INIMESTE BIOLOOGILINE INFOSÜSTEEM

Mis toimub inimese peas olevas mustas kastis

Peatükk 4

KOLLEKTIIVSE ALATEADVUSE MÕJU ÜHISKONNALE

Inimeste tegevuse jälgimine ja suunamine

Toome ühe näite kollektiivse alateadvuse tegutsemise kohta. Mõnisada aastat tagasi ei olnud eesti talumajadel korstnaid. Ahju kütmisel lasti suits tuppa. Koos suitsuga tuli ka soojus. Lisaks sellele muidugi ka suitsuhais ja tahm.

Maainimesed teadsid küll, et linnades elavate sakslaste majadel on korstnad. Kuid nad pidasid korstnaid veidraks lolluseks, sest korstna kaudu läheb soe ju välja. Selline arusaamine pärines maarahva kollektiivsest alateadvusest. Maarahvas uskus seda aastasadu.

Kuid äkki hakkasid tekkima maainimesed, kes ehitasid maamajja korstnaga ahju ja arvasid, et nii on parem. Korstnaga majade arv hakkas tasapisi kasvama. Mõnekümne aastaga tekkis korstna suhtes kaks erinevat arvamust.

Olukorda jälgis kollektiivne alateadvus ja kui korstnaga maju oli tekkinud juba umbes 25% majade arvust, siis kollektiivne alateadvus sekkus ja muutis ära varem olnud üldlevinud arvamuse, et korstnaid pole vaja. Väga kiiresti tuli asemele uus arvamus, et korstnaid on vaja. Uusi maju hakati ehitama ainult korstnatega ja vanadele ahjudele hakati korstnaid peale ehitama.

Kollektiivse alateadvuse muutus toimubki üldjuhul nii nagu eelnevas loos. Uuendusi peab olema massiliselt ja need peavad alati kõik kasulikud olema. Siis hakkab kollektiivsest alateadvusest inimeste teadvusse jõudma muutuse vajalikkus.

Kui kollektiivsest alateadvusest tulnud info juhtub olema vastuolus inimese enda peas kujunenud arvamusega, siis inimene asendab oma arvamuse kollektiivsest alateadvusest tulnud arvamusega.

Kollektiivne alateadvus tegutseb evolutsiooni käigus välja kujunenud algoritmide alusel. Kollektiivse alateadvuse sisendinfo kanal on mitmekordselt dubleeritud. Ühe karja liikme või inimese edukas tegevus ei muuda veel väärtushinnanguid. Vaja on massilist edukat tegutsemist. Dubleerimine vähendab eksliku info sattumist kollektiivsesse alateadvusse.

Ohusignaalide sisend ei ole aga dubleeritud. Kui üks põhjapõder haistab hunti, siis alustab kogu kari momentaalselt põgenemist. Inimesed käituvad analoogiliselt. Parem karta kui kahetseda.

Maailmapildi andmine

Inimene kujutab endast iseõppimisvõimega bioloogilist robotit, kelle tarkvara põhiosa on lapsepõlves rahva kollektiivsest alateadvusest mööda telepaatilisi infolevi kanaleid alla laetud.

Ühiskond on superorganism. Inimene on selle superorganismi osa. Kollektiivne alateadvus on selle superorganismi infotöötlemise seade ja ka selle valitseja.

Kollektiivne alateadvus on välja kujunenud evolutsiooni käigus koos inimeste ja inimeste vaheliste suhete arenguga. Karjana tegutsemine on edukam, kui üksikult. Kari näeb rohkem ja karjal on rohkem kogemusi, kui üksikindiviidil. Kari vahetab omavahel infot. See toimub kahte teed pidi. Üks tee on otsene pealtnägemine. Teine tee on kollektiivse alateadvuse kaudu. Loomade kollektiivset käitumist nimetatakse karjavaimuks.

