28. septembril möödub 33 aastat reisilaeva Estonia hukust, kui tormisel merel jättis elu 852 inimest. Tegemist on suurima rahuaegse katastroofiga Läänemerel, mille muudab eriti valusaks teadmine, et tänaseni pole toimunule lõplikku ja avalikkust rahuldavat selgitust ning uurimiste tulemused ei veena pääsenuid ega hukkunute lähedasi. Vastuseta jäänud küsimused tekitavad kõhklusi ja uusi küsimusi ning Eesti, Soome ja eriti Rootsi valitsuste vastumeelsus asjasse täit selgust tuua, annavad võimaluse kahtluste tekkimiseks.

Enam kui kolm aastakümmet on Estonia katastroofiga seonduv häirinud inimesi just seetõttu, et selle põhjuste väljaselgitamiseks korraldatud aastaid väldanud ning suuri kulutusi nõudnud uurimised, pole veennud lõppotsuste paikapidavuses, jättes toimunule kahtlusevarju kummalise salastatuse tõttu, millega kogu teema seni on ümbritsetud. Nii 1997, kui 2025. aastal lõpule jõudnud uurimuste lõppjärelduseks on, et laeva uppumise põhjuseks oli kokkupõrkel lainetega toimunud vöörirambi lukkude purunemine, mille tulemusel voolas vesi autotekile. Kas oli?

Estonia teema tele-eetris

Kui 2025. aastal lõppenud uurimine tõi endaga kaasa uue ootuse ning huvi, et lõpuks saab Estonia huku teema usutava käsitluse, siis peale raporti avaldamist on suurim rahuaegne tragöödia Läänemerel vajumas unustusehõlma, sest peale tulevad uued teemad. Sellel aastal pole telekavades näha ühtki eraldi saadet, mis Estoniaga seonduvat sisukamalt käsitleks. Paari aasta eest püüdis ETV saates Impulss seda teha. Meenutaksin siinkohal tookord stuudios toimunut, mis süvendas paljudes veendumust, et jutt, mida meile Estonia põhjaminekust räägitakse, ei pruugi tegelikkusele vastata, vaid on ajendatud kellegi huvidest tõelised põhjused igaveseks kinni mätsida.
17. Septembril 2024, olid stuudiosse kutsutud katastroofist pääsenud Ain-Alar Juhanson, tragöödias abikaasa kaotanud Sigrid Tammes, juhtunu uurimisse südamega pühendunud Margus Kurm, toona veel pooleliolevat uurimist vedav Märt Ots ning lisaks eelpool nimetatutele millegipärast ka arrogantse eneseimetluse äärmuslikemat vormi põdev Valdo Randpere ja saatele mitte mingeid väärtusi lisanud teleajakirjanik Mihkel Kärmas.
Saates kuulis mõndagi huvitavat ning sai kinnitust ammune kahtlus, et Estonia hukuga pole sugugi kõik nii üheselt selge nagu Märt Ots ja oma arvamust jäigalt peale suruv Valdo Randpere üritasid väita. Polnud üllatus, et Märt Ots kordas praktilisel samu seisukohti, mida võib leida 1997. aastal avalikkusele esitletud raportist. Uue raporti valmimisel ju selguski, et see on varasema koopia.

Ots möönis, et Estonia oli viletsalt ehitatud ja ebaõnnestunult konstrueeritud. Ramp ja vesiir olid tehnilise lahendusena äärmiselt haavatavad, kuna neist ühe lahti tulles, kiskus see kaasa ka teise. Otsa toetas Valdo Randpere, kes kinnitas, et laev oli väga halvas tehnilises seisukorras, ega tohtinuks üldse merele sõita. Estonia ei vastanud rambi ja vesiiri kauguse osas tehnilistele nõuetele, samuti puudus meresõidukõlbulikkust kinnitav sertifikaat. Ajutine sertifikaat andis õiguse liikuda hädapärast Tallinna-Helsingi liinil.  Selle peale uuris Margus Kurm, et kui laev oli tõepoolest risu, siis miks jättis Pariisi kohus kannatanud hüvitiseta, kuna kohtu hinnangul laeva ehitusel norme ei rikutud. Veelgi enam, lähedased pidid maksma kinni ka laevatehase kohtukulud. Sellele vastust ei järgnenud.
Kurm püüdis kogu saate vältel viidata väheveenvaid argumente loopiva Otsa möödarääkimistele, ent too ei lasknud end  häirida, vaevumata selgitama, miks kulutatakse miljoneid maksumaksja raha, et jõuda samale järeldusele esimese, kriitikat pälvinud uurimisega. Lisaks pööras Kurm tähelepanu tõigale, et Otsa uurimismeeskond pole kaasanud töösse pääsenuid ja hukkunute pereliikmeid, mistõttu ei ärata tulemused usaldust. “Mis mõte on edasisel uurimisel, kui uurimiskomisjonil on juba praegu kõik selge ning igasugused muud põhjused peale rambi purunemise välistatakse?” küsis Kurm õigustatult, ent vastust ei tulnud.
Randpere demonstreeris, kuivõrd Estonia katastroofi puudutavad kahtlused ärritavad valitsuserakonda kuuluvaid poliitikuid ja keskendus avatud arutelu asemel Kurmi naeruvääristamisele ja umbe jooksva uurimise õigustamisele. Kui Kurm viitas ka muudele võimalikele põhjustele, peale rambi purunemise, näitas Randpere ülbelt, kuidas peavoolu poliitikale vastanduja langeb nõmedalt lahmiva rünnaku alla.

