Poliitikud, kellele rahvaste saatus tõeliselt korda läheb, oskavad arvestada muutustega, mida aeg endaga toob ja eristada ideoloogilised luulud realistlikest võimalustest. Ent Euroopa Liidu juhid ei suuda oma ülepingutatud ambitsioone alla suruda ning jätkavad punnitamist soovmõtlemisse kinnistunud pseudoeesmärkide nimel, sest reaalsus jääb Brüsseli kontorist üha kaugemale.

Ajal, mil maailm hakkab toibuma jaburustest, mida külvasid inimeste teadvusesse Woke ja MeToo liikumiste kättemaksuhimulised eestvedajad, jätkab Euroopa Komisjon senises joones, samas, kui liikmesriigid püüavad Liidu peakorterist lähtuvaist rumalaist käskudest targu mööda hiilida. Hämmastav, et isegi Eesti, kus valitsus on täitnud Brüsseli käske sama hoolsalt, kui EKP tegelased kunagi Moskvast läkitatud suuniseid, venitab kasutute või suisa kahjulike direktiivide kasutusele võtmisega.

Ursula on mures

Meie ajastu au, mõistuse ja südametunnistuse, Ursula von der Leyeni juhitud Euroopa komisjon, saatis liikmesriikidele märgukirja, kritiseerides Brüsseli ametnikearmee poolt kokku klopsitud ideoloogiliste meetmete liialt laiska kasutuselevõttu.

Direktiiv 2024/1711, mille elluviimist Brüsseli kontor koheselt nõuab, käsitleb elektrituru korraldust. Dokument nendib, et elektri hinnad on muutunud Euroopas kontimurdvalt kõrgeks ning leiab, et nende alandamiseks peaks tarbijal olema võimalus valida vastuvõetavat hinda pakkuv tarnija. Tegemist on mõttetu paberiga, sest kes see ikka suudab taskukohast elektrit pakkuda, kui Euroopa energiaturg on haiglaste rohereeglitega arvestamise, Saksamaa poolse pruunsöe ja tuumaenergia hülgamise ning Venemaa gaasist loobumise järel osutunud äärmiselt hapraks. Miks sellisteks arenguteks õigeaegselt ei valmistatud, direktiiv ei selgita. Jääb üle vaid imestada, miks peaksid liikmesriigid tegelema mingi mõttetu dokumendi seadustamisega, selle asemel, et suunata tähelepanu energiaturu korrastamisele ja lakke tuisanud hindu tõepoolest alla toova juhitava energiatootmise taastamisele. Aga paber on rohehüsteeria tuules valmis kribatud, ametnikearmeele palgad plekitud ja teeb ikka viha küll, kui liitriigi provintsid ei vaevu kehva tulemust tunnustama.

Ähvarduse, et kui kahe kuu jooksul direktiivi välja ei kuulutata, ootavad ees pahandused, said lisaks Eestile veel Belgia, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Soome ja Rootsi, ehk 27-st liikmesriigist 18, seega enamus.

Direktiive tuleb nagu saelaudu

Veelgi närusem lugu on aga vesiniku ja dekarboniseeritud gaasi direktiivi 2024/1788 täitmisega, mida pole lisaks Eestile tunnustanud veel Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi, ehk siis liitriigi osavallad pea täies rivistuses. Ja miks peakski mingit jura vastuvaidlematult täitmiseks võtma, kui sellest inimestele mingit kasu ei sünni.

Ent lisaks vastutöötamisele neile kahele direktiivile, ajab Euroopa Komisjonil sapi keema, et Eesti, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Küpros, Leedu, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia ja Soome pole rutanud plaksutades allutama oma seadusandlust järjekorras juba kuuendale rahapesuvastaseks võitluseks innustavale direktiivile 2024/1640.

Neljaski kibe pill tuli von der Leyenil alla kugistada, kuna 18 vastalist riiki, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Eesti, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia ja Rootsi, ei kiirusta ellu viima nn parandamisõiguse direktiivi 2024/1799, mille sisu seisneb lühidalt selles, et kui sokki tekib auk, tuleb ausal EL-i kodanikul võtta nõel ja niit ning selle asemel, et närudeks kantud riietusese ära visata, auk kinni traageldada. Direktiiv peab vähendama prügi hulka ning sellega päästma armsa kontinendi salakavala CO2 ja muu halva käest. Aga vaat, eespool loetletud 18 riiki ei mõista, kui oluline sellise megadirektiivi rakendamine ja inimeste käsitööle sundimine tegelikult on.

Lubamatu on õhinapõhiste leyenlaste hinnangul seegi, et taas enamus Liidu asumaid (Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi), ei kiirusta täielikult üle võtma tööstus- ja loomakasvatusheidete direktiivi, mis ometi kujutab endast võimsat roherelva ja lõputut heietust, kuidas vähendada tootmisjääke ning veenda veiseid vähem sõnnikut tekitama.

Pinged kuhjuvad

Ülalpool toodu paneb vägisi kahtlustama, et mõranemine, mida tunnistavad ka siivsast liberaalsusest läbi imbunud Europarlamendi saadikud, haarab üha enam ühendust, mis praeguste diktaatorlike kalduvustega juhtide eneseimetlejaliku lollitamise tõttu muutub üha kiiremini mõistlikku majandus- ja rahanduslikku koostööd pakkuvast liidust vasakpoolseid äärmusideoloogiaid ning tõde väänavaid hinnanguid tolereerivaks keskuse ülemvõimule kobisemata alluvaks föderatsiooniks.

Jah, Euroopa Ühendriigi projekt pole veel pidurdunud ning liberaalaktvistide sajandi lööktööobjektil Rail Balticulgi lükatakse jätkuvalt kuhja üha uusi Eesti põlismaastikusse hoolimatult uuristatud karjääridest pärit killustikukoormaid, ent juba tunnistame, et õnn ei saabugi meie hoovile ja 2030 mingit eurosuslat Tallinnast Iklasse ei stardi. Ka Kristen Michali oraakkellik kinnitus, et tänu ehitustähtaja edasilükkamisele saab pidurdamatult kallinev projekt Euroliidu eelarvest lisaks vähemalt 660 miljonit, mida üherealiseks kärbitud raudtee muldvalli matta, ei pruugi paika pidada, sest märgid näitavad üleeuroopaliste võimukeskuste huvi jahtumist taoliste rahaneelavate näidisprojektide vastu, kuna häda hakkab jõudma seniste heaoluriikide õuele ning seni tehtud poliitilised vead tuleb rahval kinni maksta. Pinged, mida elukalliduse tõus ja piiramatu migratsioon endaga toovad, ei saa lõputult kasvada ja kusagil tuleb klaaslagi ette. Milliste kaotuste hinnaga väljub uusmarksistlikust tõelisi väärtusi jalge alla tallavast eurorevolutsioonist väike eesti rahvas ning kas õnnestub säilitada isamaalisi viise lauldes tagasi võidetud riik, näitab lähitulevik.