Ka inimene on karjaloom. Kui inimene midagi näeb või kuuleb, siis otsekohe tekib tal tunne – see on hea ja see on halb, see on tuntud ja see on tundmatu, see on kasulik ja see on kasutu, see on ohtlik ja see on ohutu. See tunne tuleb individuaalsest alateadvusest seal oleva info alusel. Suur osa sellest infost on pärit teistelt inimestelt ja inimeseni jõuab see kollektiivse alateadvuse kaudu.

Inimesele on iga töö ja tegevuse juures teadmisi vaja. Ja kollektiivne alateadvus kogub ja süstematiseerib neid ning saadab kõigile oma inimestele.

Inimesele antakse teadmiste kompleks ehk pilt terve maailma kohta nii, nagu see paljudelt inimestelt saadud info põhjal on kollektiivses alateadvuses välja kujunenud. Maailmapildi andmine on kollektiivse alateadvuse üks ülesanne. Kollektiivne alateadvus saadab selle inimesele teadvuseväliselt.

Kõik need inimesed, kes on olnud Eesti üldlaulupeo ajal laulukaare all või laulukaare ees rahva hulgas, on tunnetanud kollektiivset alateadvust omal nahal. Neil tekkis seal elu jaatav ja depressioonist vabastav tunne. Kollektiivne alateadvus mõjutab inimesi emotsioonide abil. Kuid alati ei ole need emotsioonid sugugi meeldivad.

Kollektiivsest alateadvusest tulev hinnang annab ka inimeste põhilised tõekspidamised ja sotsiaalsed normid. Need on teatud grupis või kogukonnas levinud kirjutamata reeglid ja üldlevinud arusaamad normaalsest käitumisest, mida inimesed järgivad. Ühises komberuumis on teada, mida üldiselt heaks kiidetakse, millesse usutakse ja mida ei tohi mitte mingil juhul teha. Nende vastu eksimise korral politseid ei kutsuta vaid karistatakse häbistamise, hukkamõistu või väljanaermisega.

Mõni ühiskond on väga selgelt reglementeeritud, aga mõnes ühiskonnas palju ettekirjutusi ei ole, sotsiaalsed normid on lõdvad. Kuid need normid ei saa ka väga lõdvad olla. Kogukonnal on vajadus kritiseerida üksiku indiviidi soove ja püüdlusi, kui need kahjustavad kogukonda.

Demokraatia on enamuse diktatuur sellise vähemuse suhtes, kes on hoolimatu ja pahatahtlik. Demokraatlikesse riikidesse tahetakse tulla sealt, kus demokraatiat ei ole. Sotsiaalsed normid on heaks eluks vajalikud. Ja kollektiivne alateadvus tegeleb nende normide viimisega inimeste teadvusse. See on kollektiivse alateadvuse teine ülesanne.

Maailmapilt peab olema terviklik

Inimesel on loomupärane hirm tundmatuse ees. Iga põõsa taga võib olla peidus vaenlane. See on igipõline kogemus. Tundmatuse hirmust vabanemiseks kasutab inimene ka fantaasiat kui teadmist ei õnnestu hankida.

Inimesed on kunagi kartnud isegi seda, et terve maa võib kuhugi alla kukkuda, kui see millegi peale ei toetu. Piiblis on müüt selle kohta, et maad toetavad altpoolt kolm suurt vaala, kes ujuvad maailmameres. Ja kunagi on inimesed seda müüti uskunud.

Kõik objektid ja nähtused, millega inimene sageli kokku puutub, on maailmapildis kirjas, sest inimene tunneb vajadust olla kõiketeadja. Kui juhtutakse aga kohtuma millegi sellisega, mida maailmapildis ei ole, siis antakse sellele nimeks üleloomulik. Ka see rahuldab inimest.

