„Ukrainas toimub rahvaülestõus. Rahvas tahab head elu ja nõuab riigi kindlat suunamist Euroopa Liidu rüppe kui parimat teed hea elu saavutamiseks, kuid pahatahtlik ja venemeelne riigi juhtkond ei lase, vaid katsub Ukrainat vägisi hoida Venemaa mõjuväljas. Mingem ukrainlastele appi! Aidakem neil jõuda maisesse paradiisi nimega Euroopa Liit!”

Selline mõttekäik suunab juba alates 2013. aasta novembrist Eesti (ja teistegi lääneriikide) poliitikuid ja peavooluajakirjandust. Tehakse mitmesuguseid toetusavaldusi „vabadustihkavale ukraina rahvale”, kohati ähvardatakse Ukraina võime koguni sanktsioonidega, kui võimud ei tee täpselt nii, nagu Lääs soovib.

Milline on aga TEGELIK pilt, mis avaneb, kui hankida Ukraina-sündmuste kohta TASAKAALUSTATUD teavet ja neid KAINELT analüüsida?

Siis selgub, et tegemist on kõige lihtlabasema Venemaa-vastase hüsteeria õhutamisega, mida kasutatakse kattevarjuna Lääne suurriikide tõeliste kavatsuste varjamiseks. Peamine põhjus: ressursinappuses vaevlev Lääs vajab Ukrainat nagu õhku, et vältida oma niigi põdura majanduse kokkuvarisemist. President Viktor Janukovitši „põhisüü” seisnebki selles, et ta ei soostunud hakkama Ukrainat destabiliseerida tahtjate hüpiknukuks.

NB! Venemaa vastu tuleb olla kainelt, mitte aga hüsteeriliselt ja valet levitades. Venemaal leidub patte küllaga, kuid see ei tähenda, et neid tuleks vägisi välja mõelda ja väljamõeldisi vägisi levitada, samas vaikides maha lääneriikide endi tõelisi ja tihtipeale märksa suuremaid patte.

Ukrainas toimuv „rahvaülestõus” on tegelikult välismaiste (eeskätt Lääne) eriteenistuste operatsioon. Samamoodi kui olid 1980-ndate lõpu „revolutsioonid” sotsialismimaades ja Baltikumis ning pärast 2000-ndat näiteks Gruusias ja Ukrainas. Tegelik võitlus käib ressursside ümberjagamise nimel. Demokraatia, inimõigused jms. sõnavaht on kõigest viigileht, millega püütakse varjata TEGELIKKE eesmärke. Läbinägelikke inimesi sellise teatriga muidugi ei veena, kuid paraku pole kaugeltki mitte kõik inimesed läbinägelikud; väga palju on ka kasulikke tolasid või lihtsalt tuulenuusutajaid.

Venemaa kallal on Eestist julge klähvida, kuna leivaisad nii siit kui sealtpoolt Suurt Lompi silitavad klähvijail selle eest pead. Vahel viskavad kondikesegi. Ainult et tõele ei vii selline klähvimine põrmugi lähemale. Hoopis vastupidi. Nii muututakse ühe kuritegeliku grupeeringu hääletoruks, kes sõimab teist kuritegelikku grupeeringut.

Kus olid nüüdsed klähvijad siis, kui lääne eriteenistuste operatsioonide tagajärjel hävitati Aafrika jõukaim riik – Liibüa – ja toodi selle elanikele õuele tõeline õudusteriik? Miks ei teinud „ukraina rahvast toetavate” pöördumiste koostajad nokka lahti siis, kui alusetult rünnati Lähis-Ida õitsvaimat riiki – Süüriat – ja tekitati tohutuid kannatusi süürlastele? Kas need pöördujad võtsid sõna ka siis, kui Euroopa Liit 2000. aastal Austriat pitsitas? Kas nad on kordki juhtinud sama paatoslikus toonis tähelepanu sellele, et Ukraina hoiab praegugi, 22 (!) aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist, oma käes alasid, millele tal pole vähimatki õigust – Taga-Karpaatiat ja suurt osa Bessaraabiast? Viimatimainitu kingiti Ukrainale teatavasti Molotov-Ribbentropi paktiga. Kui on hukka mõistetud see pakt, kuid pole likvideeritud ta tekitatud ülekohut, vaid vastupidi, koguni soositakse selle põlistamist, siis milleks muuks seda nimetada kui äärmiseks silmakirjalikkuseks ja küünilisuseks? 

Siinkirjutajal selle kohta igatahes andmeid pole, et kõvad „ukraina rahva toetajad” oleks äsjamainitud ülekohtujuhtude vastu sõna võtnud.

Tõsi, Eesti on lääneliku kultuuriruumi osa, kuid see ei tähenda veel, et peaksime kasulike toladena kaasa määgima kõigile Lääne ebaõiglastele ja ülekohtustele ettevõtmistele. Meil, eestlastel, on endal pea otsas. Küll suudame orienteeruda TEGELIKUS olukorras ka ilma klakööride „abita”.

Lõpetuseks: poolpaljad lirvad naisteliikumisest „Femen”, kes Pariisis Ukraina saatkonna ees 1. detsembril 2013 toimunud „protestimeeleavaldusel” Ukraina peaministri pildile kusid ja sellest meediasündmuse tegid, näitasid üliveenvalt, mis laadi olevustega on Ukrainale „vabaduse nõudjate” ja nende nõudmiste võimendajate puhul tegu.

(„Kusemisprotesti”-video asukoht internetis: http://kuruc.info/r/4/121023/)

Kui tänapäeval nimetatakse „rahumeelseteks meeleavaldajateks” neid, kes riigiasutust buldooseriga ründavad ja süütepudelitega loobivad, nende korralekutsujate jutu peale aga sülitavad, siis olen kindlalt nende karmi korralekutsumise poolt. Demokraatiale, inimõigustele, isikuvabadustele ega muule säärasele ei maksa sellistel „rahumeelsetele meeleavaldajatel” küll apelleerida.

Esmaavaldatud Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 24. numbris (veebruar–märts 2014) esikülje põhiloona.