Eestis on lahvatanud skandaal viltukiskunud moonahankelepingute tõttu tuulde lastud miljonite pärast. Asi kiskus koguni nii tõsiseks, et kaitseminister Pevkur pidi loovutama portfelli 2024. aasta jaanuaris kaitseväe juhataja kohalt ootamatult lahkunud, vahepeal kaitsetööstuses rakendust leidnud ja nüüd ootamatult poliitikasse sekkunud Martin Heremile. Mõnda aega näitas ka peaminister Michal välja murelikkust, ent tänaseks on hämmastava arrogantsusega enda poolt kihva keeratud riigi hädades kõiki teisi süüdistav imemees leidnud taas tasakaalu ning irvitab avalikult näkku neile, kes juhtunu kohta aru pärivad. Nähtavasti on oht, et Euroopa Prokuratuur, mis tehingute suhtes uurimist alustas, võiks mingeid asjasse puutuvaid tõendeid leida, nüüdseks kõrvaldatud ja kohalikku proksi pole tõelisel reformikal põhjust peljata. Sestap veetis esimesest ehmatusest üle saanud Kristen nädalavehetuse Alustaguse looduskaunites metsasaludes, leides sealt enda väitel rahu ja jõudu, et uuel nädalal riigi kraavikeeramist veelgi innukamalt jätkata. Ei erutanud teda seejuures teadmine, et peab tunnistama Rail Balticu projekti venimist, samas, kui alles mõne aja eest suure suuga kinnitas, et Eesti suudab sajandi suurehitusel panna raudruunad Tallinnast Iklasse sööstma täpselt kokkulepitud ajal ehk maagilisel 2030-ndal. Mees annab sõna, peaminister võtab tagasi, või oli see vastupidi. Keda kotib!

Michal pole papist poiss

Ent kaunilt metsapuhkuselt ülevas meeleolus tagasi jõudes, pidi kangelaslikult parema Eesti eest laiahaardelisi totrusi kokku keerava valitsuse juht neelama alla mõru pilli. Nimelt olid opositsioonierakondade esimehed nikerdanud valmis nurjatu kirja, milles esitati kohatuid küsimusi peaministri osast relvaskandaalis. Ent Kristen Michalile ei lähe mingite opode halisemine korda. Tubli mees kääris käised ja andis sama soojaga jaburatele küsijatele vastulöögi, tõrjudes juba eos kahtlused, et on minetanud refide suurima oskuse – vastates mitte ühtegi vastust anda. Nii on ka seekordne Michali kiri täidetud ülevoolavast patriotismist, kõrgist enesega rahulolust ja vastakaist väidetest, mis ometi ühetegi olulisse küsimusse selgust ei too. Demagoogia kõrgpilotaaž, ütlevad selle peale need 85% eestlastest, kellel on segadustest riigi juhtimisel kõrini, aus vastus virisejatele, kinnitavad õnnelikud 15% kodanikest, kelle sissetulekud on seotud riigiaparaadi logiseva funktsioneerimisega ning seega otseses seoses praeguse peataoleku kestmisega vähemalt järgmise aasta märtsini, ent kui e-hääletus annab, siis ehk veel järgnevailgi aastail.

Plekid mundril ei heiduta  

Eesti pole juba ammu riik, kus usalduse kaotust peaks traagiliselt võtma. Oled õiges vankris, tiritakse sind läbi pori ja uputuse ohutusse paika, ja kui vahel tulebki mõni vigur laualt ohverdada, nagu see juhtus Pevkuriga, leitakse äpust sõbrale soe koht, kus maandumine haiget ei tee. Nii võib ka ilma rahva usalduseta ajada omi asju ja tõusta ministriks isegi siis, kui sinu tulekuga kaasneb kahtlus miljonilise toetuse sihitud jagamises ning oled omal ajal löönud käe neiu Lehtmega, kes oma pattude lunastamiseks pole kohustatud isegi kohtusse ilmuma, vaid saab moodsa mõjuisikuna anda segaseid seletusi videosilla vahendusel. Aga sellise taustaga on meie uus majandusminister Liina Vahtras, kelle kohta liikuvate juttude suhtes ei vaevu peaminister sõnakestki kostma. Ja miks peakski, kui ennast buldogihaardega süsteemi haakinud Reformierakond ei pea kartma maine pärast, mida enam pole, ega riigi saatuse pärast, mis nende kontorist enam kedagi eriti ei huvita.

Võõrandumine rahvast

Samas kui korruptsioonikahtlused tasahilju õhust tühjaks jooksevad, olgu siis Lehtme asjas või ebaõnnestunud relvatehingute uurimisel, naudib Michal Alutaguse karget loodust ja muigab opode rumaluse üle, kes on ju ise tunnistanud, et Kristen Michali valitsuse vastu ei aita ussi- ega püssirohi, sest ise ta tagasi ei astu ja erakorraliste valimiste esilekutsumiseks on opositsiooni kuuluvatele riigikogu saadikutele saanud kodune Toompea liialt armsaks. Milleks siis riskida, kui terendab võimalus, et soovides kangutada Michali valitsust, satud ise nende kilda, kes erakorralistel valituks ei osutu ja peavad vahetama istungitesaali mõne märksa proosalisema ja päris tööd nõudva ametiposti vastu.

Moonaka mentaliteet ja süüdimatu eneseimetlus on loonud Eestis olukorra, kus poliitika, olgu siis valitsev või opositsioonis sitsiv, rahvast masendava kiirusega kaugeneb.