Raadiosaates “Stuudios on peaminister” väljendas Kristen Michal tõsist muret Isamaa ja Keskerakonna liidu pärast Tallinnas. Kummaline, ent peaministris sütitab pahameelt tõik, et demokraatlike valimiste järgselt moodustuv koalitsioon pole see, mida tema Eesti vähemusvalitsuse põhja viinud poliitikuna sooviks. Uduselt andis ta mõista, et Keskerakonna edu ja Isamaa partnerivaliku taga seisvat suisa kahtlased asjaolud, sest see, kui Reformierakond on langenud üleriigilise põlguse alla, ning riigikogus opositsioonis viibivaid jõude pärjati kohalikel valimistel rahva usaldusega, näitavat arrogantselt üksnes enda tõde tunnistava poliitiku arvates inimeste rumalust.
Maksuralli asendub laenufestivaliga.
Kui puuduvad mõjuvad argumendid, ongi ainus võimalus tuua mängu hämarad süüdistused ja rahvuslik vastandumine. Seda Michal ka harrastab. Kas pole kuidagi lapsik ja alatu, kui riigi peaminister lõbustab end jõmpsika kombel sellega, et maalib oma sotsiaalmeedia kontole Isamaa nime slaavi tähtedega. Pole vaja erilist taipu, mõistmaks sõnumi lõhestavat sisu. Ja seda ajal, mil ärevas olukorras peaksime otsima ühtsust kõigi jõudude vahel, kellele on oluline meie riigi ja rahva püsimine. Michali see aga ei huvita. Kui saatejuht uuris, kas fakt, et 70 protsenti vene keelt emakeelena kõnelevatest valijatest hääletab Keskerakonna poolt, on probleem, vastas ajaloo kesisema toetusega valitsusjuht: “Keeruline öelda. Mina arvan, et on hea, kui inimestel on, keda valida. Aga halb on, kui nad valivad seda valedel alustel. Et kui seda ohtu luuakse kunstlikult Eesti riigi vastandumisena ja luuakse selliste Kremli narratiivide alusel, siis kindlasti on see alus vale.” Ehk siis, kui Reformierakond on jõudnud Michali juhtimisel põhja, on kõik, kes seda tunnistavad ja opositsiooni tõrjutud jõududele valimistel hääle annavad, Kremli narratiivide jultunud pantvangid.
Peaministril tuleks endale selgeks teha, et selles, kui Reformierakond sipleb küündimatu juhtimise ning valede poliitiliste otsuste tõttu mudaliigas, pole süüdistada kedagi teist peale enda. Käpardliku riigijuhtimise hind jääb aga meie kõigi kanda. Oleme maksurallilt sisenemas võlafestivalile, sest kuni valitsus koosneb äpardunud broileritest, ei paista riiki kriisist välja aitavaid tegusaid lahendusi kusagilt.
Michal püüab järgmisel aastal puhastada Reformierakonna mainet, ent kuna majanduse elavdamiseks pole valitsusel oidu, plaanib ta kokkuvarisemise äärel oleva riigikassa turgutamiseks süüdimatult laenata. Kavandatavate hiigellaenude tulemusel kasvab riigivõlg järgmisel aastal 1,7 miljardi euro võrra, küündides juba enam kui 25 protsendini SKP-st. Kaitsekulud kasvavad 844 miljoni euro võrra, muud väljaminekud 927 miljonit eurot. Riigitöötajate palgatõus neelab 117 miljonit eurot, samal ajal kui tulumaksuküüru kaotamine kustutab eelarvest hinnanguliselt 600 miljoni euro ringis. Michal on otsustanud, et kaotada pole enam midagi, tuleb vaid süda kõvaks teha ning kõiki teisi häbematult vaenlasteks tembeldades, jätkata riigi põhjalaskmist, sest eks iga läbikukkunud isevalitseja pea  mürgiselt muiates julgustama ennast leitmotiiviga, et peale mind tulgu või veeuputus.
Milles seisab väljapääs?
Kui tõesti tulevikule mõelda, tuleks alustada riigiaparaadi koomaletõmbamise, mitte  üle mõistuse arvuka ametnikearmee palgatõusu kavandamisega. Eesti riik on muutunud nii tüsedaks, et ei suuda end enam maksudest ära elatada. Pole aidanud isegi mõttetu automaksu kehtestamine, mis tõi planeeritud kullamägede asemel kaasa korraliku raputuse kohalikul autoturul.
Meie maksupoliitika on kiivalt ühe kiusliku reformistist vanainimese nägu, kes ise ei taha ja teistel ei lase normaalselt elada. Mitte maksuküür pole paha, vaid kõrge tulumaks ja nõmedalt lakke lennanud käibemaks, mis leibkondi röövib. Kui neid kärpida, jõuaks maksuraha majanduse elavdamise ja ostujõu taastumise läbi  märksa kindlamalt ja rahvale valutumalt eelarvesse. Ja kui suudame majandusele kiirendust lisada, võime ka pensione senisest julgemalt indekseerida, et need, kes kunagi seisid vaba Eesti eest, saaksid eluõhtut veeta mitte peost suhu vireldes, vaid oma riigi üle uhkust ja rõõmu tundes. Aga nii kaugele enesekeskse Michali oid ei ulatu, sest tema laeks on järelemõtlematud otsused, ning õhinapõhine vajadus mustata poliitikuid, kes läbirääkimiste ja kompromisside leidmise teel teravatele probleemidele lahendust otsivad, just nagu Isamaa ja Keskerakond Tallinnas.
Slaavi tähtedega sotsiaalmeedia seinale mõttetusi kribades, nagu Michal harrastab, ei jõua kaugele, sest Eesti vajab tõelisi riigimehi, mitte ämma kapist füüri õngitsevaid hämara taustaga tegelasi. Selle asemel, et jaurata Kremli narratiividest ja halvustada rahva seas populaarseid erakondi ning poliitikuid, võiks Michal tegeleda millegi tõsiseltvõetavaga. Parim oleks tagasi astuda ja anda riigi juhtimiseks võimalus neile, kes nartsissistliku eneseupitamise asemel soovivad midagi tõesti korda saata.