Liibüa oli pikka aega peamine läbirännumaa: lõviosa Euroopasse ebaseaduslikult siseneda tahtjatest liikus oma unistuste „pudrumägede- ja piimajõgedemaale” just Liibüa kaudu. Seda hetkeni, mil selle rände peamised kahjukannatajad – Lõuna-Euroopa riigid – Liibüaga koostööleppe sõlmisid.

Pilt muutus vaat et päevapealt. Inimkaubandus sai surmahoobi. Riiki sisenenud „edasirännuhimulised” võeti kinni ja paigutati põgenikelaagritesse. Riigist mingil moel Euroopasse (peamiselt Itaaliasse ja Maltale) pääsenud illegaalid võeti asjaomaste riikide piirivalvelt vastu ja paigutati „hoiule” samadesse laagritesse. Liibüa ja Itaalia piirivalve korraldas Vahemerel ühispatrulle.

Euroopa Liidu esindaja Liibüas, Adrianus Koetsenruijter teatas 2010. aasta keskel BBC-le rahulolevalt, et tänu Liibüa tegutsemisele oli Itaalia ja Malta rannikule jõudnud illegaalide hulk kahanenud „peaaegu nullini”.

Tingimused põgenikelaagrites olid lausa nii spartalikud, et rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid süüdistasid Liibüat koguni inimõiguste rikkumises. Liibüa võimud sellest kisast aga ei hoolinud, sest teadsid oma kogemusest: muul moel pole võimalik „marjamaale pürgijate” tulva peatada. Pealegi toetas Liibüa võimude rändepoliitikat juba ka Euroopa Liidu juhtkond.

2010. aasta oktoobris jõudsid Euroopa Liit ja Liibüa kokkuleppele, et tõhusa illegaalitõrje eest maksab EL Liibüale viis miljardit eurot ning lisab sellele veel 50 miljoni euro väärtuses vastavaid tehnilisi seadmeid. Kokkuleppe olulisuse rõhutamiseks sõlmiti see Edela-Liibüa kõrbes asuvas Kufra külas, kus paikneb ebaseaduslike aafrika sisserändajate kinnipidamislaager.

Katkend artiklist „Liibüa-juhtum tõestas: Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine oleks üliohtlik!”; esmaavaldatud Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” kõige esimeses numbris (juuli–august 2011).