Mis on Eesti riikluse eesmärk? Kas see on ebapopulaarse reformivalitsuse ja mannetu kahesajalaste lõputu peremehetsemine ning Venezuela ja Venemaa kõrval kahtlusi äratava e-hääletuse kriitikavaba ülistamine? Ehk on selleks hariduse kallaslik kihvakeeramine ning laste huvihariduse ja kooliekskursioonide poliitkorrektne tühistamine? Või on meie riikluse eesmärgiks käibemaksu ligijürgenlik pühaks ja puutumatuks kuulutamine ning erakondade kontorites lootusrikkalt tunglevatele broilerikampadele hästitasustatud uute ametnikukohtade juurdenuputamine ja liberaalse sooäärmusporno pealesundimine hällist hauani? Äkki on meie riikluse ülim eesmärk hoopis Brüsselist tulevate üha kiivakiskuvamate käskude kriitikavaba elluviimine ning kodanike elukvaliteedi külmavereline muttatampimine? Niipalju tavaelust lähtuvaid küsimusi ja ometi vaid üks õige vastus, mis kirjas Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas:

Eesti riikluse eesmärgiks on kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Oleme jõudmas kollapsini.

Muidugi pole michaliitlikult kabinetilt loota, et oma tegevuses põhiseadusest lähtutaks. Ent miks ei asu rahvusriigi allakäigu vastu võitlusesse opositsioon ning ei tõtta valitsuse rumalust ohjeldama president, kelle südametunnistus peaks leidma selleks rohkem võimalusi, kui tagasihoidliku haridusega Tsahkna kanapimedast poliitikaanlusest johtuva amokijooksu arvustamine. Ehk on põhjuseks tõsiasi, et meie mandunud poliitikute jaoks puudub Eesti riigil tulevikuperspektiiv, sest lapsi sünnib kasinalt, kehvades oludes virelevad pered lahkuvad välismaale ja üha pealetükkivamalt globaliseeruvad tõmbekeskused viivad maakohtadest elu, jättes külad ja väikelinnad olematute teenuste, arstiabi kehva kättesaadavuse ja haridusvõimaluste puudumise tõttu hääbuma.

Aga keda kotib väljasureva rahvastikuga riigi allakäik, kui vastutus puudub, ent palk jookseb? Kraabi selle kintsu, kellest oleneb su heaolu ja ära vingu, sest siis elad hästi! Taoline on meie paljukannatanud riigis endaga hästi toime tuleva poliiteliidi moto.

Eesti kaduviku teel.

2025. aastal sündis Eesti emadel vaid 9240 last, (450 võrra vähem, kui 2024. aastal), samas, kui igavikku lahkus 15 688 inimest. See on oht riigile, millega peaksime tegelema, mitte peretoetuste arvelt relvastuse soetamiseks uusi katteallikaid otsima. Mis mõtet on hambuni relvastumisel, kui oht kaduvikku hääbuda, ei tule mitte väljastpoolt, vaid riigisisesest demograafilisest kaosest ning elu hääbumisest väikelinnades ja külades?

Lisaks sündide arvu vähenemisele kaotame inimesi ka läbi väljarände. Läinud aastal pühkis kodumaa tolmu jalgelt 6283 Eesti kodanikku, kes moodustavad riigi rahvastikust nüüdseks vaid 82 protsenti. Juba viiendik siin elavatest inimestest ei seosta end selle maa ja rahvaga.

Tallinna Ülikooli demograaf Mark Goldfelder on tulnud meedias välja kõiki edumeelseid globalistlikke liberaale rõõmustava ennustusega, et juba selle sajandi lõpuks langeb eestlaste osakaal riigi rahvastikus alla poole ning ometi kord saab teoks suur unistus, mida eelmisel sajandil liiduvabariike rappinud kommunistid ei suutnud lõpuni ellu viia – püsielanikkond väheneb ning enamuse moodustavad sissesõitnud. See tendents ei iseloomusta viimasel ajal üksnes Eestit, vaid kõiki Euroopa riike, eeskätt Ida-Euroopat, sest Läänes on rahvastikuvahetus juba varem hoo sisse saanud.

Mida teha?

Demograafilisel suitsiidil on kaks põhjust – majanduslikust ebastabiilsusest tulenev elatustaseme allakäik ning liberaalse ideoloogia pealetungiga süvenev enesekeskne väärtushinnangute ähmastumine, mis lõhub pereväärtusi ja hävitab normaalset sooidentiteeti.