Tragöödiast enim puudutatud pole rahul

Saatele lisas väärtust, et kaasa said rääkida Sigrid Tammes ja Ain-Alar Juhanson. Abikaasa kaotanud Sigrid Tammes peatus tõigal, et esimeses, pigem tehnilises raportis, jäeti palju sündmuste ahelas olulist kirjeldamata. Kõik faktid  kandsid raportis eesmärki, et lõppotsus tunduks võimalikult tõene ning seda ei vääraks mingi muu fakt, mis kinnitaks teisi võimalusi. Aastal 2020 oli tal kõrge ootus uuele uurimisele, kui valitsuse poolt anti lubadus, et uus uurimine tuleb võimalikult läbipaistev, omakseid kaasav ning annab kõigile lahtistele küsimustele vastused. Uus uurimine pidi kestma kaks aastat, saate toimumise ajaks oli sellest saanud neli, mille jooksul vahetus kolm komisjoni juhti ja infot toimuva kohta hoiti saladuses. “Hetkel on kahtlus, et jõutakse täpselt samasse punkti, kuhu jõudis 1997. aasta uurimine. Kogu tegevus kannab vaid üht eesmärki – et komisjoni väljakäidud teesid tunduksid usutavad,” arvas Tammes.
Tammes esindas õigustatud ja ausat seisukohta, mida nähtavasti jagavad paljud hukkunute omaksed, kes on 30 aastat lootnud saada vastust küsimusele, miks nad kaotasid armsa inimese. Uue uurimisega kruviti ootused taas lakke, ent seda suurem oli pettumus. Taas mängiti inimeste ootustega, kes niigi palju kannatanud.
Laevalt pääsenud Ain-Alar Juhanson kõneles, et tema ütlusi uurimises ei kajastu. Juhanson rääkis, et laev oli 90 kraadi kreenis ja ta leidis tee veepinnani laskumiseks rambi võrestiku kaudu ning ramp oli sel hetkel kinni. Hiljem seletati talle, et kuna laev vajus kreeni, sulgus ka ramp uuesti.
Kaua veel udutatakse
Estonia katastroofi põhjuste uurimine oli näide riiklikul tasandil varjamisest ja udutamisest. Uurimine, mida oli võimalik teostada märksa kiiremini, venis aastaid, sest kuidagi pidi ju õigustama miljonitesse ulatuvaid kulusid. Tulemus oli ette teada, sest mingil tingimusel ei tohtinud ükski punkt vastanduda ametlikule seletusele. Samas tehti nägu, otsekui huvitaks kedagi lõpliku tõe välja selgitamine.

Lihtne on süüdistada inimesi vandenõuteooriate nuputamises, kuid mida peab siis eeldama, kui Rootsi valitsus esimese otsusena soovis laevavaraki betooniga katta. Sellest ülikallist ja lõpliku tõe väljaselgitamist igaveseks võimatuks muutvast ettevõtmisest loobuti omaste suure vastuseisu tõttu. Kuid merepõhjast üles tõstetud Estonia vöörivesiir on seni Rootsi armee salajases laos, kuhu pole pääsu ühelgi huvilisel, vööriramp aga peale merest väljatoomist 2023. aastal, hästi valvatud laos Harjumaal. Kas on siis ootamatu, kui spekuleeritakse svenssonite allveelaevast, mis võis Estoniaga kokku põrgata?

Estonia hukust on möödas 33 aastat, kuid seni pole avalikustatud selle tragöödia süüdlasi ja keegi ei vastuta. Aga kui laev oli taoline rüsa nagu seda väitsid Ots ja Randpere, siis 28. septembril 1994 oleksid pidanud inimesed, kes vastutasid ohutuse eest, sadamast väljasõidu peatama. Miks neid oma ametikohal vastutust kandvaid isikuid pole seni karistatud? Miks pole keegi viinud kohtusse neid ametnikke, kelle teadmisel sertifitseerimata alus Läänemerd kündis? Hakkavadki juba tulema vastuseta küsimused, mis jäid meiega ka peale Märt Otsa juhitud “uurimise” lõppu.
Midagi hämarat ja kummalist on Estonia loos. Nagu vanas ringvaates võib näha-kuulda, siis uppumisest pääsenud eestlasete Tallinna lennujaama jõudmise järel ootasid neile vastu tulnud sugulased poolteist tundi, kuni KAPO pääsenuid kinni pidas ja küsitles. Miks pidi äsja surma suust välja rabelenud inimesi niimoodi mõttetult muserdama, kui tunnistusi oleks saanud võtta ka mõnel järgneval päeval? Vastust sellele ei saa me nähtavasti kunagi. Aga küsimused keerlevad inimeste peades, koguvad seal üllatavaid üksikasju, mida võibolla polegi kunagi juhtunud, saavad sootuks teise tõlgenduse ja uuristavad lõppkokkuvõttes kodanike usaldust oma riigi ja põhjamaade demokraatia vastu. Kas see ongi eesmärk, kui aastakümnete vältel ei suudeta leida selget ja ümberlükkamatut vastust, miks meie riigi nime kandev ristlusalus lainetesse kadus ja kes on need, kelle tegematajätmine, ükskõiksus ja kuritahtlik lohakus selle põhjustasid. Kuni me seda ei tea, ei kao ka valu.