Mida on 20. sajandi jalgpalli suurkujul Alfredo Di Stéfanol tosin aastat pärast surmagi öelda süütult vintsutusi taluma pidanud jalgpalluritele?

„Kui ootad kirja, võib tulla see ka mulla alt, kuid ära usu, et saatmata jäi see,” laulis Bulgaaria helilooja Emil Dimitrovi laulu „Hüvasti, Maria” esitades tuntud Eesti laulja Vello Orumets. Paljudel Orumetsa kaasaegsetel kõlab selle laulu viis koos nende sõnadega siiani kõrvus. Ja meenub alati, kui saatus saadab eluteele mõne sellise sündmuse, mida täielikuks kokkusattumuseks nimetada ei saa kohe kuidagi.

Mulle meenus see laulujupp just Alfredo Di Stéfano sajandal sünniaastapäeval – 4. juulil 2026.

„Miks just siis? Ja kes üldse oli Alfredo Di Stéfano? Mis seos saab temal olla olnud Orumetsa esitatud lauluga „Hüvasti, Maria”?” võib siinkohal nüüd küsida küllap nii mõnigi lugeja. Eriti just noorema põlvkonna esindaja.

Vastan lühidalt: Alfredo Di Stéfano oli omal ajal maailma jalgpallis umbes sama mõjukas argentiinlane kui tänapäeval on Lionel Messi ning 20. sajandi 80. ja 90. aastatel oli Diego Maradona.

Di Stéfano elus oli aastail 1949–1953 selline ajajärk, mil Maailma Jalgpalliliidu (pr. k. lüh. FIFA) silmis polnud teda ega ta jalgpallisaavutusi olemaski. Nüüdisaegset kõnepruuki kasutades: ta oli kustutatud.

Ta ei lasknud end aga FIFA jonnituuridest morjendada, vaid jätkas sihikindlat enesearendamist ja muutus tänu sellele üha meisterlikumaks, kuna teadis: iga loomuvastane olukord saab ükskord läbi. Ja kui FIFA jonnituurid ühel hetkel lõppesid, siis oli Di Stéfano arenenud juba nii kõrgele tasemele, et järgnes arenguhüpe, mis viis ta Euroopa ja maailma (klubi)jalgpalli absoluutsesse tippu. Tema käitumine on aga julgustavaks eeskujuks Venemaa ja Valgevene jalgpallureile, keda 2022. aastast alates järjekordse jonnituuri käes vaevlev FIFA tembeldab agressorriikide sportlasteks ja keeldub laskmast rahvusvahelistele tiitlivõistlustele.

Ent vaadelgem Di Stéfano eeskuju nn. agressorriikide sportlastele nüüd lähemalt.

Streikiva jalgpallitähe olümpiatsükkel „olematus jalgpalliriigis”

1949. aastal toimus Argentiinas jalgpallurite üldstreik. Streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi, ennekõike kõrgemat palka. Klubiomanikud ega jalgpalliliidu juhtkond polnud selliste nõudmistega nõus, vaid eemaldasid nõudjad jalgpallivõistlustelt, nende asemele võtsid aga mängima amatöörjalgpallureid (loe: streigimurdjaid), et võistlussarjad saaks jätkuda.

Di Stéfano oli tolleks hetkeks juba Argentiina üks suuremaid jalgpallitähti. Kui mitte koguni suurim üldse. Ta oli Buenos Airese klubiga „River Plate” tulnud kahekordseks Argentiina meistriks (vastavalt 1945. ja 1947. a.), koondisega aga 1947. aastal Lõuna-Ameerika meistriks. Viimatimainitud aastal sai temast ühtlasi Argentiina meistrisarja parim väravakütt. Oma väljapaistvate vaimsete ja kehaliste võimete tõttu peeti teda vaat et täiusliku jalgpalluri võrdkujuks. Seda annab ilmekalt edasi ka ka hüüdnimi, mis sobiks pigem mõnele indiaanipealikule – Blond Nool.

Ta ei soovinud aga jääda kodumaiste jalgpallijuhtidega vägikaigast vedama, vaid läks koos teiste paremate Argentiina jalgpalluritega (neid oli ligemale 60!) hoopis riiki, kus osati pallivõlureid vääriliselt hinnata – Kolumbiasse. Nende lootused täitusidki, sest neile maksti seal palju paremat palka kui kodumaal.

Asjal oli ainult üks „iluviga” – maailma jalgpallikaardil polnud seda maad ametlikult olemas, kuna FIFA ei tunnustanud tollal Kolumbia jalgpalliliitu, sealseid võistlussarju ega tulemusi. Loomulikult ka Kolumbia jalgpallikoondise tollaseid võistlustulemusi mitte. Kolumbia koondis tohtis pidada vaid sõprusmänge; ametlikeks maavõistlusteks FIFA neid ei lugenud.

