Nii arvavad tegelased, kes on Eesti vähemusvalitsuse poliitika kujundajatena tõuganud riigi üha enam autoritaarsusele, eemaldudes oma arrogantsetes sõnavõttudes põhimõttest, et õiglast kriitikat ei eirata ning sõnumitoojat ei tühistata.

President Alar Karis on läbi oma ametiaja hoidnud madalat profiili, hoidudes teravatest avaldustest. Sellega on ta eristunud kahest eelkäijast Ilvesest ja Kaljulaidist, kelle enesekeskne visklemine tekitas inimestes sageli piinlikkust ja pahameelt. Karis on olnud naeratav ja lahe onuke, kelle sõnavõttudes pole teravaid nurki ega lahmivat mahategemist, rääkimata rahva hurjutamisest, millega said kurikuulsaks tema eelkäijad. Ent välisminister Tsahkna ilmne ametisse sobimatus, mis kahjustab riigi mainet, on pigem tagaplaanile hoidunud Karise pannud tegutsema, sest kaua sa ikka suudad välisministri rumalusi kannatada, seda enam, kui need hakkavad juba riivama ka presidendiinstitutsiooni tõsiseltvõetavust rahvusvahelises mastaabis, sest teistes riikides on ju keeruline taibata, et Eesti president pole valitseja, vaid esinduskuju, keda tõmbavad nöörist Reformierakonna enesega rahulolevad poliitveiderdajad ning olematu Eesti200 klubi harimatud ministrihakatised.

Karise avaldus välisministeeriumi suhtes ei sisalda endas valimatut kriitikat nende diplomaatide suhtes, kes teevad saamatu ministri kiuste tänuväärset tööd ja esindavad meie riiki. Ta aktsepteerib neid, nagu tõestas Kasahastani visiit, kus Karis arvestas suursaadik Jaap Ora nõuandeid. Hoopis väliminister oli see, kes rumalas raevus, et üks talle alluv diplomaat lähtus presidendile antud soovitustes heast diplomaatilisest tavast ning rahvusvahelise suhtluse põhimõtetest, andis kogenud ja tööga edukalt toime tulnud diplomaadile hundipassi. Aga siis olid Urmas Paeti, Marko Mihkelsoni ja selle kolmanda hääleka presidendi materdaja, ah jaa, Niiles Krossi suud lukus. Siis ei kriisatud vajadusest Eesti diplomaate kaitsta. Ja nüüd tulevad samad vennad jutuga, et president olevat rünnanud välisministeeriumi poolt 30 aasta vältel saavutatut. Ei rünnanud Karis kedagi, juhtis vaid tähelepanu, et isegi autoritaarsusesse eksiva riigi puhul, peaksid valdkondi juhtima piisavalt haritud, ainet tundvad ja isekusest vabad diskussiooni ja kompromisside altid asjatundjad, mitte olematu reitinguga erakonna poolt pukki upitatud poliitbroilerid.

Presidendina tuleks Karisel jääda endale kindlaks. Ta ei tohiks murduda, vaid peaks pigem tegema seda, mida rahvas ootab, ehk kasutama kõiki võimalusi erakorraliste valimiste ellukutsumiseks, mis lõpetaks Tsahknate, Terraste, Tarode ja Michaelide jabura valitsemise mängu. Kui rahvas enam valitsust ei usalda, ja seda ju viimased küsitlused ilmekalt näitavad, on see riigile suuremaks ohuks, kui piiri rikkunud droon. Praeguses raskes geopoliitilises ja majanduslikus olukorras tuleks presidendil loobuda senisest tasakaaluka vaatleja positsioonist ja asuda rahva etteotsa, tooma meie tublile riigile leevendust poliitmängurite põhjustatud madalseisust.

Mina, nagu paljud kodanikud, toetan Karist ja tema kriitilist suhtumist välisministrilaadsesse tegelasse ning ärgu tulgu Paedad, Mihkelsonid ja Krossid lällama, et nende vaen presidendi vastu on tähtsam, kui rahva usaldus. Mihkelson ja Kross võiksid kasida oma ninaalust, mitte õpetada Karisele, kelle lastetuba näikse olevat kriitikute omast märksa laitmatum, kuidas peaks käituma!