17. juuli 2026 kirjutatakse kuldsete tähtedega üha enam liberaalutoopiasse takerduva Euroopa Liidu ajalooannaalidesse. Just sellel kaunil ja ebamaiselt päikeselisel suvepäeval säras Euroopa Komisjon taas üliinimliku tarkusega, tuues avalikkuse ette järjekordse tegevuskava meie võrratu kontinendi seninägematuks globaalsetes mastaapides elektrifitseerimiseks, mille käigus soovitakse rakendada heitkogustega kauplemise süsteemi erakordselt kirgastav, igasse Euroopa kodusse valgust ja õnne tõotav reform.

Leyeni uus on Ilitši untsuläinud vana

Esinedes vaimustunud kuulajaskonnale, tõi Euroopa Komisjoni imetlusväärne juht ja kõigi Euroopa rahvaste ema Ursula von der Leyen oma kõnes välja järgmised kontinenti õnnele ja rahvast jõukusele kandvad seisukohad. Ta tõdes: „Parim viis vähendada Euroopa sõltuvust fossiilenergiast on varustada meie majandust puhastest ja omamaistest energiaallikatest toodetud elektriga. Täna teeme ettepaneku muuta Euroopa maailma esimeseks elektri jõul tegutsevaks maailmajaoks. See on ka investeerimise ja sõltumatuse kava, alandamaks elektrihindu ja kohandamaks süsinikuturgu vastavalt geopoliitilisele olukorrale. Seda selleks, et puhtale energiale üleminek jätkuks, meie tööstus saaks leevendust ja süsinikuheide väheneks.”

Milline sügavamõttelisus, milline hoomamatu lennukus ja imelisi perspektiive maaliv tulevikuvaade! Siiski peab tunnistama, et pole midagi uut siin päikese all. Ursulat kuulates meenub ühe teise kordumatut õnne lubanud visionääri V. I. Lenini epohhiloov uitmõte, et see va kommunism pole tegelikult midagi muud, kui kogu maa elektrifitseerimine. Eks oli Volodjagi oma GOELRO plaanides sama elektriusku ning ei kannatanud ühtki vastuväidet, kui püüti selgitada, et elekter elektriks, ent elektrimolekulid üksi ei suuda päästa impeeriumi kokkuvarisemisest, kui seda juhtivad poliitikud ja ametnikud irduvad kummaliste utoopiate nimel tavaelust ning hakkavad inimestele peale suruma ideoloogilisi dogmasid, mis normaalsusest eemaldudes üha veidraimaks kisuvad.

Nii pole von der leyenlikkuses midagi uut. Tema poolt pealesurutav elektritrall ja õhumaksud toovad kaasa tarbija kulude enneolematu kasvu ning rahva vaesumise, ent seda muidugi planeedi päästmise, vähemuste õiguste ja natsionalismi allasurumise nimel, mis on ju ülim iga endast lugupidava truualamliku liidu kodaniku jaoks.

Von der leyenlikkuse hind

Ursula mõtteid vallanud elektrifitseerimisplaan peaks meid, reaalsuse minetanud eurooplasi, viima aastaks 2050 täieliku süsinikuvabaduseni, mis on maises elus iga endast hooliva liberaalse isendi ainus eesmärk. Mida see rahaliselt kaasa toob ja kuidas kliimat tegelikult mõjutab, pole oluline. Oluline on võitlus puhtama maailma eest, toogu see endaga või täieliku allakäigu ning elatustaseme languse vähearenenud riikide tasemele.

Vaadates otsa ETS-i ehk süsiniku kauplemissüsteemi mõjule Euroopas, tuleb tõdeda, et süsinikukaubanduse sildi all toimuv õhumüük, on muutnud meie elu oluliselt kallimaks, pärssinud majanduse kasvuvõimalusi, ent otsest kasu sellest ei paista. Süsteemi nõrkust ja mõttetust tõestab seegi, et kui Euroliidu ametnikud ootasid ETS-i muutumist üleilmseks rohetööriistaks, siis mujal on ilmselge totrus läbi hammustatud ning süsinikuäri jäänud üksnes liidusiseseks kalliks ja arengut pärssivaks lõbuks.