On viimane aeg lõpetada halva mängu juures hea näo tegemine ja asuda sõnavahu pritsimise asemel tegude juurde.

Esmane ülesanne on elavdada majandust. Selleks tuleb lõpetada sõjahirmu külvamine, mis võtab ettevõtlikelt inimestelt tulevikuperspektiivi ning viib investeeringud end rinderiigina tutvustavast Eestist eemale. Loobuda tuleb ka ahistavalt äärmusrohelisest mõtteviisist, mis on valmis viima meid tagasi kiviaega. Riigile ülejõu käiv juhtimisaparaat tuleb kärpida suuruseni, mida jõuame ilma makse ulmekõrgustesse tõstmata ülal pidada. Lisaks tuleb vähendada nii Riigikogu koosseisu, erakondade rahastamist, kui kaaluda pettumust valmistava kuluka presidendiinstitutsiooni kaotamist. Bürokraatia ja maksuterror tuleb asendada vaba majandusmaastikuga, luues eelised kohalikele ettevõtjatele ning nendega koostööd tegevatele välisinvestoritele. Päästa tuleb põllumajandus ning piiramist vajab ebaõiglasi konkurentsieeliseid kasutavate turu madalakvaliteediliste kaupadega üle ujutanud Temu laadsete netikaubamajade kohalikku ettevõtlust hävitav tegevus.

Keeruline ent mitte lootusetu on ebanormaalsete väärtushinnangute ühiskonnast väljajuurimine ning perekonna, kui ühe põhiväärtuse, taas ausse tõstmine. Otsustavalt tuleb lõpetada ohtlikku sooideoloogiat ja lastevastaseid hoiakuid levitavate end haridusametnikeks nimetavate ideoloogide ja vasakäärmuslike meelsusühingute riikluse aluseid ründav tegutsemine. Isa, ema ja lapsed on ühiskonna mudel, mida tuleb kaitsta, mitte mingite uusmarksistide hala, kuidas naiste kehasid ei tohi anastada laste ilmaletoomiseks. Loodusega ei trikitata ja kui moodsad mitšurinid ei mõista, et mängides loodusseadustega, seatakse enesekeskset eluhoiakut kiites ohtu midagi sootuks enamat kui pelgalt isikuvabadus, tuleb neid käsitleda sama tõrjuvalt, kui maailma ajaloos korvamatut kahju tekitanud kommunismiehitajaid. Demokraatia ei tähenda kõikelubatavust.

Muidugi vajab põhjalikku ülevaatamist valitsuse poliitika, kus perede toimetulek ja laste heaolu asuvad viimasel kohal. Peaminister on liialt analüüsivõimetu ja rahandusminister lihtsalt ealiste iseärasuste tõttu nüri, et saada aru vajadusest igati soosida peresid ja lapsi. Pole mõtet taas kord alustada vaidlust, kas toetused tõstavad iivet. Selge on, et noorte seas leviv töötus ja riigi poolsete abimeetmete ebapiisav rakendamine seda kahjustab, nagu viimane rahvastikustatistika tõestab. Sellest tuleb valitsusel lähtuda, mitte jaurata pseudoprobleemidest ja mängida pooletoobiseid liivakastimänge.

Eesti vajab uut algust.

Kedagi ei huvita Põhiseaduse järgimine, kui valitsuse ainsaks eesmärgiks on vähemalt kuni valimisteni võimust kinnihoidmine, opositsioon aga piirdub mõõduka sarjamisega, ilma, et võtta tõsiselt midagi ette, lõpetamaks allakäiku, mis Kaja Kallase mantlipärija Kristen Michali ametisse asumise järel on kiirenenud.

Rahvas väärib kindlat tulevikuvaadet ning eneseteostust, armastust ja õnne pakkuvat elu tänases Eestis. Kui poliitikud ei suuda seda kindlustada, keskendudes paljusõnalisele ent tõelistest väärtustest eemaldunud valimisvõitlusele, peaks kaaluma uut algust, olgu siis uue Kodanike komitee või Rahvarinde näol. Eesti ootab päästmist poliitsohu uppunud elukutseliste tülpinud politikaanide käest, et kesta läbi aegade, mitte hääbuda väljasureva perspektiivitu ääremaana.