Tagantjäreletarkusest võib nüüd öelda, et Di Stéfano oli just Kolumbias mängides oma elu parimas võistlusvormis. Ta võitis nelja aasta jooksul kolm korda Kolumbia meistritiitli (1949., 1951. ja 1952. a), 1950. aastal teise koha, 1951. ja 1952. aastal aga oli ühtlasi meistrisarja parim väravakütt. Mõlemal viimatimainitud korral jõudis ta koduklubi Bogota „Millonarios” ka Kolumbia karikasarja finaali. Ta mängis neli kohtumist ka Kolumbia eest, kuid FIFA pole tunnistanud neid täieõiguslikeks koondisemängudeks siiani, kuna tollane koondis koostati Kolumbia liiga parematest mängijatest, need aga ei pruukinud kaugeltki alati olla ühtlasi Kolumbia kodanikud.

Kolumbia meistrivõistlustel lõi Di Stéfano 101 mänguga 90 väravat, „Millonariose” eest kokku aga 292 mänguga 267 väravat.

Jõudiski oma aja ära oodata

Kolumbia jalgpalliliigale aastail 1949–1953 anti vägagi tabav hüüdnimi – Kullamaa (hisp. k. el Dorado). Põhjus oli lihtne: väljapaistvad jalgpallurid kullati seal lausa üle. Neile maksti palju paremat palka kui nad olid saanud varem. Seepärast suunduski sinna leiba teenima kuulsaid mängumehi Euroopastki, rääkimata juba teistest Lõuna-Ameerika riikidest. Kolumbia klubidel oli oma heatasemelistele võõrleegionäridele kõrget palka maksta lihtne. Sest esiteks, kuna tegemist oli piraatliigaga, siis langes ära vajadus maksta üleminekutasu võõrmängija eelmisele koduklubile. Teiseks, välismaiste tähtmängijate meisterlikkus oli nii suur, et tagas tihtipeale staadionil täismaja. Ja kolmandaks, meistrisarjaklubid said toetust ja soodustusi ka riigi tollaselt juhtkonnalt, kellega klubiomanikel olid reeglina head suhted.

Di Stéfano(gi) elu oli Kolumbias mängides niisiis nagu lill. Ent iga hea asi lõpeb kord. Nii juhtus ka „Kullamaa-liigaga”. FIFA leppis Kolumbia jalgpalliliiduga ära ja võttis tolle 1953. aastal tagasi oma ridadesse. Di Stéfano eest asusid aga võitlema Hispaania ja ka Euroopa kaks kuulsamat jalgpalliklubi – FC Barcelona ning Madriidi Kuninglik Jalgpalliklubi (hisp. k. Real Madrid Club de Fútbol) ehk eestipäraselt Madriidi „Real”.

Kataloonia suurklubi võttis ühendust „River Plate”-i juhtkonnaga ning saigi kokkuleppele, et Blondist Noolest saab alates 1. jaanuarist 1955 FC Barcelona mängija. Sest tolleks ajaks pidi lõppema ta leping „Millonariosega”.

„Real” ei jätnud aga jonni, vaid võttis ühendust hoopis „Millonariosega”, ja saavutaski tolle juhtkonnalt nõusoleku Di Stéfano üleminekuks Madriidi kuninglikku klubisse. Hispaania kahe suurklubi vägikaikavedu geniaalse argentiinlase endale saamise nimel läks koguni nii ägedaks, et selle silumiseks läks tarvis nii FIFA kui ka Hispaania valitsuse vahendajaabi.

Viimaks sündis tõeliselt saalomonlik otsus: Di Stéfano siirdubki Hispaaniasse, kuid mängib seal esimese nelja aasta jooksul mõlema mainitud suurklubi eest vaheldumisi: üks hooaeg ühe eest, järgmine hooaeg teise eest.

Kõigepealt pidi Blond Nool mängima „Reali” eest (hooajal 1953/54). Ta mäng Madriidi klubis oli alguses aga nii kahvatu, et FB Barcelona otsustas temast loobuda ja müüs nelja miljoni peseeta eest oma ostuõiguse-osa „Realile”. Kas tegemist oli „Reali” ja Di Stéfano mingi salakokkuleppega või mitte, on lahtine. Argentiina ründetähe tavalisest kahvatuma mängu võis olla tinginud ka seitsmekuuline sunnitud võistluspaus – 1953. aasta veebruarist septembrini.