Kuid inmene muutub ärevaks, kui kollektiivsest alateadvusest tulevas pildis on vasturääkivused. Vasturääkivustega maailmapilti nimetatakse katkiseks. Katkine maailmapilt hakkab inimesi vaevama. Sellest vaevast üle saamiseks on vaja vasturääkivus kõrvaldada objektiivsele reaalsusele toetudes või anda vasturääkivustele mingi selline uus tõlgendus, et vasturääkivused tunduksid loogiliselt põhjendutena.

Sellisest tõlgendamisest kirjutab filosoofiateaduste doktor Nikolai Karpitski, kes elab Ukrainas (Venemaa maailmapildi ohud. Ajaleht Postimees, 19. nov. 2025). Karpitski kirjutab, et Nõukogude Liidu aegse objektiivse reaalsusega vastuolus oleva maailmapildi terviklikkus tagati sellega, et mõeldi välja omapärane faktide tõlgendus. Ettevõtlust nimetati ekspluateerimiseks, ühe partei diktatuuri rahva võimuks, tsensuuri sõnavabaduseks ja läänelikku sõnavabadust avaliku arvamusega manipuleerimiseks. Katkine maailmapilt lapiti ära väärtõlgenduste abil.

Väärtõlgendus on sõnade esialgse üldtunnustatud tähenduse asendamine uue tähendusega, mis on vastuolus objektiivse reaalsusega.

Inimesesed uskusid neid väärtõlgendusi, sest üle piiri Läänemaailma ei saanud minna vaatama. Objektiivse reaalsuse vaatepunktist oli tegemist valetamisega. Kuid enamus nõukogude inimesi elas oma teadmatuses siiski küllaltki rahulikult, sest maailmapilt oli ära lapitud. Sellest, et lappimine oli tehtud pettusega, polnud midagi. Rahva enamus seda ei teadnud.

Kollektiivse alateadvuse poolt loodud maailmapilt ja objektiivne reaalsus ei lange täielikult kokku

Kui Nõukogude Liit lagunes, siis sai minna üle piiri vaatama, kuidas asjad selles Läänemaailmas tegelikult on. Kuid see tegelikkus ei meeldinud neile Nõukogude Liidu aegsetele võimumeestele, kes kaotasid võimu. Vana pettusega lapitud pilt tundus neile kasulikum. Inimesed valivad selle maailmapildi, mis tundub neile kasulikum olevat.

Nõukogude aegne eliit lappis alateadlikult maailmapildis tekkinud mõrad oma tarkuse järgi ära ja sotsialismileer hakkas arenema mööda kummalist enneolematud teed, mis ei olnud ei läänemaailma turumajandus ega ka endine sotsialism.

Läänemaailma inimesed vaatasid seda pealt arusaamatuse ja põlgusega. Peale Saksamaa taasühinemist ütlesid läänesakslased idasakslaste kohta, et need on ossid, kes jäävadki ossideks (Ost tähendab ida ja Osten ehk ossid on idainimesed). Seda sellepärast, idasakslased jäid oma maailmapildi juurde.

Üldjuhul on inimesele kasulik uskuda siiski seda, mis on kooskõlas objektiivse reaalsusega. Inimeste maailmapilt ja objektiivne reaalsus langevadki suuremas osas kokku. Kuid mitte kõikides detailides. Maailmapildis on objektiivsele tõele vastavad teadmised segi koos väljamõeldistega.

Väljamõeldised võivad olla sellepärast, et nii tundub kasulikum olevat, kuid ka sellepärast, et loodus on keerukas. Inimesed pole suutnud kõiki loodussaladusi veel avastada. Tervikliku maailmapildi saamiseks on väljamõeldiste kasutamine paratamatu. Väljamõeldised püsivad maailmapildis siis, kui vastuolud reaalsusega otsekohe välja ei paista.

Näiteks on selge ilma korral näha, et Päike tõuseb hommikul. Paistab nii, et Maa seisab paigal ja Päike tiirleb ümber Maa. Sellise maailmapildi järgi on inimesed aastatuhandeid edukalt elanud.

