Palju on mind mõtlema pannud Eesti tegelik kaitsevõime ja siseriiklik julgeolek. Et sündmusi reaalselt endale ette kujutada, pead eeldatavad tekkivad olukorrad võimendama äärmuseni, et saada tegelik sündmuste kulg ja tekkiv olukord. Seda on toonitanud ja tänaseks võib öelda, et aastaid Elvis Brauer minu juhitud podcastis “Lihtsalt & Keerutamata”.
Sündmused, mis Eestis aset leidnud on, tõestavad, et meil puudub tegelikult igasugune kaitsevõime ning raha on tuulde loobitud relvatöösturitele suurte loosungite saatel, vastu saamata midagi. Sellest tulenevalt annan ma oma nägemuse, mis hakkab toimuma, kui meie elektritaristut rünnatakse selliselt, et jaamadest jäävad järgi vaid kraatrid ja neid pole võimalik enam taastada, vaid tuleks uued nullist ehitada.

Üle-eestiline elektrivõrk on väga tundlik pingete kõikumisele. Arutasime seda teemat ka elektriinsener Andres Saukasega “Tehnokraat” saadetes korduvalt ja kui ohtlik oli see protsess tegelikult, kui meid ühendati Venemaa võrgust lahti. Pinge suurem kõikumine oleks võinud tuua esile “blackout’i”, kus kogu Eestist kaob vool ja uuesti tööle kogu võrku saada on suur peavalu. Aga kui meil kaob näiteks üks põhijaam täielikult, tekitab see ahelreaktsiooni kogu Eesti elektrivõrgus ja ainus, mis meid hiljem päästaks, oleks minna üle saartalitusele ja generaatorimajandusele.

Generaatorimajandusele üleminek tähendaks ka seda, et meil hakkab vaja minema massiliselt diiselkütust või bensiini. Kuid kütet on meil täpselt nii palju, kui meil varudes ja jaamade mahutites on. Ilma elektrita on ka nende kättesaamine raskendatud. Teiseks, kui meie jaamu on juba massiivselt rakettidega rünnatud, tähendab see ka seda, et riigis kuulutatakse välja sõjaolukord. Samuti Venemaa sellist rünnakut läbi viies lõikab väga suure tõenäosusega läbi Suwalki koridori, et Baltikumil puuduks kaubaühendus Euroopaga ja jäädaks blokaadi. Samuti sõjaolukorras sulgub meie õhuruum ja laevaliiklus tsiviilotstarbel. Läänemeri läheb sisuliselt lukku.

Tänases olukorras, kus suurem rõhk on kriisiolukordade lahendusel pandud vabatahtlikkusele ja Kaitseliidule, kukub süsteem suure tõenäosusega kokku, sest paraku need vabatahtlikud on ju tegelikult samas paadis kannatanutega, kes peavad samuti oma pere ja kogukondi päästma. Järele jäävad siis palgalised politseinikud ja päästeteenistus, kuid kuritegevuse ja marodöörluse tõusu tõttu on ka need institutsioonid ülekoormatud. Juba täna, kus pole kriisi, on nad alamehitatud ja riik kärbib, kus saab – mida siis veel kriisist rääkida! Jah, osa Kaitseväest tuuakse tänavatele abiks turvalisust tagama, kuid see on vaid käputäis, sest suurem rõhk on piirikaitsel Venemaaga.

Meil riigis on tehtud palju vigu ettemõtlemata, mis saab kriisiolukorras. Tooksin kaks välja ja nendeks on väikepõllumajanduse äratapmine ning sellega linnastumise soodustamine ja sõltuvus toiduainetööstustest, ning massiimmigratsioon, kus meil paigutatakse linnadesse üle saja tuhande võõra, kellel pole sidet ei selle maa ega rahvaga. Elektri kadumisel toidupoodidest sõltuvuses olevad inimesed ei ole suutelised pikalt neist toitu ostma, sest sularaha on vähestel käes ja pangakaardiga ostmine kestab vaid seni, kuni suudetakse tagada makseterminalidele elekter ja internet – kui seda ei suudeta, on ainsaks maksevahendiks sularaha. Samuti poed ei suuda ennast varustada, kui kaubaühendus on Euroopaga lõigatud ja sõltutakse ainult riiklikest varudest.

