Valimistejärgsed päevad on toonud meile tõdemuse, et võitja ei pruugi olla alati esimene ja õhtusele õnnestumisele võib peale triumfeerivat pidu järgneda hommikune pohmell. Samas, kui äpardunult riiki valitsevale Reformierakonnale ja Eesti200 nimelisele viirastusseltskonnale jagus üle riigi vaid 11,7% toetust, tõusis ootamatult madalseisust mitmeid olulisi erakonnaliikmeid teistele parteidele loovutanud Keskerakond, mis tegi riigi äri- ja poliitikakeskuses Tallinnas teistest peajagu parema tulemuse ning Isamaa, mille liikmed suutsid koguda üle Eesti ohtralt toetust ning näiteks Haapsalus nügida võimult kunagise reformierakondlaena oma valimisliiduga Hari kohalikuks isevalitsejaks tõusnud Urmas Suklese.
Loobumine Tartus.
Ent tõelistele tegijatele Haapsalust ei piisa ja üleriigiliselt jõuavad pildile need, kes suudavad panna end maksma Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Tartus tegi Isamaa midagi võimatut ja suutis napilt edestada Reformierakonda. Ent õige kiiresti asendus võidujoovastus tõdemusega, et Lukasest linnapead ei saa ja vana hea reformikas Klaas võib rahulikult oma kabinetti istuma jääda. Ühelt poolt näitab see Tartu Isamaalaste selgrootust, teisalt sedagi, kui oluline on juhtfiguuri koostöövalmidus ja oskus kompromisse sõlmida. Samas kui peamister Michal tunnistab arrogantselt vaid opositsiooniga kärkimist ja külvab poliitikas vaenu ning segadust, on Urmas Klaas näidanud end tasakaaluka, erinevaid arvamusi hindava ja kogenud poliitikuna, tõsi, kahjuks vaid kohalikul tasandil. Kui Klaas tõuseks Reformierakonna esimeheks, siis mine tea, ehk polekski erakonna näol enam tegemist rahva poolt vihatud michaliitliku klikiga, vaid täiesti normaalse erakonnaga. Kuid see on muidugi üksnes oletus, sest küllap on tartlastele selgeks tehtud, et nautige teie seal edu, aga jätke Tallinna kõvad tegijad rahule ja sestap jääbki Klaas oma ambitsioonidega reformierakondlikku Tartusse, järgmisel neljal aastal siis Isamaaga kahasse tegutsedes, ehkki ega selleski või veel kindel olla, sest juba kostab Reinsalu protestihääl, et eh teid seal Emajõe ääres, võtke see meerikoht ja hakake asjatama! Peakontori sekkumine võib aga lõppeda sootuks sellega, et Isamaa jäetakse Tartus linnavalitsusest välja ja kabinetid hõivavad lisaks reformikatele sotsid, keskid ja kahesajalased. Midagi taolist juhtus Pärnus, kus  Isamaal tuli alla neelata paras pettumus, kui pidu lõppes kurva tõdemusega, et linnavalitsus tehakse ilma nendeta.
Tallinn saab kaalukeeleks.
Nüüd on pilgud pööratud Tallinnale, kus Isamaa ladvik lubab 23. oktoobril anda selge vastuse, kas minnakse linnavalitsusse koos tallinlaste vaieldamatu soosiku Keskerakonnaga või asutakse kahtlasele teele koos end linnavalitsemisel tõeliste äpudena näidanud sotside, ülemaalise autsaideri tiitli pälvinud Reformi ja seni end veel mitte millegagi tõestanud Parempoolsetega, kellest pole selge, mida need projektiparteilased endast tegelikult kujutavad.
Isamaa seisab Tallinnas tõeliselt raske valiku ees. Nii Keskerakonnaga sõbrustades, kui ka laiapõhjalise koalitsiooniga ühinedes, kaotatakse toetust, küsimus seisab vaid selles, kummal juhul on kahju suurem. Keskerakonnaga minnes kaotatakse nende usaldus, kelle jaoks keskide taust mõjub punase rätikuna, suure koalitsiooni puhul aga pettuvad eelarvamustevabad linlased, kes loodavad, et uus linnavalitsus lõpetab ossinovskilikud jamad ning Tallinnast saab taas selgetele arengueesmärkidele pühendunud kastirattafetišist vaba pealinn. Arvestades, kuidas Isamaa 2001, aastal suutis teha koostööd isegi toonase saatanlikult iseseisvuse vastu võidelnud Jevgeni Koganiga, hääletades tolle äärmuslase volituste taastamise poolt Tallinna volikogus, või kuidas 2017. aastal võideldi niinimetatud seitsme päkapiku valitsuse eest, soovides kohalt tõugata toonast linnapead, siis veel keskerakondlast Taavi Aasa, kellest tänaseks on saanud truu isamaalane, pole midagi imestada, kui Reinsalu õhutusel valitakse halvim variant ning liitutakse koalitsiooniga, mis kindlasti järgmiste valimisteni vastu ei pea, ent jõuab eelnevalt veel nii mõnegi jama kokku keerata.
Isamaa ilu moondub vägisi valuks või suudavad erakonna juhid veel midagi päästa.