Loomaarmastus aitab inimesel mõista maailma asjade kulgu, kuid on enamusel inimestest säilinud veel vaid vaistlikuna.

Olen korduvalt kuulnud välisungarlasi imestavat: küll (kodu)ungarlased on alles suured koerasõbrad! Kuni hilise ajani ei juurelnud ma selle kallal kordagi, kuna selline suhtumine neisse loomadesse on minu jaoks täiesti loomulik. Miks ikkagi on nad meile nii olulised? Oleme koos elanud juba sisuliselt mitu tuhat aastat. Koerad on kõik see aeg kaitsnud me elukohti, maatükke ja loomi.

Isiklikud elamused

Kord Transilvaania mägedes matkates ostsime mägikarjustelt mitu suurt rõngast kohalikku juustu. Seda tehakse seal vastlüpstud lehmapiimast või lambapiimast. Karjustel oli kolm koera, kes jälgisid-ajasid lehmi ja lambaid. Koerad nägid välja väga kurnatud ja porised. Karjused rääkisid meile, et koerad olid öö otsa võidelnud karudega. Karud olid loomulikult tahtnud kariloomade seast endale saaki hankida. Karjuste silm pimedas eriti hästi ei seletanud, ja koerte abita nad kindlasti ei suutnuks oma kariloomi kaitsta. Koerad kaitsesid lehmi ja lambaid sangarlikult kuni koiduni. Pärast päikesetõusu jätsid ka karud järele (küllap taipasid, et on päevavalges juba haavatavamad) ning tõmbusid tagasi. Koerad olid täitnud oma ülesande hästi.

Ühel teisel Transilvaania-reisil juhtus kord, et meie majutuskohaks oleva küla inimesed kutsusid meid vankrimatkale Gyergyó mägedesse. Külaelanikel olid mägedes oma metsatükid, sinna siis kaarikutega sõitsimegi liha küpsetama. Üht kaarikut vedanud kahest hobusest ühel oli kaasas armas varss. Varsa nimi oli Kata. Senikaua, kui sõitsime mööda betoonteed, oli Kata ohelikuga seotud oma ema külge, kuid metsateele jõudes lasti vabaks. Kui jõudsime üles ja seisime parajasti ringis, ajades juttu, pistis Kata naeratades oma pea äkitselt meie vahele, justkui küsides: „Kas tohin tulla?”

Ühel teisel korral peatusime suvel hobuturismitalus ja me võõrustaja pakkus meile, et võiksime proovida ratsasõitu. Tuli ise koos meiega metsaveerele ja jättis sinna. Ütles meile, et küll hobused viivad meid tagasi. Ilm oli väga palav, parmud muudkui ründasid mu hobuse kaela, püüdsin käega neid eemale peletada. Hobune vaatas üle õla tänulikult mulle otsa, justkui tahtnuks öelda: „Aitäh, et aitad! Ise ma neid eemale ajada ju ei saa.”

Kui hobused olid meid tallu tagasi viinud, siis istusin mõnda aega veel enda oma seljas, tema aga hakkas ninaga mu saapaotsa müksima, nagu vihjates, et võiksin juba maha minna. Sain vihjest aru ja ronisingi maha.

Ajalooline taust Ungari taluelus

Hobuste ja koerteta olnuks Ungari talupoja elu väga raske. Räägitakse, et kui perre sündis lisa, siis viidi uus ilmakodanik loomade juurde ja näidati teda nendele, sümboolsuse mõttes tõsteti ka hetkeks hobuse selga. Selle kombega näidati, et pere oli suurenenud.

Sageli tuli ette sedagi, et kui peremees tundis oma surmatunni lähedal olevat, siis läks õue, tegi oma majapidamisele tiiru peale ja käis hüvasti jätmas hobustegagi. Tuli siis tuppa tagasi, sõi õhtust ning heitis pikali – surema. Kõik teadsid, millega on tegu, igaüks elas peremehe surma üle väärikalt. Eluring oli täis saanud. Igaüks suhtus juhtunusse mõistvalt ja leplikult. Sellise suhtumise ja igapäevase alandlikkuse on suurem osa inimesi nüüdseks kaotanud.

Mõtiskluse lõpetuseks

Koera- ja hobusearmastus, üldse loomaarmastus on suuremal osal inimestest geenides veel säilinud. Kuid seda üksnes vaistlikuna, sest enamus ei mõista enam maailma asjade kulgu. Selline inimene rassib raha taga ajades tööd teha, õhtul aga vajub väsinuna voodisse. Meile söödetakse sisse igasugu tehismagustajaid, lisaaineid – ilma, et meilt oleks küsitud, kas neid üldse tahame. Ühiskonnas moodustavad enamuse vaimselt ja kehaliselt väsinud rahvahulgad. Nad on loodusest juba nii kaugele aetud, et tagasiteed leida läheb raskeks. Kuigi ellujäämise pandiks oleks just see, kui me kõik viimseni naaseks loodusläheduse juurde.

Meil tuleb tagasi saada iidsed teadmised ja omandada uuesti igapäevane tagasihoidlikkus ja alandlikkus. See on inimestevahelise lävimise põhieeldus.

Kui me seda ei tee, siis saab arukas inimmaailm otsa, me ise aga hävime oma virtuaalmaailmas. Me pangaarvel võib siis olla küll rohkem raha, kuid oleme kaotanud kõik oma inimlikud omadused. Kas asi on seda väärt? Kindlasti mitte.

Lajos Orosz

Ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet