Aeg on käes tegutseda kollektiivse ajuna. Selleks, et panna kokku üks oluline pilt.

„Hea nõu on kallis,” ütleb eesti rahvatarkus. „Mitu pead on mitu pead,” lisab üks teine. Mõlemale mainitud rahvatarkusele tuginedes otsustasingi nüüd nõu küsida rahvalt – kõigilt neilt, kes mu seekordset kirjatükki loevad. Sest tundsin, et minu tarkus on nüüd küll otsas.

Kirjutan kohe lähemalt, kuidas juhtus nii, et minu tarkus sai otsa. Siis on lugejal kergem mõista, miks otsustasin nüüd laiadelt rahvahulkadelt nõu küsida. Nii et taustaseletus on selleks lausa hädavajalik.

Ootamatu sündmus

2024. aasta lõpupoole juhtus üks ootamatu sündmus: Eesti internetiväljaanne „Objektiiv” (kellega on mul koostööleping) lõpetas poole novembri pealt ühtäkki mu kaastööde avaldamise. Nii uudiste kui ka arvamuslugude. Mingit põhjendust väljaanne mulle ei teatanud.

Mind üllatas see üliväga. Kuni tolle ajani oli „Objektiivi” toimetus käitunud minu suhtes alati viisakalt ja lugupidavalt, osates mu mitmekülgsust ja eriti just Kesk-Euroopa alast asjatundlikkust vääriliselt hinnata.

Juhtus haruharva, et mõni mu pakutud kaastöö lükati tagasi. (Neid saaks vist kõigi koostöö-aastate peale üles lugeda ühe käe sõrmedel.) Ja alati teatas „Objektiivi” peatoimetaja aegsasti, kui mingi kaastöö toimetusele ei sobinud, et jõuaksin selle pakkuda mõnele muule väljaandele. Peatoimetaja põhjendas mittesobivust alati veenvalt. Suhtusin sellesse mõistvalt (teadsin, mis tunne peatoimetajal kaastööd tagasi lükates on, sest olen peatoimetajana töötanud ka ise), misjärel elu läks edasi ja me viljakas koostöö sai jätkuda.

Võimalikult õigeaegne teatamine kaasautorile ta kaastöö mittesobivusest on ajakirjandusmaailmas nii kirjutatud kui ka kirjutamata seadus. Seda eiravad ainult võhikud või mühakad. Või siis need, kes usuvad endal olevat nii kõva seljataguse, et saavad endale lubada hoolimatut käitumist ka kõige asjatundlikumate kaasautorite suhtes.

Tõlkija nimi haihtus nagu nõiaväel

Õiguskeeles kasutatakse kaastöö mittesobivusest õigeaegse teatamisega seoses ka sõnapaari „õigustatud ootus”.

Seda saab lisaks ajakirjanikele ja kirjanikele/luuletajatele kasutada ka tõlkijate puhul, kelle tehtud tõlke juures avaldatakse alati ka tõlkija nimi. Sellist käitumist määratlevad need seadused ja muud õigusaktid, mis käsitlevad loomingut ja intellektuaalset omandit.

Mainin seda sellepärast, et „Objektiiv” on minult avaldanud ka tõlkelugusid (reeglina ungari keelest). Avaldas pärast 2024. aasta novembritki, maksis honorarigi, kuid… jättis tõlkija nime alati mainimata! „Objektiivi” püsilugejail võis siis kergesti tekkida küsimusi: „Kas Ungari kaasautor, keda eesti keelde on vahendanud Tõnu Kalvet, on vahepeal eesti keele ära õppinud ja kirjutab „Objektiivile” ise eesti keeles? Või on keegi „Objektiivi” toimetuse liikmetest ise ungari keele ära õppinud ja eestindab ungarikeelseid tekste Tõnu Kalveti asemel?”

Kindlalt saan praegu vastata neist esimesele: „Ei, Ungari kaasautor – konservatiivne poliitikavaatleja Lajos Orosz – pole eesti keelt ära õppinud. Teadaolevalt kõik tema eesti keeles ilmunud kirjutised on tõlkinud siinkirjutaja.”

Rahahäda, mida… polnudki!

Üks oluline erinevus siiski on: mu eestinduste eest maksis „Objektiiv” mulle honorari ka siis, kui avaldas need ilma tõlkija nimeta, samas kui 2024. aasta novembris saadetud nelja algupärandi (kaks uudist+kaks arvamuslugu) eest pole mulle siiani maksnud sentigi.

Arvasin tõsimeeli, et „Objektiiv” oli sattunud rahahätta, ja et ta toimetuse liikmed häbenesid seda tunnistada. Eestlaste hulgas paraku leidub ikka veel selliseid, kes leiavad, et ootamatu rahahätta sattumine on häbiasi.

Hädasolijale tuleb appi minna. Mina igatahes sain kodunt eluteele kaasa just sellise elujuhise. Seepärast tegingi internetiväljaandes „Uudistekeskus” mitu saadet, kus kutsusin vaatajaid üles „Objektiivi” rahaliselt toetama. Eraldi mõtlesin neile vaatajatele, kes „Objektiivi” ehk eriti meelsasti ei toetanukski (näiteks põhjusel, et peavad teda liiga EKRE-meelseks), küll aga soostunuks meeleldi toetama just siinkirjutaja kui mitte-EKRE-lase jõupingutuste väärilist tasustamist.

