Mario Maripuu
Tekstis kasutan mõisteid:
- Eetika tuleneb kreekakeelsest sõnast „ēthos“ ehk eesti keeles „komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik“.
- Moraal (ladina keelest moralis – „komme jne.“)!
Mõisted „eetika” ja „moraal” on üldjoontes samatähenduslikud, kuid mõnikord soovitakse erinevatel põhjustel neid teineteisest eristada.
- Keel on inimeste kasutatav märgisüsteem, kommunikatsiooni või mõtlemise vahend, milles kasutatakse sümboleid ja teisi märke ning nende kombineerimise reegleid. Sümboleid – žeste, häälitsusi, sõnu – kasutatakse keeles mõtete ja tähenduste edasiandmiseks.
- Kultuur on kategoorilist kogukonda iseloomustav sarnastel käitumistavadel ning kujunenud keelel rajanev tegevusmudel. Kultuur hõlmab selliseid valdkondi nagu ühiselt mõistetavatel mõistetel tekkinud keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal ehk kombed, õigus jne., mis on tavaliselt levinud, tekkinud või välja kujunenud kindlal alal, kuid hiljem võib laieneda ning seguneda vastavalt kultuurikandjate liikuvusele või ümberasumisele teistesse kultuuripiirkondadesse.
Minu pajatus tuginedes eelnevate mõistete käsitlustele!!!
Ei ole tarvis pikalt piike murda, et lahti seletada mõned mõisted enda seisukohalt siin ja praegu!
Miks ma seda teen? Sest lugedes erinevate inimeste arvamusi nähtub, et me mõistame sageli olukordi ning nende kirjeldamiseks kasutatavaid sõnu täiesti erinevalt ehk puudub ühtsel moraalil/eetikal kujunenud keel ja kultuur!
Inimesed räägivad sageli kriisidest, mis ei ole midagi muud kui teatud kategoorilised olukorrad, mis tingivad vajaduse teha muutuseid, et säilitada eesmärgipärane tegevuskava jätkumine. Nii aetakse tihti segamini mõisted nagu kriis ja ikaldus. Ikaldus on millegi puudumine vajalikuks peetud mahus, kuid mitte kriis.
Kuidas me loome tulevikku!
Muutused, mida inimesekene võib esile kutsuda oma elus, eeldavad kriitilist mineviku käsitlust, kus leidub „võti“ muutuste tegemiseks kestvas olevikus. Nii saab tulevikku suunatud muutuseid teha mineviku kogemuse alusel olevikus.
Nüüd peame toetuma moraalile, kui see on ühiselt määratletav. Kõik see, millest me koosneme, mida me aistame iseendas kui ka ümbritsevas ning mis meid ümbritseb, vajab sõnastamist. Kujuneb keel ja mõistete struktuur, mis loob meie teadliku mõttemustri. Kui juhtub, et kujunenud mõisted on sarnaselt mõistetavad ka meie kaaslastele ühtsel moraalil põhinevates tegudes, siis saame rääkida kultuurist, veelgi enam keeleliselt eristuvast rahvuskultuurist mingis kindlas piirkonnas ühtsetel toimimistavadel ning kliimatingimustes toimetava rahva hulgas.
Selline kultuurrahvas võib end nimetada põlisrahvaks, kui nad on pikaajaliselt asustanud mingi ala!
Nii saan põlisrahva määratlemise aluste algoritmiks tekkepõhjusliku ahela: moraal, keel, kultuur, kindel piirkond/territoorium!
Austusega,
Mark Valdma
Metoodiline konservatiivne anarhist
Vsevolod Jürgenson