Algselt oli ühe süsinikutonni hinnavahemikuks arvestatud 2-25 eurot, ent see tõusis tänu bürokraatia vohamisele kordades ning tänaseks kaubeldakse tasemel 100 eurot tonn. Hetkel kehtiv ETS läheb aastas maksma ca 50 miljardit eurot, mille lõppkokkuvõttes maksab kinni lõpptarbija, ehk siis meie, kallid roheäärmusest haaratud liidu kodanikud. Kui rakendub ETS-2, millest Ursula reedel jahus ning koos sellega kaovad tasuta kvoodid, mis seni on kulusid veidigi ohjes hoidnud, paisuvad kulud kordades, jõudes hinnanguliselt 150 miljardini aastas. Samas on Euroliidus tehtud arvutuste järgi leyenlike dekarboniseerimismeetmete tulemusel välditava kliimakahju rahaline väljendus kusagil 1,5 miljardit eurot aastas. Siin avaldub plaani tõeline geniaalsus, kui 150 miljardi kulutamisel hoitakse kokku 1,5. Braavo!

Eriti koomiline on siinjuures meie väikese koduriigi õhin kliimaeesmärkidega kriitikavabalt kaasa minna, tappes põlevkivitööstust ning suretades kohalikku elu erinevate kliimakitsendustega. Arvutuste kohaselt väljendub Eesti kliimameetmete mõju maailma keskmisele temperatuurile aastaks 2100 umbes 0,00006C0, kogu Euroopa Liidu totra roherähklemise mõju oleks lausa kordades võimsam, suisa 0,017C0. On ikka saavutus küll, mille nimel tööstust suretada ja ennast vaeseks maksta.

Dekarboniseerimine kui uus iidol

Dekarboniseerimine on Brüsseli ideoloogide ja bürokraatide jaoks võlusõna, mis õigustab karme võtteid, ja nii avastame peagi, et bensukates tõusevad kütusehinnad, sest uus ETS on sisustatud ka transpordikütustele süsinikumaksu pealesurumisega. Tähelepanu alt ei jää välja ka hoonete kütmine, mis üldise kliimasoojenemise jutu kiuste üha karmimaks muutuvate talvede tõttu, viskab meil kommunaalarved lakke. Plekkima hakkame ka prügi põletamise eest, ja mitte vähe. Aga kurta ei tohi, sest vaid vastaline ei mõista, et dekarboniseerimise nimel pole ükski ohver liigne. Nii hoitaksegi suumulk kinni ja talutakse vaikselt, kui elektriutoopia meie rahakotte laastab. Kes tahaks siis sarnaneda pahade trotskistidega, kes kunagi Lenini elektrifitseerimiskava kritiseerimise tõttu represseeriti. Tänapäeval on tühistamine ju märksa lihtsam, käivitad propastopi ja asi tehtud.

Ent probleem pole jäärapäiselt utoopiasse klammerdunud poliitikute kritiseerimises, vaid ikka selles, et voolides ideoloogilist mulli, hävitab Euroopa senist elukorraldust ja õõnestab enda rolli inimväärse elu ning demokraatia eest seisjana. Kui ETS-id ja üha tigedamaks muutuv eurobürokraatia peletab õhku müües ja elektrihindu oskamatu käsumajandusega üles kruvides, tööstuse riikidesse, kus kliimasoojenemise muinasjuttu lapseliku õhinaga ei usuta, osates hinnata vaba ettevõtlust ning turumajanduse võimalusi inimeste elujärje parandamisel, oleme peagi silmitsi hävinguga, millele lisab hoogu kontrollimatu rändepoliitika.

Euroopas sumbub elu bürokraatide ja ideoloogide ühistes pingutustes sündinud Uus-GOELRO-sse, pakkudes nagu Ilitši ajal perspektiivi, et juba meie põlvkonnal on õnn elada elektrifitseeritud ja dekarboniseeritud, sajasoolises, rahvusetus, sisserändajatega asustatud üliliidus. Parema konkurentsivõime tagamiseks loodud majandusühenduse asemel meenutab tänane Euroopa Liit laeva, kus kapten ei saa enam aru, millises suunas alust tüürida ning enamus meeskonnast on lihtsalt purjus või brüssellikus vastutustundetuses ära pööranud.