On hea tava, et iga keskkonnarisustaja peaks suutma enda järelt ise koristada, ent sageli üritavad kavalamad või endaga hädas olevad tegelased jätta valedest otsustest tekkinud jamade koristamise teiste hooleks. Nii toimub ka heaoluriigist välismaiste vägivallajõukude tallermaaks muutunud Rootsi, kus parlament äsja ratifitseeris lepingu, mille tulemusel saaks sealsetest ülerahvastatud vanglates lahti 600-st peamiselt moslemiusulisest kurikaelast, kes leiaksid järgnevateks aastateks ulualuse Tartu vanglas. 10. juunil toimub hääletus lepingu jõustamiseks riigikogus ning kahjuks on vähe lootust, et rahva toetuse kaotanud Reformiersakonna ja Eesti200 saadikud, kes meie parlamendis tänu e-hääletuse viljastavale mõjule enamust omavad ning praegust ebapopulaarset valitsust seni võimul hoiavad, võiksid leida endas inimlikkuse ja vastutustunde, lükates tagasi edujoovastuses üha veidramaid vangerdusi tegeva justiitsministri Liisa Pakosta plaani, muuta ülikoolilinn kuritegelikus maailmas tuntust koguvaks vanglamekaks.

Õrn karistuspraktika ja tühjad vanglakohad.

Rääkides vangide Tartusse toomisest mainivad plaani pooldajad, et saame sellest märgatavat tulu, kuna nii täitub pooleldi tühjalt seisev vangla, mille ülalpidamiskulud peale importsulide siia saabumist jäävad suures osas Rootsi riigi kanda. Teisalt olevat Tartu vangla rahvusvaheline kriminaliseerimine toekas meede ääremaastumise ärahoidmiseks, sest tekib juurde 200 uut töökohta, mis elavdab kohalikku tööjõuturgu.

Tore küll, ent siiski kerkib küsimus, miks ei võiks Rootsi lahendada oma vanglate ülerahvastatuse, ehitades juurde uusi vanglaid, sest sealne kuritegevus ei näita raugemise märke, vaid jõugud muutuvad üha jultunumaks, mille tulemusena on tekkinud piirkondi, kuhu politsei ei julge siseneda ning mida täielikult valitsevad kuritegelike gruppide ninamehed. Kriminogeenne olukord alaealiste osas on muutunud sedavõrd hulluks, et kaalutakse võimalust kohandada vanglakaristusi alates kolmeteistkümnendast eluaastast, sest kohalikud kurikaelad on hakanud ühe enam värbama alaealisi mõrvade toimepanekuks, kuna lapseohtu killereid ju taolise väikese vembu eest nagu kellegi mahalöömine, seni ei karistata. Kogu selle mitmerahvuselise ja erinevatel vägivallakultuuridel põhineva kuritegevuse soovivad Pakosta ja tema alluvad meile koju kätte tuua.

Samas ei vaevu kahjurite riiki importijad tunnistama, et veel hiljuti vajalikena tundunud uusehitistena kerkinud Eesti vanglad seisavad tühjad eeskätt karistuspoliitika märgatava leebumise tõttu. Isegi ränga vägivallateo kordapanija pälvib meie kohtus halastust, sest mitte kannatanute kaitsmine ja õiglane karistus pole meie kohtusüsteemis peamine eesmärk, vaid võimalikult väikese karistuse määramine, sest nagu hämmastava naiivsusega avaldas oma kommentaaris netikelmide pealiku Artur Yermolajevi vabakslaskmise kohta riigiprokurör Jürgen Hüva, kulub vangi ülalpidamisele vanglas 3200 eurot, ehk kordades rohkem, kui keskmine pension. Kohalike kriminaalide vabadusse järgmine peaks hoidma kokku riigi vahendeid ja Rootsi vangide eest saadav tulu kärpima tühjaltseisva vangla halduskulusid. Milline vastutustundlik majanduslik mõtlemine!

Tartust saab paljurahvuseline krimikeskus.

Meid veendakse, et saabuvad 600 vangi ei kujuta endast mingit ohtu Emajõe Ateena õiguskorrale ja senised Tartu vangla töötajad ning 200 uut värvatavat valvurit saavad nende ohjamisega kenasti toime. Tegelikkuses selleks garantiid puuduvad. Kuna saabujad on peamiselt Lähis-Ida, Aafrika ja Balkani juurtega moslemid, tekib kohalikel valvuritel juba probleem nendega suhtlemisel, sest keel, kultuur ja arusaamad elust on erinevad. Näiteks ei sobi tõelisel moslemimehel kuulata naisvalvuri käsku ja selles osas pole mingit lootust neid ümber kasvatada. Ja miks peaks moslemist vang kuuletuma ka kohalikule meesvalvurile, kui korrarikkumiste ja vanglareeglite rikkumise eest saab neid lepingujärgselt karistada üksnes noomitusega? Halva käitumise eest saab vangi äärmisel juhul Eestist välja saata. Aga seda ehk paljud siia toodavad nupumehed soovivadki, sest olgu nii ülerahvastatud kui tahes, kujutavad Rootsi vanglad endast vangidele esitatavate nõudmiste ja vanglasiseste vabaduste osas meie türmiga võrreldes siiski tõelist lastelaagrit.

Arvestades Rootsi pättide kultuurilisi juuri, hakkavad Tartu vanglas toimuma reedesed palvused, peetakse ramadani ning igapäevaselt tuleb pakkuda eritoitu. Erinevalt Eesti vangidest on Rootsist saabunud arestantidel vastavalt lepingule õigus nikotiinile ja tasuta televiisorile kambris.

Ent suurmaks mureks on siiski sugulaste, tuttavate ja veel vabaduses viibivate kuriteokaaslaste hordid, mis hakkavad vanglas kokkusaamistel käima. Öeldakse, et kõigile neile tehakse hoolas taustakontroll. Tühjagi seda suudetakse ja kui isegi proovitakse Eestisse imbuval Rootsi kuritegelikul maailmal silma peal hoida, kärbib see niigi kasinat politsei ressurssi veelgi ning omade kurikaelte ohjeldamiseks jääb aega veelgi napimalt.

Jätame lurjused Tartusse toomata!

Imeline on kuulda Liisa Pakosta ja tema toetajate kilkamist, kui toreda äri oleme vangide Tartusse küütimisega püsti ajanud, samas peaks olema igale vähegi mõtlevale inimesele selge, et kriminogeensuse impordiga ei mängita ja lepetes riigiga, mis on suutnud lühikese ajaga muutuda üheks maailma kuritegevuse pesaks, peaks olema enam kui ettevaatlik. Aga kus siis Eesti200 ridadesse kuuluv megapoliitik võib rahvaga arvestada! Sellel olematu toetajaskonnaga salga esindajal on ajada oma asi, milleks kindlasti pole riigi ja inimeste julgeolek.

Probleemid peale vangide kohalejõudmist on paratamatud ning need lisavad koormust riigiametitele, politseile ja kohtutele ning lõpptulemusena võib oodatav vanglarendi tulu, millest Pakosta heietab, muutuda hoopis Rootsi makseid kordades ületavaks lisakuluks.

Tahaks siinkohal kutsuda üles kübekestki ausust ning vastutustunnet hinges kandvaid riigikogu Reformierakonna ja Eesti200 saadikuid, hästi järele mõtlema, enne kui Tartut kägistavale vangivahetusele rohelise tule annate. Saame ikka esmalt oma nadikaeltega hakkama, enne kui neid mujalt sisse toome.