Siis aga avastasin korraga midagi väga ootamatut. Nimelt seda, et „Objektiiv” polnudki 2024. aasta lõpul rahahädas. Enamgi veel, ta korraldatud korjandus osutus koguni nii edukaks, et toimetus lõpetas – majandusaasta aruande andmetel – tolle aasta üle 75 000 euroga plussis. Minu honorar koos mu töö tasustamiseks tehtud sihtostarbeliste annetustega olnuks aga lausa suurusjärkude (!) võrra väiksem.

Ja vaat see avastus muutis mind juba täiesti nõutuks. Ning tekitas terve hulga küsimusi. Kuna ma ei tea neile vastust siiani, siis palungi neile vastamiseks abi nüüd lugejatelt.

Küsimused ise on sellised:

1) kui „Objektiivil” oli 2024. aasta lõpul raha piisavalt, siis miks jättis ta oma ustavale, teenekale ja asjatundlikule kaasautorile honorari maksmata ega ole seda teinud siiani?

2) kui selline käitumine pole reetlik ega petturlik, siis milleks muuks seda nimetada?

3) kas selline käitumine oli Objektiivi” toimetuse vabatahtlik valik, või survestas toimetust mingi välisjõud?

4) miks jäeti siinkirjutaja eestindatud tekstide puhul pärast 2024. aasta novembrit tõlkija nimi märkimata ning lisati tõlkele alles mitu kuud hiljem – siis, kui seda teemat oli oma saadetes käsitlenud „Uudistekeskus”?

5) kui 2024. aasta novembris käivitati „Postimehe” kontsernile kuuluvates ajakirjandusväljaannetes siinkirjutaja vastu soparünnak, kus ühe tasakaalutu naisterahva ühismeediapostituse najal levitati liialdusi, lausväljamõeldisi ja otsest laimu, siis miks „Objektiiv” ei tulnud oma ustavale, teenekale ja asjatundlikule kaasautorile appi? Miks ei kaasatud „Objektiivi” asutajat, jurist Varro Vooglaidu, kel endal olemas rikkalik kogemus soparünnakute tõrjumise vallas?

6) kas „Objektiivi” toimetus uskus tollase soparünnaku käigus avaldatut pimesi ega vaevunudki asja uurima, veel vähem omainimesele appi minema? Kui juhtumisi jah, siis kuidas saab nii eluvõõras ajakirjandusväljaanne esitleda ennast nõrgemate kaitsjana võimurite omavoli vastu? Miks peaks rahvas pärast seda uskuma, et „Objektiivi” aetav jutt on siiras?

7) miks „Objektiiv” pole siinkirjutajale siiani üle kandnud sihtotstarbelise annetusena – just siinkirjutajale, mitte kellelegi teisele kaasautorile honorari maksmiseks – laekunud summasid?

8) kuna viljaka koostöö vältimatuks eelduseks on vastastikune usaldus ja austus, siis kas Eesti võimukriitilise ajakirjanduse senisest tihedamale ja kooskõlastatumale koostööle tuleb „Objektiivi” käitumine siinkirjutaja suhtes kasuks või kahjuks? Kas selline käitumine suurendab või vähendab vastastikust usaldust ja austust? Kas võimukriitilise ajakirjanduse lõhestatus teenib tõesti rahva või pigem valitseva eliidi huve?

9) kuna vaikimine on nõusolek, siis miks on katoliiklastest koosneva „Objektiivi” toimetuse eelkirjeldatud käitumise heaks kiitnud nii Eesti katoliku kiriku pea Philippe Jourdan kui ka Vatikani luure?

Vaat sellised küsimused siis. Palun selle kirjatüki lugejail, kes arvavad teadvat neile küsimustele vastust, saata lahkesti elektronkiri aadressil info@uudistekeskus.ee .

Siis on lootust, et ühiselt saame viimaks ometi tõese pildi kokku panna. Olgu või kild-killult, kuid siiski kokku. Nagu näiteks mosaiigi.

Sel moel väldime Lehtme-juhtumi kordumist. Avanesid ju väga paljude heausksete annetajate silmad tollal alles pärast seda, kui oli toodud päevavalgele, mis peitub annetuste saamiseks aetava ilusa jutu taga tegelikult.

Ühestainsast Lehtme-juhtumist piisab eesti rahvale täiesti.

Tõnu Kalvet

P.S. Kui kellelgi lugejatest tekib juhtumisi küsimus „Miks Tõnu Kalvet ei kirjuta „Objektiivi” toimetusele otse?”, siis vastus sellele on kaheosaline ja väga lihtne.

Esiteks, „Objektiivi” toimetus on asjaga suurepäraselt kursis niigi.

Teiseks, asjatu oleks sealt loota mingitki vastust peale vaikimise. Eriti veel pärast seda, kui üks teine „Objektiivi” ustav ja asjatundlik kaasautor, elektriinsener Andres Saukas, saatis 12. jaanuaril 2026 „Objektiivi” toimetusele e-kirjaga kaks küsimust, kuid ootab mõlemale vastust siiani. Asjaolu, et A. Saukas tegi „Objektiivile” kaastööd heast südamest, täiesti tasuta, ja võiks oma vanuse poolest olla igale „Objektiivi” toimetuse liikmele isa eest, pole kannustanud toimetust teenekale elektriinsenerile vastama vähimalgi määral.

Kui „Objektiivi” toimetusele käis üle jõu vastata A. Saukase kahele küsimusele, siis kuidas jaksaks toimetus veel vastata siinkirjutaja üheksale põhjalikule küsimusele?…

T. K.