Mario Maripuu
Me oleme pealtvaatajate järeltulijad.
Nad vaatasid tummalt pealt, kui nende naabrid öösel Siberisse küüditati, sest need naabrid, kelle peale oli kaevatud, polnud parasjagu kodus. Võeti teised, kes ette jäid ja need kellele valetades ettekandeid kirjutati, ei teinud sellest kunagi numbrit.
Nad õppisid oma isandatele valetama ja valetasid ka isekeskis üksteisele ja kõike, kuni ühel päeval öeldi – te olete vabad.
Sealtpeale tuli hakata valetama mineviku kohta.
Laiutati käsi ja pööritati silmi, sest ühtäkki ei saanud enam keegi aru, kuidas oli võimalik ühe ööpäeva jooksul deporteerida tuhandeid, moodustada kooperatiivid ja kolhoosid ning astuda ainsa parteiga, kes seda kõike ellu viis, ühte taktsammu. Kuidas see võimalik oli? Kes seda küll tegid?
“Me tähistasime salaja jõule”, taovad nad vastu rinda ja keegi ei suuda seletada, kas see põhjus oli ideoloogia või religiooniga seotud. Võibolla hoopis sellega, kust saadi liha, sink, silmud ja magusad viinad. Võibolla kardeti lihtsalt SORVVO-t, kelle naaber võis vihje abil ukse taha saata.
Me oleme pealtvaatajate järeltulijad.
Me näeme mis riigis toimub ja teame ilma “ajalehti” lugemata, kes sellega ja kui palju ning milliseid teidpidi seotud on. Me vaatame seda tummalt pealt. Nii on meid dresseeritud. Kui suu jookseb ihaldatud suutäie järele juba nii pikalt vett, et ilarida nõrgub rinnale, öeldakse meile:”Küsi!” Kes haugub, saab noomida. Loll krants. Kes aga teab, see sitsib. Nii, et isegi kivist südamel praguneb kalk koorik ja hooldaja saavutusvajadus on rahuldatud.
Me oleme pealtvaatajate järeltulijad.
Kui mingi tegelane hakkab mölisema ja meile midagi nina alla toppima, vaatame kiirelt vilksamisi enda ümber. Me ei tea, kas me tahame ja tohime temaga koos olla, sest sellest võib tulla arusaamatus kui keegi näeb. See võib ju kuhugi koputada, et tunnemme huvi valeuudiste ja vandenõude vastu ning mis sellele järgneda võib, ei taha ettegi kujutada. Alles ju saime pangast laenu et omale kodu rajada ning praegu ei tohiks teha ühtegi vale liigutust, sest töö- ja palgakaotus tähendaks maailmalõppu. Las need teised rabelevad, igaüks teeb mida tahab, me vaatame pealt – nii on kindlam.
-Hannes Võrno, Facebook
heiki