Teaduse arenguga aga maailmapilt muutub. Nüüd usutakse, et Päike on paigal. Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese.

Kuid seda, et Päike hommikul tõuseb, räägitakse ikka edasi. Päikesetõus on käibetõde. Paigal seisvat Päikest loetakse objektiivseks tõeks.

Erinevused rahvaste ja kogukondade maailmapildis on konfliktide allikas

Iga inimese tõe kriteeriumiks on tema isiklik maailmapilt. Oma maailmapildi järgi teeb inimene otsuse, seda ma usun aga seda ma ei usu. Inimene ei ole oma maailmapildis aga väga kindel. Ta teab, et vahel võib ta ka eksida.

Siiski otsib inimene selliseid teisi inimesi, kes mõtlevad temaga sarnaselt. Nii tekib sarnaselt mõtlevate „meiede” seltskond. See seltskond on juba kollektiiv, kes usub, et meil on alati õigus ja need „mittemeied”, kes ei ole meiega nõus, eksivad.

Eksimatu maailmapildi annab siiski ainult inimestest sõltumatu objektiivne reaalsus. Sellist maailmapilti pole aga mitte kellelgi. Loodussaladused varjavad sellise maailmapildi ära.

Kõigi seltskondade ja rahvaste maailmapildid on väljamõeldistega lapitud selle jaoks, et maailmapilt katkine ei oleks. Need väljamõeldised on aga igal rahval ja ka rahva sees olevatel ideoloogiatel ja usuvooludel erinevad. Kasutatakse neid väljamõeldisi, mis tunduvad kasulikud olevat. Ja seda iseenda poolt väljamõeldistega ära lapitud maailmapilti kasutatakse tõe kriteeriumina.

Sealjuures ollakse väga sallimatud teistsuguse maailmapildi kandjate suhtes. Nii sallimatud, et alustatakse sõda ja hakatakse tapma. Ei piirduta ütlemisega, et meie arvame teisiti. Püütakse tõestada, et meie oleme nii vägevad, et meie sõna jääb peale. Kellel jõud, sellel õigus. See on igivana reaalsus.

Maailma ajalugu on sõdade ajalugu. Sõja võitjaid imetletakse. Räägitakse Rooma riigi vägevusest, kuid jäetakse rääkimata kannatustest, mida Rooma sõjardid naaberrahvastele põhjustasid. Ristisõjad ja koloniaalsõjad polnud paremad. Oli võimalik tapma minna ja mindigi.

Uus reaalsus on see, et ähvardatakse sind tuumarelvaga olematuks muuta, kui sa ei mõtle nii nagu meie õigeks peame. See on hirmuäratav, kuidas oma väärtõlgenduste abil lapitud maailmapilti teistele peale surutakse.

Jääb arusaamatuks, mis on sõjardite eesmärk number üks, kas see ikka on oma mõtteviisi levitamine või on hoopis mingi alateadvuslik tapmise vajaduse tunne ja oma mõtteviisi levitamine on ainult ettekääne. Elumajade hävitamine venelaste poolt Ukraina sõjas näitab venelaste alateadvuslikku tapmise vajadust.

Oma arvamuse vägivaldne pealesurumine sõjaga tundub olevat viga. Maailmaparandajad üritavad luua sellist maailma, mis sobiks kõigile.

Kõige paremini on õnnestunud sallimatust vähendada kristlastel. Kristlikul kirikul on olemas sisu, mida maailmapilti on vaja panna sellest vihkamise eemaldamiseks ja ka meetodid, kuidas seda sisu maailmapilti viia. Kristlaste maailmapildi puuduseks on see, et maailm pole enam selline, kui 2000 aastat tagasi.

Hulgaliselt mitmesuguseid maailmapilte koos tekitavad tänapäeva inimese mõtlemises segaduse, arenevad mitmesugused ärevushäired, vaimne tervis saab kannatada.