Veebruaris Venetsueela pealinnas Caracases peetud rahvusvahelisel turniiril „Väike maailma karikas” oli Di Stéfano veel hiilgevormis. Nagu ta klubikaaslasedki. „Millonarios” võitis nelja klubi osavõtul peetud kaheringilise võistluse ülivõimsalt: kuuest mängust viis võitu, üksainus viik, 11 punkti, väravate vahe 22:3. Sealhulgas Di Stéfano eelmist koduklubi („River Plate”-i) võideti 5:1 (temalt endalt kaks väravat), pärastist koduklubi (Barcelona „Espanyoli”) aga koguni 6:0. 19. veebruaril 1953 Viini „Rapidi” üle saavutatud võidumängus lõi Blond Nool kaks väravat.

Järgmise ametliku mängu sai argentiinlane pidada alles 23. septembril 1953, kui „Real” kohtus Prantsuse klubiga FC Nancy. Hispaania suurklubi küll kaotas 2:4, kuid Di Stéfano lõi ikkagi värava.

Neli päeva hiljem mängis Di Stéfano esimest korda Hispaania meistrivõistlustel, vastaseks Santanderi klubi „Racing”. Di Stéfanolt taas värav.

25. oktoobril 1953 läksid vastamisi „Real” ja FC Barcelona. Kõigest mõni tund pärast seda, kui viimane oli müünud Di Stéfano asjus oma ostuõiguse-osa esimesele. Madriidi klubi saavutas hiilgava võidu 5:0. Di Stéfano toetas seda kahe väravaga.

Hooaja lõpuks tuligi „Real” Hispaania meistriks (pärast 21-aastast vaheaega!), seikluslikul viisil Kolumbia kaudu Hispaaniasse jõudnud Blond Nool oli aga meistrisarja parim väravakütt (28-s mängus 27 väravat). (Kas Kataloonia suurklubi omanikud ja poolehoidjad oma rutakat otsust loobuda „kahvatult mängivast argentiinlasest” kahetsesid või mitte, võib igaüks juba ise arvata…)

Sellega algaski edulugu, mis tegi Alfredo Di Stéfanost 20. sajandi ühe parema ning Hispaania kõigi aegade parima jalgpalluri. Ta võidetud tiitlid ja muud auhinnad – algul mängijana, seejärel ka treenerina – on aga nii arvukad, et nende loetelu nõuaks lausa eraldi kirjutist.

Esmatähtis on praegu aga muu. Nimelt tõdemus, et kui seikluste- ja vintsutusteaeg elus üle elada, siis algab kord vältimatult ka elu päikeseline ajajärk.

Mida on sellest õppida Venemaa ja Valgevene jalgpallureil?

Alfredo Di Stéfanoga juhtunu näitab selgelt: iga loomuvastane asi lõpeb ükskord, ka Maailma Jalgpalliliidus. Nii, nagu me loo peategelane tuli „Kolumbia-puhastustulest” välja varasemast mehisemana ja nii jalgpallialaselt kui ka iseloomult tugevamana, suudavad samasugusena tulla FIFA praegusest, üle- ja ülipolitiseeritud puhastustulest välja ka Venemaa ja Valgevene jalgpallurid. Üha lähemal on aeg, mil nad seda veenvalt näitavad kõigile, kes nende sundeemaloleku üle on rahulolu või koguni kahjurõõmu tundnud.

Blond Nool oli oma elu Kolumbia-ajajärgu lõppedes 27-aastane. Ja suutis kõige kõrgemal tasemel mängida veel kümmekond (!) aastat. Ta läinuks maailma jalgpalliajalukku muidugi ka oma elu Argentiina- ja Kolumbia-ajajärgul saavutatugagi, kuid ta elu Hispaania-ajajärgul saavutatu viis ta absoluutsesse maailma tippu.

Seega: Venemaa ega Valgevene jalgpallureil pole mingit põhjust taga nutta aastaid, mil nad FIFA juhtkonna jonnituuride tõttu on pidanud rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt eemal olema. Teame ju, et mis ei tapa, see teeb tugevamaks.

Alfredo Di Stéfano suri juba 2014. aastal, kolm päeva pärast oma 88-ndat sünnipäeva, ega saa seetõttu enam ise Venemaa ja Valgevene jalgpallureid rahustada-lohutada. See-eest ta jäetud võimas sõnum, mida endast kujutab ta Kolumbia-kogemus ja sellele järgnenud hiilgav karjäär, rahustab ja lohutab seda võimsamalt. Ja jõuab kohale ka mulla alt.

Elu näitab niisiis selgelt: kes jääb rahulikuks ja sihikindlaks, see muutub üha tugevamaks ja saavutab edu vältimatult, ideoloogiajura ajajatel ja loomuvastasuse pealepressijatel tuleb aga häbiga taanduda.