Minu hinnangul suudab riik 1–2 kuud blokaadi tingimustes toimida enam-vähem normaalselt, aga kui lõppeb kütus, toit ja vesi, läheb lahti põrgu – ja just linnades. Kortermajad upuvad reovette, vee ja toidu puudus ajab inimesi poode rüüstama. Võõramaalastest tekivad getod, kes ellujäämise nimel on valmis tapma ja neid üldse ei huvita, sest nad on lõksus võõras riigis võõraste inimeste keskel, kellega neil puudub kultuuriline ja keeleline side. Rünnatakse politseijaoskondi ja Kaitseliidu staape, et saada relvi. Poed rüüstatakse ning pered, kes ei suuda ennast kaitsta või ei ole suutelised linnast põgenema, tapetakse ressursi saamise eesmärgil, milleks on toit ja vesi. Igasugune materiaalne väärtus kulla, hõbeda või raha näol kaotab väärtuse. Hinda läheb toit, vesi ja kütus generaatorite tarbeks.

Talve saabudes hakkavad inimesed otsima elamuid, kus on ahjukütte võimalus – see tähendab massilist väljarännet linnadest maapiirkondadesse ja see tähendab ka seda, et tekkinud getodest saavad suure tõenäosusega röövjõugud, kes rüüstavad külasid.

Täna, kus on rahuaeg ja kõik toimib, kuid meil on teada eeldatav stsenaarium ning tegelik riigivõimekus oma inimesi kaitsta – ehk see on minimaalne, kui mitte olematu. Linnades olevad inimesed peaksid otsima koostööd küladega, kes kriisiajal tagaksid neile toidu ja vee ning vajadusel annaksid talvel peavarju ja kaitset. Külad eeskätt peaksid mõtlema läbi oma kogukonna kriisiplaani ja organiseeruma. See tähendab seda, et külavanemast saab kriisiajal “külakindral”, kes jagab ära vastutusalad ning teostab relvastatud kontrollpunktid küla sisse- ja väljapääsule. Kõikides majapidamistes peaks olema generaator, toiduvaru keldrites (omakasvatatud köögiviljad), küttepuud jne.

Hästi suurt rõhku panen ma täna külakogukondade vastastikusele koostööle, kus kriisi ajal on võimalus omavahel varusid vahetada. Samuti tuleks täna luua külade vahel alternatiivside võimalus, sest kriisi ajal, kui puudub üleriigiline elekter, kaob ka tsiviilside (mobiilside ja internet). Üleriigiliselt jääb domineerima Kaitseväe side, mis luuakse Kaitseväe poolt ja tarbeks, kuid mis on kättesaamatu tavakodanikule.

Täna õnneks on Eestis rahvaliikumisi, kes mõtlevad juba sellele stsenaariumile ning peavad plaani, kuidas edasi – nt Kunglarahvas ja ka Põlisrahva liikumine nendega koos, kuid me ei saa kellegi eest midagi ära teha, vaid siin peab kogu Eestimaa rahvas jalad kõhu alt välja võtma ja organiseeruma.

Selline kirjeldatud olukord ja stsenaarium on kõige reaalsem Venemaa-poolne käik, kus luuakse nn Stalingradi blokaadi taoline olukord, et survestada riike enda diktaadile kuuletuma. Samuti on see üsna mõjus ja ka turvaline samm Venemaa jaoks, kuna allutatav rahvas kriisis tapab ennast ise, ilma sõjaliselt sekkumata. Kuulasin Riigikogu istungil Mart Helme kõnet, kus ta mainis, et ca 50% rahvast soovib lahkuda, kuna toimub Eesti venestamine ja massiimmigratsioon. Mõnes mõttes on tal õigus, kuid kõige suurem põhjus on selles, et inimesed tunnetavad, mis hakkab toimuma, kui eelkirjeldatud sündmus peaks aset leidma. Eesti rahvas on kaitsetu ja lageda taeva all ning kollapsi oodata ja pöidlaid keerutada on igaühe isiklik vastutus tuleviku ees.

Hea Eesti rahvas, täna on see ajaaken, kus on valikud – kas minna ära Vahemere riikidesse või hakata tegutsema!

Mario Maripuu
Rõdali kihelkonna taasasutaja liige, läänlane

***

The real defensive capability of Estonia and its internal security have given me much to think about. To truly imagine events as they might unfold, you have to amplify the potential scenarios to the extreme in order to understand the real course of events and the resulting situation. This has been emphasized for years by Elvis Brauer in my podcast “Simply & Straightforward.”

Events that have taken place in Estonia prove that we effectively lack any real defensive capability, and money has been thrown to the wind at arms manufacturers with grand slogans, receiving nothing in return. Based on this, I present my view of what will begin to happen if our energy infrastructure is attacked in such a way that only craters remain of the plants and they cannot be restored, but would have to be rebuilt from scratch.

