20. augustil 1991. Veidi vähem kui tund enne keskööd, lõppes ENSV Ülemnõukogu istung Ülo Nugise haamrilöögiga, mis tähistas Eesti riigi iseseisvuse taastamist. Otsusele, mis vallandas inimeste südameis rõõmu vabanemisest ja ootuse, et iseseisev Eesti suudab täita unistused paremast ning väärikamast elust, eelnesid teravad vaidlused. Toonased Kristlikud Demokraadid eesotsas Mart Laari ja Hillar Hallastega pelgasid iseseisvuse väljakuulutamisele järgneda võivaid rünnakuid keskvõimu poolt. „Mis iseseisvus meile annab? Kas tahate lasta end teist korda okupeerida?” esitas Hallaste retoorilise küsimuse, kutsudes üles vaoshoitusele. Hämmastav, ent tema ettevaatlikku vaadet jagas kommunistide blokk, kuhu kuulusid Jaak Allik, Mikk Titma ja Indrek Toome. Nendegi meelest tulnuks veel oodata ja kaaluda. „Mis mõte on rinnaga kuulipildujapesale viskuda?” manitses Allik.

Hetk iseseisvuse väljakuulutamiseks oli aga küps, sest ähvardas võimalus, et 18. augustil Moskvas võimu haaranud impeeriumimeelsed peatavad liidu riikidele iseseisvust võimaldavad arengud. Sestap tuli rutata. 20. augustil jõudis Tallinna Pihkva õhudessantüksuse motoriseeritud väeosa, kellele anti käsk kord majja lüüa. Olukord oli ärev, närviline, ähvardav. Ja just selles äärmuslikus situatsioonis avaldus eesti rahva tõeline olemus, kui rahva algatusel kogunesid inimesed vabaduse väljakule, toetama riiklikku iseseisvuse taastamist ning julgelt kaitsma Toompead, Ajakirjandusmaja, Telemaja ning Teletorni. Just rahva ühtsus oli see, mis ei võimaldanud impeeriumimeelsetel ajalooratast tagasi keerata. See, millise kartmatusega asuti oma maa kaitsele, avaldas kindlasti muljet mitte ainult relv käes vabadusiha maha suruma saadetud sõduritele, vaid muutis ebakindlaks ka Moskvas mõne päeva vastu pidanud Erakorralise Komitee tegevuse, kuni nende täieliku läbikukkumiseni 21. augustil. See oli rahvas, kes endale vaba Eesti tagasi võitles. Nii on 20. august kõigi nende pidupäev, kelle süda kuulub kodusele Eestile.

Siinkohal oleks õige veelkord tuua ära nende 69 ülemnõukogu saadiku nimed, kes rahva tahtel iseseisvuse taastasid: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas.

Au neile saadikuile, kes ei mõelnud enda heaolule, vaid järgisid rahva soovi, saada vabaks, otsustada ise oma tuleviku üle.

35. aastat hiljem

Täna, 35. aastat tagasi algas vaba Eesti ülesehitamine. Töötati ennastsalgavalt ja usuti tulevikku, kuhu loodeti tarkade rahva juhtide juhatusel jõuda. Sellel teel on olnud palju kauneid hetki ja õnnestumisi, ent kahjuks on poliittehnoloogide poolt solgitud riiklus kahandanud paljude entusiasmi ja pannud tulevikus kahtlema. Nii lahkuvad noored otsima paremat elu, jääjad otsustanud kindlustada isiklikku heaolu, ilma, et seda peaks häirima mure perekonna ja laste pärast. Nii ongi sündimus langenud viimase kümne aastaga 34%, ehk kolmandiku. Aga kellele siis riiki ehitada, kui pole järeltulijaid, kellele seda pärandada.

20. august oli võrratu võit. Mõne päeva eest õnnitleti end vabaks laulnud ja surmapõlgavalt vaenlase püssitorudele vastu astunud rahvast esimeste Rootsi kaakide riiki toimetamisega. Kusjuures need neli kriminaali toodi kohale erilennuga ning viid mugava minibussiga mõnusasse Tartu vangla nime kandvasse pansionaati elust mõnu tundma, samal ajal, kui aastakümnete vältel oma töö Eesti ülesehitusele pühendanud pensionärid loevad sente ja targad poliitikutädid pasundavad riigipensionite rahapuudusel tühistamisest.

Me tähistame 20. augustit olukorras, kus Eesti põllumajandus kiratseb, kuid riik kavatseb röövida poole 550 miljonist eurost, mis Euroopa Liidu toetusfondist meie põllumeestele on määratud. Ja seda olukorras, kus meie põllumajandustootmist subsideeritakse võrreldes teiste Euroliidu riikidega äärmiselt tagasihoidlikult.

Me tähistame taasiseseisvumispäeva, jälgides mannetut tõsieludraamat, kus parlamendis soovitakse määrata presidendiks selles ametis valitsusele kõige vastuvõetavam tegelane, kellest pole karta, et ta riiki nässu keerava liberaalse bloki tegevust kritiseeriks. Käsi peseb kätt ja hääled saavadki kokku. Rahvas pidagu suu, sest maie praegused olupoliitikud usaldavad rumalat massi sama vähe, kui kunagised Moskva impeeriumimeelsed.

Me oleme taas vabad, kuid üha enam vanemaid kardab oma lapsi kodust välja saata, sest karistamatust nautivad noortekambad korraldavad Tik-toki etendusi, mida nähes tarretub veri. Kas tõesti oleme jõudnud selleni, et naudime vägivalda, nagu seda kunagi viisid rahulike elanike kallal läbi needsamad Pihkva soldatid, kes käisid rahvast maha surumas? Politsei laiutab käsi, prokuratuur vaikib, sest keda huvitab mingite nagamanide mõrvakatse, kui lõbusam on korraldada opositsiooni salajast pealtkuulamist.

Leiame taas ühtse hingamise

Me võtame 20. augusti vastu olukorras, kus rahva seas kohtab liialt palju pettunuid. Nad ei usu enam, et nende riik neid kaitseb, ei looda, et valitsus neist hoolib. Ja samas istuvad riigikogus saadikud, kes võiksid võtta allakäigu ohjeldamise enda kätte ning lõpetada arrogantse eneseupitamise, millega praegune valitsus tegeleb. Kas tõesti tuleb veel pool aastat kannatada vabandusi ja kuulata heietusi, kuidas süsinikneutraalsus ja omasooiharate eelistamine viib meid Euroopa juhtivate demokraatiate hulka? Inimesed tahavad elada riigis, kus nendega arvestatakse ja ei vibutata iga vähegi kriitilise avalduse peale näppu, tõdedes, et eestlastele ikka meeldib vinguda. Estlased suutsid end vabaks laulda, aga kas jaksame veel kokku tulla ja üksteisele silma vaadates alustada viisi, mis kannab rõõmu ja usuga tõelisesse iseolemisse?

Head iseseisvuse taastamise päeva! Ärme unusta, et iseolemist tuleb hoida ja kaitsta.