Vahepeal jõudsalt kerkinud Isamaa reiting on viimaste küsitluste andmetel hakanud langema. Kuigi erakonna juht Urmas Reinsalu usub, et selle taga on inimeste kärsitus, kes pettuvad, et Isamaa pole leidnud võimalust ajalooliselt nadima Michali valitsuse puhkusele saatmiseks, on põhjused ilmselt sügavamal.

Isamaa jutumull on pikka aega sisendanud eestlastesse lootust, et halvad ajad mööduvad ning targa juhtimise puhul on võimalik riik mülkast välja upitada. Sellest johtuvalt on lootusrikkad pilgud pööratud esmajoones just Isamaa poole, sest kes siis veel, kui hetkel populaarseima erakonna esindajad, peaksid leidma lahendused ja tulema välja pikemas plaanis tulevikuvaatega. Kahjuks pole seda juhtunud ja tõesti kahandab taoline jokutamine usaldust, selles on Reinsalul õigus. Ent süüdistada rahvast kärsituses, on sulaselge arrogants. Kas tõesti on kärsitud need enam kui 80% rahvast, kes ei mõista, miks nüüd ka riigikogus enamust omav opositsioon ei suuda lõpetada omakasu laata, milleks meie riik on muudetud. Ja siin pole Isamaal enda õigustuseks midagi öelda. Kui oleks usaldusväärne plaan, võiks see opositsiooni konsolideerida ning tuua üle ka nii mõnegi seni vastasleeri kuuluva poliitiku, sest olgem ausad, Reformierakonnaski leidub nii mõnigi arukas inimene, kellele praeguse valitsuse klounaad juba ammu vastumeelne ning kes näevad Michali erakonna kuvandi lõpliku hävitajana. Kuni Isamaa ei suuda viia opositsiooni ühe mütsi alla, ega kutsuda esile erakorralisi valimisi, jätku reitingu allakäik.

Äpardunud omavalitsejad

Lisaks pika plaani puudumisele või selle olemasolul liigsele tagasihoidlikkusele päästekava tutvustamisel, on Isamaa populaarsuse kahanemises kindel osa omavalitsustes toimuval. Isamaa võitis valimised kahes suurimas omavalitsuses Tallinnas ja Tartus. Tartus toimus seejärel midagi ennenägematut, kus võitja tunnistas, et ei tule talle valimistel antud usaldusmandaadi rakendamisega toime ja loovutas linna juhtimise senisele reformierakondlikule kabinetile. Kui suur pidi olema Isamaad toetanud inimeste pettumus, kui selgus, et suure suuga lubatud valitsemiskultuuri vahetust ei toimugi ja Emajõe Ateena jääb endiselt Reformierakonna peamiseks võimukantsiks. Kes peaks taolist nannipunnlust demonstreerivat punti toetama?

Tallinnas suutis Isamaa tõrjuda võimult läänemetslusest segi keeranud ossinovskiliku juhtimiskaose ja tuua linnavalitsusse vähemalt esialgu uusi tuuli. Ent peagi hakati taipama, et kahjuks ei lähe kõik nii, nagu Isamaa valimisheitluses loosunglikult lubas. Linnapeaks istutatud Peeter Raudsepp pole nähtavasti mees, kes suudaks alluvatel ametitel ja ametnike tegemistel silma peal hoida. Isegi linnavalitsuse kabinetis näikse suhtlus taanduvat pressiteadetega lajatamisele, kui abilinnapea Tiit Terik kuulutab meediale suunatud sõnumis välja Estonia juurdeehitusele alternatiivsete asukohtade hindamise, mille Raudsepp paari tunni pärast kentsaka omapoolse kõvasõnalise pressiteatega tühistab. Linnavalitsus, mis suhtleb läbi meedia pole usaldusväärne, meenutades pigem rahvalikku janti, mille käivitasid eelmise valitsuse suured egod Kristjan Järvan ja Pärtel-Peeter Pere. Pulli saab, aga tolku pole.

Seda, et raudsepplik Isamaa Tallinnas hakkama ei saa, tundis iga linlane omal nahal, kui korraga songiti üles kesklinn, Hipodroomi ristmik ning jätkati tigusammul Peterburi maanteel lõputuid kaevetöid. Terve suvi oli linn ummikutes. Tundus, et eelmistele juhtidele teene võlgu linnaametnikud kasutasid ära Isamaa poliitikute suutmatuse protsesse mõistlikult juhtida ning võtsid koguni hea meelega segadustkülvavad teetööd käkikeeramistuhinas korraga käsile. „Jahvatagu see linnapea palju tahab, kuidas tuleb teeremondid kiiresti ära teha, meil Liivalaias aega jahmerdada küll, et ööpäevaringseid ummikuid tekitada,“ arutlevad ametnikud vaikselt naeru kihistades.

Seegi, et pealinnas siiani 300 õpilast koolita jäänult kodus logeleb, on Isamaa juhtimisel mõnuleva linnavalitsuse teene, kuigi siin tuleb mängu ka Eesti200 üllatesse ridadesse kuuluv haridusminister Kallas, kes ammu peaks ametist prii olema, samuti kannab vastutust keskerakondlastest abilinnapea Andrei Kante. Aga kui Isamaa linnapeal oleks vähegi juhtimisoskust ja kübeke analüüsivõimet, ei saaks midagi taolist juhtuda. Isamaal jääb Tallinnas üle vaid hõisata, et mõne aja pärast saab valitsuskoorma veeretada Keskerakonna kraesse, kes pikalt linnajuhtimise kunsti harjutanud.

Mida peavad sellest jamast arvama tallinnlased ja tartlased? Nad premeerivad usalduse kahanemisega, nagu viimased küsitlused näitavad.

Isamaal on viimane aeg asuda tõsiselt tegutsema ning töötada välja plaan, kuidas riik praegusest korruptsioonisõnnikust kiirelt välja upitada ning puhtaks kasida. Urmas Reinsalu paljusõnalisest heietamisest ja sarkastiliselt kõverast muigest paraku ei jätku, et Isamaa reiting taas kasvule pöörata.