Kui kosmosest tuleks tulnukas ja uuriks inimeste mõtlemist, siis oleks ta arvatavasti imestunud, kuidas nii segase mõtlemisega inimesed suudavad üheskoos elada. Inimesed ise aga usuvad, et nende mõtlemine on parim. et nad on looduse kroon.

See suur eksiarvamus ei pea aga nii jääma. Lõpuks võib inimeste teadvusesse ikkagi jõuda reaalsusega rohkem kooskõlas olev arusaam.

Selline arusaam, et kõik inimesed on ebatäiuslikud ja ka meie ise oleme ebatäiuslikud. Tuleb leppida paratamatusega, et kogu meie rahvas võib eksida, mitte uskuda, et meil on alati õigus. Eriarvamuste korral tuleks alustada mitte sõda vaid otsida selgust objektiivsest reaalsusest. Tuleks alustada diskussiooni objektiivse tõe väljaselgitamiseks.

Kui sellised arusaamad on viidud iga rahva kollektiivsesse alateadvusse, siis on võimalik tuhandeaastane rahuriik.

Suured kollektiivsed eksiarvamused

Erinevused rahvaste kollektiivsete alateadvuste vahel võivad olla väiksed ja ebaolulised, kuid need võivad olla ka suured ja ohtlikud.

„Deutschland über alles!” (eesti keeles „Saksamaa on kõigist üle!”). Sellise lööklausega läks saksa rahvas teise mailmasõtta. Kõik sakslased uskusid siis, et nad on erilised ja võitmatud. Sõja lõpus aga selgus, et oli olnud suur kollektiivne eksiarvamus.

Üksikutel sakslastel hakkas see selgus tekkima siis, kui olukord rindel halvenes. Lõpliku selguse andsid kaotus sõjas ja varemed Berliinis. Need varemed olid objektiivne reaalsus. Need muutsid ära eksiarvamuse saksa rahva erilisuse kohta.

See selgus tuli aga hilja. Sõda oli jõudnud oma hävitustöö juba teha. Kuid parem hilja, kui mitte kunagi.

Pole mingit garantiid, et kollektiivne alateadvus ei sisenda mingil ajahetkel kogu rahvale ohtlikku valet. Ükskõik millisele rahvale. Peale sellist vale sisendust ei ole enam võimalik sõnade abil rahvale selgitada, mis on tõde. Vale suudavad paljastada siis ainult objektiivses reaalsuses toimuvad sündmused.

Peab tekkima pikemat aega kestev valet paljastavate sündmuste jada. Algul jõuab tõde üksikute inimeste teadvuseni, nende inimeste arv suureneb pikkamisi kriitilise arvuni ja siis toimub kogu rahva arvamuse kiire muutus. Kiire eksiarvamuse äramuutmise põhjustab kollektiivne alateadvus. Seesama alateadvus, kes varem oli selle eksiarvamuse sisse võtnud.

Seda eelmainitud sakslaste õnnetut eksiarvmust püütakse põhjendada sellega, et sakslased olid segase mõtlemisega. Tegelikult on sama segased kõik rahvad. Rahvad ei pea küll kõik ühte moodi eksima, kuid mingi suur kollektiivne eksiarvamus võib tabada kõiki.

Suuri eksiarvamusi tekitavad ideoloogiad

Kollektiivne alateadvus suudab inimesi käsutada, kuid ta ei ole inimestest targem. Igasugune loll mõte võib inimeste peadest liikuda kollektiivsesse alateadvusse ja kollektiivne alateadvus paneb kõiki inimesi nagu roboteid seda lollust tegema.

Kõige ohtlikumad on sellised eksiarvamused, mis algul tunduvad õiged ja kasulikud. Karl Marxi poolt välja mõeldud kommunistliku ühiskonna loomise teooria levis ja sellest sai suur kollektiivne eksiarvamus. Sellel teoorial õnnestus jõuda paljude rahvaste kollektiivsesse alateadvusse. Kommunistid olid omapärased tõsiusksed usuhullud, kes käitusid vastavalt kommunistlikule teooriale nagu robotid.