The nationwide electricity grid is highly sensitive to voltage fluctuations. We have discussed this topic repeatedly with electrical engineer Andres Saukas in the “Technocrat” programs, and how dangerous the process actually was when we were disconnected from the Russian grid. A larger fluctuation in voltage could have triggered a “blackout,” where electricity disappears across all of Estonia, and restarting the entire grid would be a major challenge. But if, for example, one major plant is completely lost, it would trigger a chain reaction across the entire Estonian grid, and the only thing that could later save us would be switching to island mode and generator-based systems.

Switching to generator-based systems would also mean we would need massive amounts of diesel fuel or gasoline. But we only have as much fuel as exists in our reserves and storage tanks. Without electricity, even accessing that fuel becomes difficult. Secondly, if our plants have already been massively struck by missiles, it also means that a state of war would be declared. At the same time, in carrying out such an attack, Russia would very likely cut off the Suwałki Corridor, leaving the Baltic states without trade connections to Europe and under blockade. In wartime conditions, our airspace and civilian maritime traffic would also be closed. The Baltic Sea would effectively be locked down.

In today’s situation, where the primary emphasis for handling crises has been placed on voluntarism and the Defence League, the system would most likely collapse, because those volunteers are in the same position as the victims—they must also save their own families and communities. What remains are professional police and rescue services, but due to the rise in crime and looting, these institutions would also be overwhelmed. Already today, without any crisis, they are understaffed and the state is cutting wherever it can—so what can we expect in a crisis? Yes, part of the Defence Forces would be brought onto the streets to help maintain security, but that would only be a handful, as the primary focus would be on border defense against Russia.

Many mistakes have been made in this country without thinking about what would happen in a crisis. I would highlight two: the destruction of small-scale agriculture, which has promoted urbanization and dependence on the food industry, and mass immigration, where over a hundred thousand foreigners have been placed in cities without any connection to this land or its people. When electricity disappears, people dependent on grocery stores will not be able to buy food for long, because few have cash on hand, and card payments will only work as long as electricity and internet can be maintained for payment terminals—if not, cash becomes the only means of payment. Stores will also be unable to restock if trade connections with Europe are cut and the country relies solely on state reserves.

In my estimation, the state could function relatively normally under blockade conditions for 1–2 months, but once fuel, food, and water run out, all hell will break loose—especially in cities. Apartment buildings will be flooded with sewage, and the lack of water and food will drive people to loot stores. Ghettos will form among foreigners, who, for survival, will be ready to kill, as they are trapped in a foreign country among strangers with whom they have no cultural or linguistic connection. Police stations and Defence League facilities will be attacked to obtain weapons. Stores will be looted, and families who cannot defend themselves or are unable to flee cities will be killed for resources such as food and water. All material value—gold, silver, or money—will lose its meaning. What will matter is food, water, and fuel for generators.

As winter arrives, people will begin searching for homes with wood heating, leading to mass migration from cities to rural areas, and this will also mean that the ghettos that have formed will likely turn into raiding gangs that plunder villages.

Today, in peacetime, everything functions, but we already know the likely scenario and the real capacity of the state to protect its people—which is minimal, if not nonexistent. People in cities should seek cooperation with villages that could provide food and water in times of crisis, and offer shelter and protection in winter. Villages, above all, should develop their own community crisis plans and organize themselves. This means that the village head becomes a kind of “village general” in times of crisis, assigning responsibilities and establishing armed checkpoints at entry and exit points. Every household should have a generator, food reserves in cellars (home-grown vegetables), firewood, and so on.

I place strong emphasis today on cooperation between village communities, where resources can be exchanged during a crisis. It is also essential to create alternative communication systems between villages, because in a nationwide power outage, civilian communication (mobile networks and internet) will disappear. Nationwide, military communication will dominate, created by and for the Defence Forces, but inaccessible to ordinary citizens.

Fortunately, today there are grassroots movements in Estonia already thinking about this scenario and making plans for the future—for example, Kunglarahvas and the Indigenous movement working together—but we cannot do everything for others. The entire Estonian people must get up and organize themselves.

This described situation and scenario is the most realistic move from Russia—to create a situation similar to the Siege of Stalingrad, to pressure countries into submission. It is also quite effective and relatively safe for Russia, as the subjugated population in crisis will destroy itself without military intervention. I listened to a speech in the Estonian Parliament by Mart Helme, where he stated that around 50% of the population wants to leave due to the “Russification” of Estonia and mass immigration. In some sense, he is right, but the biggest reason is that people sense what will happen if the described scenario unfolds. The Estonian people are defenseless and exposed, and waiting for collapse while doing nothing is each individual’s personal responsibility toward the future.

Dear Estonian people, today is the window of time when choices exist—either leave for Mediterranean countries or start taking action!

Mario Maripuu
Member of the re-establishment of Rõdali parish, a Westerner