla juba lähitulevikus pannakse meie suud kinni, sest niinimetatud kriisiolukorra seadus, mis riigikogus heks kiideti, annab võimaluse opositsioon ja muud neetud vastalised vaikima sundida. Pole kriitikuid, pole probleemi. Kui kõlab ametlik käsk: „Ärge vigisege ja virisege, vaid nautige õnne, mille Reformierakond on oma imeliste poliittehnoloogiatega meie õuele toonud!” tuleb sellele alluda, sest tsensuuriseaduse eiramine toob kaasa karistuse.

Eesti väärib paremat saatust.

Tänan, et mu ära kuulasite! Vaatamata kõigele usun, et kui ebakompetentsete ministrite aeg hiljemalt järgmiste valimistega lõpule jõuab, taandub sünkmust öö ning annab maad uuele koidule. Elagu Eesti! Elagu rahvas, kes väärib parimat!