Pealiskaudne olla on lihtne. Isegi väga lihtne. Ainult et see pole sama lihtsus, mis esineb näiteks tuntud ütluses „Kõik geniaalne on lihtne!”.

See meenus mulle, kui jälgisin nii ajakirjanduses kui ka ühismeedias levivaid hinnanguid Isamaa-nimelise erakonna käitumisele Tallinnas pärast 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi. Nimelt heideti neis hinnangutes Isamaale ette ebalevat käitumist oma võimuliidukaaslas(t)e valikul, soovi oma jah-sõna hinda meelega võimalikult kõrgeks kruvida. Eriti kõvasti said „ühiskonna eesrindlikult osalt” sõimata Isamaa esimees Urmas Reinsalu ja aseesimees Riina Solman.

Asi on aga märksa tõsisem kui pealiskaudsel vaatlusel paistab.

Isamaal oleks ju Tallinnas ülilihtne teha nelikliit oma seniste võimuliidukaaslastega. (Nojah, ainult selle vahega, et volikogust välja langenud erakonna „Eesti 200” asemel oleks Parempoolsed. Olemuslikku vahet selle kahe erakonna vahel aga ju pole.) Taktikaliselt oleks see justkui õige. Ainult et see samm osutuks strateegiliseks veaks. Sest maksaks kaugemas tulevikus kätte. Ja üldsegi mitte ülikauges tulevikus, vaid juba järgmistel Riigikogu valimistel.

Seega käib Isamaas siseheitlus nende vahel, kes suudavad näha oma ninaotsast kaugemale ja nende vahel, kes ei suuda. Oma toetajad ja mõjukad eestkõnelejad on mõlemal leeril. (Kuidas saavad riigi populaarseimas erakonnas üldse jõuda kõrgele kohale sellised isikud (loe: olendid), kes on poliitiliselt lühinägelikud ega suuda näha tervikut, on juba eraldi küsimus…)

Mille vahel on üldse valida?

Nelikliit poleks nagunii mingi korralikult toimiv kooslus (nagu näitas juba viimane poolteist aastat), kuna iga osapool kisuks eri suunda. Nagu luik, haug ja vähk. Isamaa põhitegevuseks kujuneks siis taas oma võimuliidukaaslaste totrustele piduri tõmbamine. Sellevõrra vähem aega jääks siis päristöö tegemiseks. Suurimaks kaotajaks jääks sel puhul aga mõistagi linnakodanikud.

Seevastu Isamaa ja keskerakonna võimuliit mõjuks tasakaalustavalt ja võtaks paljud pinged maha. Isamaa hoiaks silma peal korruptandikalduvustega keskerakondlastel, keskerakond omakorda jälgiks, et Isamaa hoiduks pealinna elu üleideologiseerimisest. Paljudel linnakodanikel on tõepoolest kõrini nii keskerakondlikust korruptsioonist kui ka nn. isamaalikust ideoloogiajurast, mis on pealinlasi vaid lõhestanud, üksteisele vastandanud. Tallinlased tahavad viimaks ometi elada rahulikult, võimalikult pingevabalt. Riigi keskvalitsuse tahtlikult (!) tekitatavaid muresid on niigi meeletult.

Kui Edgar Savisaare linnapeaks oleku ajal kujunes Tallinn vastukaaluks üleideologiseeritud keskvalitsusele, siis keskerakonna ja Isamaa moodustatava võimuliidu korral ajalugu korduks. Tekiks vastukaal selgelt suurimale kahjurite jõugule – reformierakonnale.

Ja kui vähegi võimalik, tuleb taastada ka Tallinna TV. Selleks, et vaba sõna saaks uuesti levida ka tele-eetris. Nii riigitelevisioon kui ka suuremad eratelejaamad on ju häirivalt üleideologiseeritud ning sellistena meenutavad vägagi selgelt nõukogudeaegseid agitpropi-kanaleid. Neid vaadates jääb mulje, justkui oleks tegu Ukraina riigitelevisiooni eestikeelsete saadete toimetusega, kelle suurima reklaamitulu eest hoolitseb rohepöörde-maffia ning keda aeg-ajalt toetab märgatavalt ka homomaffia ja multikulti-maffia.