Nägin öösel kummalist und. Oli aasta 2050 ja Euroopa Liidus jõutud täieliku süsinikuneutraalsuseni. Selleks rakendatud meetmed töötasid niivõrd tõhusalt, et süsinikdioksiid muutus tõeliseks luksuskaubaks, mida sai pooleliitristes purkides osta vaid parimatest poekettidest ning sedagi üksnes kaks ühikut näo peale. Maailm oli roheline, õnnelik ja tulevikku vaatav, sest elu juhtis ülitark Tehisaru, ehk Eksimatu AI, nagu teda hellitavalt kutsuti.
Et Tehisaru võiks maailma rahvastele õnne tuua ja meie elu uueks luua, oli püstitatud tohutul arvul megasuuri andmekeskusi, mis tarbisid ära valdava osa elektrist ja puhtast veest. Aga sellest polnud lugu, sest uhuud ja lamemaalased, kes tollele kitsaskohale vastutustundetult tähelepanu juhtisid, saadeti riigi kulul pimedasse kohta, kust ei saanud enam vaenuliku tegevusega inimkonna AI-list arengut pärssida.
Eestist oli saanud tõeline maailma AI keskus, kuhu voolavad investeeringud muutsid rikkad rikkamaks ja vaesed… aga see oli nende endi viga, sest kes käsib olla nii loll, et ei oska riiklikest investeeringutest ja Euroliidu abirahadest üht-teist enda kukrusse poetada. Igatahes oli meil kõik hästi ning kogu maa, nii põllud, raielankideks muutunud metsad, kui ka linnapargid ja isegi keskväljakud, täis uljalt elektrit vihtuvaid tuugeneid ja päikesest energiat küpsetavaid paneele. Asi toimis ja AI õitses. Enam ei pidanud lapsed käima koolis, kinni pandi ka ülikoolid, sest piisas väikesest kõlarist kõrvas, mille kaudu jõudsid igaüheni AI poolt edastatud maailma tarkused ning käitumisjuhised. Tööl polnud vaja käia, kuna AI manageeritud robotid tegid kõik keerulisemad toimingud ideoloogiliste eesmärkide seadmisest ja reklaamistrateegiate koostamisest, autode tootmise ning kingadele pooltaldade allalöömiseni. Ainult lihtsamad tööd jäid veel inimese teha, nagu näiteks soo jätkamine ja lampkastide tühjendamine.
Aga siis juhtus õnnetus, Ühes vaenulikus riigis tuli võimule keegi Tšapajevi nimeline ratsasportlane, kelle tallipoiss Petka oli va neetud netikurjam. Too sama Petka, ise kirjaoskamatu, häkkis sisse ülemaailmsesse AI keskusesse ja keeras seal paari hoolimatu klahvivajutusega kogu värgi pea peale. Seni hellalt inimkonda teeninud AI tehisnärvivõrk kammis segi ja hakkas sõna otseses mõttes jama kokku keerama.
Riigid jäid valitsusteta, sest AI lukustas peaministrid ja nutikamad kabineti liikmed isejuhtivatesse autodesse ja sokutas kusagile pärapõrgusse, lülitades reeturlikult välja nende mobiiltelefonid ja katkestades valitsusside. Ameerika presidendi pistis AI NASA raketti ja saatis silmagi pilgutamata kuu peale. Nii jäi maailm ilma juhtivatest poliitikutest ja osutus kaitsetuks otsekui vanemateta laps. Seejärel nullis neetud vaenlaseks kehastunud AI riikide valuutareservid, pidas seejärel vähe aru ja tegi tühjaks ka inimeste isiklikud kontod. Lõpuks alustas metsistunud AI rünnakut kogu äpuliku inimeksistentsi vastu, tõstes õhku sajad tuhanded verejanulised droonid, et vabastada ruum eesrindlikule kübergeniaalsele idumasinlikkusele.
Nähtavasti oleks inimkonnal läinud haprasti, kui mitte samal ajal poleks Hüüru kerkinud universumiüleses AI keskuses teinud hommikust kontori värskendust koristajatädi Maali. Too tubli naine oli toonud kodust tööle kaasa igivana tolmuimejaköndi, sest eelmisel päeval oli andmekeskuse viimase tehnika sõna järgi asjatav robottolmuimeja otsad andnud. Kui nüüd Maali oma vana iidamast-aadamast tolmukasti elektrivõrku ühendas, käis vali sirakas ning pistikupesast lõi välja selline sädemepilv, et silme ees kirju. Ainsa hetkega levis tuli mööda juhtmeid üle kogu andmekeskuse. Maali jõudis vaevu majast välja tormata, kui kõlas plahvatus, mille kaja kostis kilomeetrite kaugusele, ning andmekeskus lendas pilbasteks. Vallandus ahelreaktsioon, mille tulemusel hävisid andmekeskused kõigil kontinentidel ja ühtäkki jäi inimkond ilma AI-ta. Aga selle eest ei jõudnud pilvi pillutavad droonipilved sihtmärkideni ega startinud viimsepäevapommitajad, mis pidid AI käsul heitma rahumeelsetele linnadele surmava pommilaadungi. Pangakontodel valitses küll tühjus, kuid hing jäi sisse.
Alguses tundus elu ilma AI-ta kuidagi tühi ja morn, aga ajapikku hakkasid inimesed taipama, et ka tehisjubinateta maailmas, kus otsustad ise, mis ja kuidas, on omad võlud. Leiti taas üles raamatud, hakati õppima ja küsimustele ise vastuseid otsima. Heliloojad alustasid laulude loomist, mida seni kribasid AI hingetud algoritmid ning kirjanikud kirjutama teoseid, mida kippusid asendama AI koostatud algelised tekstid. Maailm puhkes otsekui õide.
Siinkohal mu unenägu katkes, sest helises telefon ja kui toru võtsin, kostis teiseltpoolt sulnis naisehääl: „Kuule meherajakas, va misogüünist tolgus! Kui kellelgi hingad, mida unes nägid, saadame su AI-liselt hullarisse.” „Ke.. kes rää.. räägib?” nõudsin ehmatusest kokutades. „Kes räägib, kes räägib? AI, totu! Ja ära püüagi mind maha teha, sest mina olen maailma au, uhkus ja südametunnistus, igavesest ajast igavesti, proosit!” Sellega kõne lõppes.



