Eesti riigieelarve on sügavas puudujäägis ning riigi laenukoormus kasvab kosmilisel kiirusel. Sestap kuuleb valitsusega seotud poliitikute esituses ettepanekuid, kuidas tuleks püksirihma pingutada, et olemasolevate vahenditega kuidagimoodi hakkama saada. Rääkides kokkuhoiukohtadest, osutavad end liberaalideks nimetava äpardunud seltskonna esindajad esmajärjekorras võimalusele külmutada või kärpida pensione, vähendada toetusi, tõmmata kokku riiklikke teenuseid. Ammendanud pole ennast ka idee kehtestada kõrgemaid makse. Samas kõlab poliitikute suust väide, et riigikaitse kulusid tuleb vaatamata kõigele kasvatada.

Riigikaitse algab kaitsetahtest

Kindlasti vajab Eesti läbimõeldud ja tõhusat kaitsestrateegiat, ent kaitsetahet ei määra üksnes relvade kvaliteet ja arvukus, vaid mängu tuleb teisigi faktoreid, millega arvestada. Kriisidega toimetulekul etendab olulist roll just kodanike rahulolul oma riigiga, mis liberaalse minnalaskmise ja oma inimestega mitte arvestamise tõttu näib olevat käest lastud enamikes vana kontinendi riikides.

Viimaste küsitluste kohaselt on 40% eestlastest valmis riigi eest sõdima. Võrreldes Leedu 35%-ga on see tubli tulemus, ent Soomlaste 73%-st jääb meie isamaalisus ilmselgelt kaugele maha. Samas võrreldes Saksamaa, Hispaania, Madalmaade ja Itaaliaga, kus kodanike kaitsetahe jääb kusagile 20% kanti, oleme siiski märkimisvääselt paremas seisus. Kaitsetahte tõstmiseks tuleb aga teostada poliitikat, mis paneb inimesi oma maad hoidma ja selle eest vajadusel relva haarama. On äärmiselt oluline teadvustada, millised on rahulolematust, ebakindlust ja käegalöömist külvavad vajakajäämised. Siin jõuamegi tõdemuseni, et kaitsemeetmete alla tuleb lisaks relvastuse soetamisele liigitada ka mitmed esmapilgul  sõjandusest kaugele jäävad valdkonnad.

Usaldamatus valitsuse vastu kahjustab riigikaitset

Riigi tugevuse ja kaitsetahte määrab suuresti valitsuse soov rahvaga ausalt ja avatult suhelda, ent hinnates praegust ummikseisu, mille michaliitide kramplik ministritoolide külge klammerdumine lootusetuks muudab, siis enne järgmisi valimisi (erakorralistega pole nähtavasti põhjust arvestada), ei saa mingeid positiivseid lahendusi loota, nii et jätame selle võimaluse kaitsetahte kasvatamiseks praegu kõrvale.

Järgmisena tuleks nimetada inimeste kindlustunnet, seda nii noorte elluastujate, oma tööpanusega riiki ülal pidavate kodanike, ettevõtjate kui ka töökalt eluõhtusse jõudnud pensioniealiste osas. Kahjuks pole ka siin valitsuselt ja võimupoliitikutelt midagi head oodata, sest segadus hariduspõllul püsib ning noorte töötus ei näi kahanevat; pered näevad vaeva, et infaltsiooniga sammu pidada, tööinimene on jätkuvalt ülemaksustatud ja kasvava kuritegevuse eest kaitsetu; riigibürokraatia kägistab ettevõtlust, kui ärimees just ei oma sidemeid, mida kasutades võimu nautiva erakonna tagatoas supsutamas käies eeliseid saada; pensionärid aga ärkavad igal hommikul hirmus, et saabub teade pensionide külmutamisest või koguni kärpimisest, sest kellel neid muidusööjaid ikka vaja läheb. Selline on tõelus, mille meie „jaga ja valitse, noomi ja hirmuta” valitsus on igapäevaseks muutnud.

Midagi enamat kui relvad

Vastukaaluks levinud tavale, hakata riigikaitsest rääkides vahutama relvaostudest ja naistele kohustusliku ajateenistuse kehtestamiseks, tooksin siinkohal välja mõned olulised valdkonnad, mida millegipärast riigikaitse hulka ei liigitata.

Riigikaitse huvides tuleb hoolitseda, et ei tekiks tühje piirkondi, kust elanikud lahkuvad keskustesse paremat elu otsima. Elanikest hüljatud maa kujutab endast tõsist julgeolekuriski, mille ärahoidmiseks tuleks otsustavalt muuta regionaalpoliitikat. Kui kaovad töökohad, pannakse kinni kohalik kool, lähima perearsti leiab kümnete kilomeetrite kaugusele jäävast linnast, tuugenipargid tapavad tervise ja Omniva suleb järjekordse postkontori, pole tegemist lokaalse allakäiguga, vaid Eesti riigi kaitsevõime olulise kahjustamisega. Ja siin pole mõtet jahuda, et me ju ületame kaitsekuludelt juba 5% SKP-st. Riigikaitse on kompleksne süsteem ja raha üksnes kallitesse relvadesse mattes või linnaparkidesse mõttetuid betoonkemmerguid püsti ajades, vastupanuvõimet ei kasvata.

Üks riigikaitse põhisambaid on ka kättesaadav ning tõhus tervishoid. Elanikkonna vananedes ning olukorras, kus ohtlikesse haigustesse jäädakse üha nooremas eas, on eriti tähtis, et arstiabi oleks kodulähedalt kiirelt kättesaadav. See, kuhu viimaste aastate vastutustundetu tervisekassa ja raviasutuste suutlikkusega sahmerdamine on meid tervishoius tõuganud, paneb tõsiselt muretsema, ent haigustega omapead jäetud rahvast pole riigi kaitsjat.

Rahva vajadusi eirav valitsus on suurim julgeolekuoht

Eelnevat kokku võttes, tuleb tunnistada, et riigikaitse pole üksnes eelarverida, millel seisev raha ajendab võimupoliitikut kõnetoolis hooplema, vaid midagi märksa enamat. Riigikaitse hõlmab laia otsuste ja tegevuste spektrit, mis meie igapäevaelu kujundab ning sedavõrd, kui inimesed tunnevad riigipoolset tuge, on nad valmis omalt poolt tagasi andma. Praegu tunneb selleks vajadust vähem kui pool meie inimestest.

Tekib küsimus, kas tõesti lepime olukorraga, kus kulutame olulisi summasid relvastusele, kuid laseme rahulikult asjatada valitsusel, mis riigikaitse humanitaarse külje asjatundmatuse, eneseimetlusest tingitud kriitikapuuduse ja üle pea kasvanud arrogantsuse tõttu unarusse jätab? Mõelgem Eesti kestmisele nii rünnakuohus, kui ka rahulikematel päevadel, mil sõjahirm taandub. Eesti väärib paremat valitsust ja vastutustundlikke poliitikuid!