Mõtlesin pikalt, kas hakkan seda lugu kirjutama või mitte, kuna minu kirjutistel ja sõnal on levi ning kaalu. Võib-olla annaksin põhjendamatult tähelepanu juurde neile, kes seda ei vääri ja kelle eesmärk oligi ilmselgelt just selline reaktsioon minult välja meelitada.

Aga mida teha, kui minuni on laekunud infot minu laimamise kohta ning seda teeb Ekspress Grupi alla kuuluv ajakirjanik Katariin ehk Julge Ema. Ta on võtnud enda eesmärgiks hakata häbimärgistama isasid, kes ei kasvata oma lapsi ning keelduvad elatist maksmast.

Esmapilgul tundub ju tegemist õilsa tegevusega – kaitsta kaitsetuid üksikemasid. Kuid vaatame sellesse teemasse veidi sügavamalt sisse. Kas me saame kõike võtta nii mustvalgelt?

Alustuseks võiks küsida, miks meil üldse on nii palju purunenud perekondi. Miks kümned tuhanded Eesti isad ja emad käivad välismaal tööl ning elavad olukorras, kus üks pool kasvatab Eestis lapsi ja teine rügab näiteks Soomes? Ka täiesti toimivas perekonnas tekib sellisel juhul kaugsuhte olukord, mis omakorda soodustab perekondlikke probleeme, lahkarvamusi, truudusetust ja paljut muud.

Selline olukord on tegelikult põhjustatud globalistlikust režiimist, mida Eestis esindavad Reformierakond ja tema satelliidid sotside ning E200 näol. Seda kõigest umbes 13-protsendilise rahva toetuse juures. Just sellist ühiskonda lõhkuvat süsteemi on ellu viidud juba mitu aastakümmet.

Sisulooja Julge Ema avaldab täna meeste kirju laste emadele – kirju, mis võivad olla kirjutatud vihahoos ega ole ilmselgelt mõeldud sellist eesmärki täitma, nagu nende ettelugemine ja avalik eksponeerimine hiljem näitab. Täpselt samamoodi lisas Julge Ema oma Instagrami kontole ka minu kirja, varustades selle üleoleva ja halvustava pealkirjaga.

Küsimus ei ole siin selles, kas mõni isa on eksinud või mitte. Küsimus on selles, kas ühepoolne häbimärgistamine, inimeste avalik naeruvääristamine ja eraelulise kirjavahetuse kontekstist välja rebimine aitab lahendada Eesti perekondade kriisi või hoopis süvendab seda.

Kui eesmärk on aidata lapsi, siis tuleks tegeleda põhjustega, mitte ainult tagajärgedega. Tuleks rääkida sellest, miks perekonnad lagunevad, miks inimesed on sunnitud oma kodumaalt töö tõttu lahkuma, miks noortel peredel on järjest raskem toime tulla ning miks ühiskondlikud protsessid perekonda kui institutsiooni järjekindlalt nõrgestavad.

Paraku on palju lihtsam valida välja süüdlane, näidata näpuga ja koguda selle pealt tähelepanu.

Minu kiri lapse emale ei sündinud tühja koha pealt. Sellele eelnes olukord, kus ta oli minu hinnangul hakanud terroriseerima minu vanemaid lapsi pärast seda, kui sai teada uudisest, et minust saab taas isa.

See uudis ei peaks teda tegelikult vähimalgi määral puudutama, sest me ei ela juba ammu koos. Lisaks on tal endal olnud juba ligi kolm aastat laps teise mehega. Tegemist on mehega, kes minu teada kohtles teda vägivaldselt ning kelle eest olen pidanud teda korduvalt kaitsma. Tänaseks on see inimene väidetavalt lausa tagaotsitav.

Pärast minu isaks saamise uudise teatavaks saamist hakkas Regina kirjutama minu lastele. Muuhulgas leidis ta, et peaksin tegema vasektoomia. Samuti kirjutas ta paljudele minu endistele tuttavatele, kes seejärel hakkasid mulle õnne soovima.

Uudis minu peatsest isaks saamisest oli ka minu enda jaoks alles väga värske. Sellest teadsid tol hetkel vaid minu ema ja isa. Ometi õnnestus Reginal järjekindla pinnimise tulemusel saada see info minu isa käest. Millist eesmärki see täitis?

Sellises olukorras lõid mul emotsioonid üle pea kokku ning ma kirjutasingi Reginale kirja, mida Julge Ema Katariina nüüd avalikult levitab. Kirja kirjutades ei osanud ma hetkekski arvata, et Regina jookseb sellega otse meediasse.

Hiljem andis ta mulle ka teada, kellega ta soovib koostööd teha, et mind avalikult kahjustada. Nimedena käisid läbi Katrin Lust ja Mallukas.