Selleks, et mingi teooria rahva hulgas leviks, on vaja selle teooria seisukohti tõlgendada kujule, mis rahva väärtusruumi sobib. Venelased tõlgendasid marksismi omale sobivaks, kuid vene marksism kukkus läbi. Nõukogude Liit lagunes.

Vene marksism eksporditi Hiinasse. Seal tekitas see Mao Tsedongi juhtimise all tohutu verevalamise ja segaduse. Hiinlased korrigeerisid marksismi hiina rahva vaimus ja hiina marksism muutus elujõuliseks. Mahajäänud Hiinast on saanud üks maailma kõige mõjukamatest riikidest.

Ka liberalism on uue ühiskonna loomise teooria. Liberalismi teoorial on aga nii palju vasturääkivusi objektiivse reaalsusega, et seda polegi õnnestunud tõlgendada kujule, mis mõne rahva väärtusruumi täielikult sobiks.

Ühele osale rahvast liberalism sobib, teisele osale, kes hoiavad oma igipõlistest väärtustest rohkem kinni, see ei sobi. Rahva kollektiivne alateadvus peab olema aga ühtne. Liberalism lõhub seda ühtsust.

Liberaalid ise on seadnud eesmärgiks rahvaste vahelisi tülisid vähendada. Selleks püüavad nad rahvaste mõtlemist ühtlustada sel teel, et soodustatakse migratsiooni ja loodetakse rahvuste segunemist. Rahvused ei taha aga seguneda.

Teise rahva hulka saabuvate sisserändajate alateadvuses olevad väärtushinnangud hakkavad küll muutuma sellisteks nagu need on põlisrahval. Sisserändajate teine põlvkond hakkab rääkima põlisrahva keeles ja võtab omaks põlisrahva kombed. Sisserändajatest saavad uue kodumaa kodanikud. Vana kodumaa kaotab nad. Põlisrahvas aga ei võta omaks sisserändajate kombeid vaid põlastab neid kombeid.

Sisserändajate sulandumine toimub ainult siis, kui sisserändajaid on alla 22-25% rahva koguarvust. Sulandumine on protsess, mida juhib kollektiivne alateadvus. Kui sisserändajaid on rohkem, siis nad ei sulandu enam vaid moodustavad oma kogukonna ja jäävad endise emamaa kollektiivsest alateavusest pärit seisukohtade juurde. Sisserändajate ja põlisrahva vahel tekib sel juhul konflikt, sest väärtushinnangud on erinevad ja jäävadki erinevateks.

Selline konflikt on tänapäeval suureks paisunud ja häirib ühiskonna elu Inglismaal ja Rootsis. On oht, et selline konflikt areneb edasi kodusõjani.

Suur migratsioon ei anna loodetud rahvuste segunemist. Liberaalide lootus oli eksiarvamus. Liberaalide ideoloogias on veel teisigi eksiarvamusi.

Liberaalide arvates sõltub tõde inimese vaatenurgast. Inimeste vaatenurgad on erinevad ja ühtset tõde otsida pole liberaalide arvates vajagi. Kuid vasturääkivad eriarvamused pole inimestele kunagi sobinud.

Vasturääkivused saab näiliselt kõrvaldada väärtõlgenduste abil ja seda teed on liberaalid läinudki. Nii nagu kommunistid enne neid. Väärtõlgendus on aga sõnade esialgse tähenduse muutmine, mis tekitab sellise segaduse, et tõe ja vale eristamine muutub väga raskeks. Kaasaegset maailma on hakatud nimetama tõejärgseks.

Liberalismi edasine areng on selle tõttu küsimärgi all.

Tõe otsimisest ei tohi loobuda. Kui tõe otsimisest loobutakse siis vigaste otsuste tegemise arv suureneb. Ühiskond hakkab paigal tammuma või taandarenema.