Elame teadmises, et demokraatlikus riigis on kõik seaduse ees võrdsed ning iga kodanik kaitstud. Ent elu tõestab päev-päevalt midagi muud, sest ei kohut ega õiguskatseorganeid huvita tavainimeste käekäik. Politsei on kammitsetud hirmust, et saab mõne kurikaelaga järsemalt käitudes kaela süüdistustelaviini võimupiiride ületamises, või mis veelgi hullem, rahvuspõhistes või rassistlikes eelarvamustes. Kohtud aga jahvatavad meil mingit kummalist roosamannat, kus ränga kuriteo korda saatnud rets pääseb tungimisi karistusega või mõistetakse sootuks õigeks, sest va ohvrinäru on ise tinginud selle, et nõrga närvikavaga kriminaalike endast välja läks ja endist elukaaslast noaga suskima kukkus. Just sellised mõtted valdavad, meenutades eile Tartus toimunud kuritegu, kus pikalt oma karistusregistrit kasvatanud, ent praktiliselt karistuseta jäänud mees üritas esmalt tappa oma ekskaasat ning seejärel tekitas mingi hetkelise kiiksu ajel maanteel laupkokkupõrke vastutuleva autoga, mille tagajärjel hukkus selle juht. Siinkohal otsustas emake loodus parandada kohtusüsteemi lohaka töö ning karistas end kõigist seadustest kõrgemaks pidavat tegelast meie liberaalses inimarmastusest pakatavas demokraatias põlatud surmanuhtlusega. Ent jääb küsimus, kas tõesti oli tarvis kurjategijat aastaid hellitada ja karistustest säästa, et ta hakiks noaga haiglasse elu ja surma vahele vaakuma temaga lõpparve teinud naise ja tapaks oma igapäevaste toimetuste juurde teel olnud juhusliku inimese?
Rets jääb retsiks.
Seda, et meedias Tarmoks nimetatud kurjategija ei peatu millegi ees, andis tunnistust see, kui ta suvel juba kord haaras noa ning vajutas selle endise elukaaslase õlga, keda oli pikalt ähvardanud ning pidevalt tülitanud. Kehalise väärkohtlemise eest oli meest juba varasemaltki karistatud, kuid ikka nii moepärast ja mõistmist üles näidates. Meie kohtusüsteem on ju maailma humaanseim ja tollegi noahoobi eest, mis juba toona oleks võinud mehe viha alla sattunud ekskaasa tappa, sai kaabakas kaheksa kuud vangistust ja sedagi tingimisi.
Milline võidurõõm võis sellel hetkel süttida Tarmo hämaras südames. Kohtu otsus tähendas ju seda, et tema tohib noaga vehkida, tohib ähvardada ja lubatud kättemaksu ka täide viia, sest mis on retsi jaoks tingimis vangistus – köömes. Nii jätkaski alles septembris süüdimõistetud mees naise piiramist, milles teda keegi ei takistanud, sest pole ju meie korrakaitsjatel aega päästa vihkavate endiste küüsist naisi, kes nii mõnegi tegelase meelest oleksid otsekui veidike ka ise süüdi, et kunagi valisid endale elukaaslaseks kaabaka. Nii silitataksegi koduvägivallatsejatel pead ja lastakse väikese noomimise järel taas vabadusse. Kui sellele järgneb aga tõsine kuritegu, kehitavad meie võimuesindajad õlgu ja nendivad, et varem või hiljem oleks midagi taolist paratamatult juhtunud. Süüdimatult jahutakse mingist kuritegeliku elemendi õigusest saada võimalus tehtu heastamiseks ja ümberkasvamiseks, ometi teades, et rets jääb retsiks.
Meid ei kaitse keegi.
Tarmoga oli pidevalt probleeme nii narkootikumide tarbimise kui kuritegelike liiklusrikkumiste tõttu. Ühe varasema avarii eest mõistis kohus talle sõbralikult 180 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd, milline karistus paneb muigama iga vähegi endast lugupidava seadusrikkuja. Surmasõidule eelnenud päeval kihutas joobes mees autoga kraavi, ent kohalekutsutud politseinikud ei pidanud vajalikuks liiklusretsi karistada ja lasid tal rahus minna, et narkolemb saaks edaspidigi vaevu jalul püsides autorooli maanduda. Tartu politseijaoskonna juht Andrus Reimaa kommenteeris meedias raskes joobes mehe minemalaskmist väitega, et mida asja, kui tollel oli kerge joove. Tema sõnul polnudki alust avarii teinud auto konfiskeerimiseks ja mehe kainerisse viimiseks. Vat nii!
Tragöödia on toimunud ning jääb  vaid üle soovida ohvriks langenud naisele jõudsat paranemist ning rünnakuga kaasnenud vaimsest kriisist ülesaamist, maanteel tapetud mehe omastele aga jõudu eluga toimetulekuks. Mitte miski ei kaitse meid taoliste ränkade sündmuste kordumise eest seni, kui Eesti õiguskaitse on kaldu kurikaelte poole, otsides kohtuasjades võimalust piirduda madalaima võimaliku karistusega, muutudes samas üllatavalt karmiks poliitilistes kaasustes, milleks võib pidada endise haridusministri kohvimasinasaagat ja Tartu abilinnapea seitsmeeurost juukselõikust.
Politseis algatatud sisejuurdlus, tuvastamaks, kas juhtunu ärahoidmiseks saanuks midagi paremini teha, ei vii meid kuskile, sest seni, kui püsib kohtu ükskõikne aeglus, politsei alamotiveeritus ja liberaalne kõikelubatavus, pole midagi paremat loota. Vaimselt tasakaalutute kurjategijate vastu puudub Eesti riigis tõhus kaitse.