Katrin Lusti põgusalt tundes usun, et ta on piisavalt tark ja professionaalne, et mitte lasta ennast kellegi isikliku kättemaksu tööriistana kasutada. Malluka puhul arvan samuti, et pervodeveebsaiti hallates on ta saanud piisavalt kogemusi ja tarkust mõistmaks, et ühe emotsionaalses seisundis kirjutatud kirja põhjal ei ole mõistlik hakata kedagi avalikult ründama või hukka mõistma.

Lõppude lõpuks võib iga inimene kirjutada endast välja viidud olukorras midagi, mida ta hiljem oleks sõnastanud teisiti. Ühe kirja põhjal inimese üle kohut mõista, ilma kogu tausta ja asjaolusid teadmata, ei ole õiglane ega aus.

Kuid ilmselgelt valmistusin ma selleks ette ning mõtlesin erinevad stsenaariumid läbi juhuks, kui mõni ajakirjanik peaks mulle helistama. Kas ütlen lihtsalt, et saatku küsimused e-kirjaga, või räägin otse?

Ühel päeval telefon heliseski ning teisel pool toru oli Katariina, kes tutvustas ennast ajakirjanikuna ja avaldas soovi sellel teemal vestelda. Kuna olen täitnud oma isa kohustused seaduse ees nii rahaliselt kui ka nii palju füüsiliselt, kui minu elu- ja töökorraldus Soomes seda võimaldanud on, ei olnud mul põhjust midagi varjata. Seetõttu otsustasin rääkida otse ja ausalt.

Vestluse käigus tekkis aga üsna kiiresti tunne, et ajakirjanik ei püüa olukorda mõista, vaid on tulnud mind ründama. Seda oli tunda nii küsimuste ülesehituses kui ka suhtlusviisis. Mitmel korral pidin teda korrale kutsuma ja paluma, et ta ei paneks mulle suhu sõnu, mida ma ei olnud öelnud.

Hiljem selgus tema Instagrami postitustest, et ta oli meie telefonikõne salvestanud ning plaanib seda avalikult kasutada. Eks siis näha ole, millisel kujul see avalikkuse ette jõuab ja kas minu öeldut kajastatakse terviklikult või valikuliselt.

Märkimist väärib ka asjaolu, et minult ei küsitud kõne salvestamiseks nõusolekut ega teavitatud mind vestluse ajal sellest, et salvestust võidakse hiljem avalikult kasutada. Kui selline avalikustamine peaks aset leidma, kavatsen selles küsimuses pidada nõu juristidega ning hinnata, millised on minu õigused ja võimalikud edasised sammud.

Pärast Julge Ema postituste avaldamist oli Regina kiire mind toimunust teavitama. See omakorda jättis mulle mulje, et kogu ettevõtmine täitis tema jaoks eesmärgi, mida ta algusest peale taotles – minu avalik kahjustamine ja mustamine.

Olgu selle kõige taga isiklik kibestumine, tähelepanuvajadus või midagi muud, kuid minu hinnangul ei lahenda selline tegevus ühtegi probleemi ega aita kedagi edasi. Küll aga tekitab see konflikte juurde ning muudab juba niigi keerulised inimsuhted veel keerulisemaks.

Viimasel kuvatõmmisel on ka näha, kus lapse ema Regina on teinud lapse nimele e-posti kasutaja ning kasutab seda isa ründamiseks.

Siit joonistub kenasti välja, kuidas tegelikult on Julge Ema kättemaksutööriistaks psühhopaadile, kes naudib mehe avalikku häbistamist ja hävitamist.

Siit küsimus otse lugejatele: kas minu puhul täidab Julge Ema tegevus sihtotstarvet või on see lihtsalt relv inimese tühistamiseks?

Ma ei õigusta rongaisandust, kuid kui hakata kõiki isasid tühistama, kes on oma laste emadega riidu läinud, kirjavahetuste kaudu, ei ole tulemus objektiivne ja pigem jätab see sellise koolikiusaja ja turueide mulje.

Loo kokkuvõtteks – ma saan aru süvariigi murest, kuidas minusugustega hakkama saada. Proovisid Malts ja Laine korduvalt. Tehti ka Malluka puhul pervode leht, kuhu siis saaks kõiki tülikaid fabritseeritud “perverte” häbipostis hoida, aga oh imet – süvariik ise kubiseb pervertidest ja nüüd ei teata, kuidas seda Malluka džinni purki tagasi pista.

Aga kohe loodi uus ja leebem versioon Julgest Emast, kuhu kõik tülikad saaks uuesti ära fabritseerida ja häbiposti tõsta.

Teades, et ma pole rongaisa ning olen täitnud kõik kohustused oma lapse ees nii palju kui minu võimuses, siis pigem võtan seda kui autahvlit, sest olen tülikas globalistidele ja valitsevale Eesti nukuvalitsusele!

-Mario Maripuu, Eesti poliitaktivist ja isa

Mario Maripuu: Süvariik ja nende kasulikud tööriistad ning idioodid *** The Deep State and Their Useful Tools and Idiots