Kas Ukraina juhtkond tahab iga hinna eest avada teise rinde – läänerinde?

Peaaegu kõik Venemaaga seonduv on nüüdis-Ukrainas põlu all. Seda kummalisem tundub, et Ukraina juhtkond mängib – kujundlikult öeldes – vene ruletti. Eriti just suhtlemisel ungarlastega. Mängib nii, nagu oleks eluisu ikka lõplikult kadunud.

See mõttekäik tekkis mul siis, kui olin saanud teada Ungaris Százhalombatta linnas paiknevas, riiklikule naftafirmale MOL kuuluvas naftatöötlemistehases 2025. aasta 20. oktoobri õhtul täiesti ootamatult puhkenud tulekahjust, mille käigus kostis – Ungari ajakirjanduses ja ühismeedias avaldatud teadete kohaselt – ka plahvatusi.

Ungari ja Ukraina tüli juba aastaid jälginuna tegin kohe järelduse, et kõige tõenäolisemalt oli tegu Ukraina eriteenistuste antud „vihjega” Ungari juhtkonnale, keda Ukraina juhtkond ja innukad Ukraina-sõbrad üle maailma (ka Eestis!) peavad venemeelseks, Putini-Venemaa ohtlikuks käepikenduseks Euroopas. Peavad sellepärast, et Ungaril on Venemaaga viljakas, vastastikku kasulik energeetikakoostöö, mida kumbki pool ei kavatsegi lõpetada. Ukraina võimud on Ungari võime selle koostöö pärast korduvalt arvustanud ja ähvardanud, viimasel aastal ka käegakatsutavalt survestanud, peatades Ukrainat läbiva naftajuhtme „Sõprus” toimimise.

Ungari juhtkond on jäänud alati endale kindlaks. Esiteks, tema nagu iga teisegi riigi juhtkonna esmaülesanne on hoolitseda oma rahva ja riigi hea käekäigu eest.

Teiseks aga on Ukraina võimud kiusanud juba alates 2014. aasta riigipöördest taga ungarlasi, russiine ja teisi Taga-Karpaatia põlisrahvaid (kellest paljudel on ka topeltkodakondsus, enamasti Ukraina–Ungari oma).

Nii Taga-Karpaatia põliselanikele kui üldse väga paljudele Ungari kodanikele ja ungarlastele üle maailma mõjus tõelise näkkusülitamisena, kui 2022. aasta oktoobris võrdsustati Taga-Karpaatia suuruselt teises linnas Munkácsis (idaslaavipäraselt: Mukatševos) punamonumendiga ungarlaste püha linnu – turuli – kuju ning visati seejärel sealsesse linnusekraavi. Linnukuju asemele kinnitati aga hoopis Ukraina kolmhark kui „ainusobiv sümbol”.

Ukraina võimude korraldusel on topeltkodakondsusega (Ukraina–Ungari) taga-karpaatialasi sundvärvatud Ukraina sõjaväkke ja saadetud ruttu rindele, kindlasse surma. (Kindlasse sellepärast, et Ukraina võimud on läbi aastate kiivalt hoidunud Taga-Karpaatia elanikele andmast korralikku sõjalist väljaõpet, peljates viimaste „liigset ungarimeelsust ja peidetud lahkulöömiskavatsusi”.) Samuti peksti osa sundvärvatuid surnuks veel enne rindelesaatmist, kuna nad keeldusid nende jaoks täiesti võõrasse sõtta vabatahtlikult minemast.

Ukraina praeguse režiimi pooldajad on Ungarit kahjustanud ka seestpoolt. Näiteks on teinud hulganisti pommiähvarduskõnesid üldhariduskoolidele, samuti kavandanud relvarünnakuid ja kogunud luureteavet. Ja seda kõike olukorras, kus Ungari võimud on alates 2022. aastast vastu võtnud massiliselt sõjapõgenikke Ukrainast ning neid majutanud, toitnud ja koolitanud.

Százhalombattas toimunu puhul oli tunda asjatundjakätt

Százhalombattas toimunud tulekahju ja plahvatuste täpsemaid asjaolusid veel uuritakse. Täie rangusega. Sellealase korralduse andis Ungari peaminister Viktor Orbán isiklikult. Senistel andmetel on välistatud, et Százhalombatta vahejuhtum olnuks lohakast tegutsemisest tingitud tööõnnetus.

Üheks tõenäolisemaks seletuseks peetakse Ukraina eriteenistuste soovi selle plahvatuse abil „taktitundeliselt vihjata” nii Ungari võimudele kui ka rahvusvahelisele üldsusele, et Ungari pole siiski küllalt turvaline paik, kus USA president Donald Trump ja Venemaa president Vladimir Putin saaks kohtuda, et kokku leppida Ukrainas käiva sõja lõpetamise tingimustes. Teatavasti sai kõnealuse tippkohtumise toimumispaigaks välja valitud just Budapest. Ukraina režiimi see kohavalik muidugi ärritas, innukaid Ukraina-sõpru niisamuti, kuid ei USA ega Venemaa riigipea lasknud end sellest mõjutada.

Százhalombatta naftatöötlemistehases 20. oktoobril puhkenud tulekahi ja sellega kaasnenud plahvatused olid nagu tõelise asjatundja töövili: ükski inimene seal kannatada ei saanud, mingit suurt mürgileket ei tekkinud, kuid samas kulub Ungari võimudel tehase kordategemiseks oma aeg, ja ka mitte just vähe raha. Kui destilleerimistorn peaks olema saanud märkimisväärselt kahjustada, siis asjatundjate hinnangul võib selle kordategemine kesta poolest aastast kuni terve aastani.

Ungari võimud rahustasid rahvast jutuga, et Ungari energiavarustuskindlus on alles ning mureks pole põhjust. Väga tõenäoliselt nii ongi, sest Ungari juhtkond on ajanud lisaks arukale välispoliitikale ka arukat majanduspoliitikat, sealhulgas energiapoliitikat. MOL-il on oma naftatöötlemistehas veel nii Ungari põhja- kui lõunanaabri juures – vastavalt Slovakkias Bratislava linnas ning Horvaatias Rijeka linnas. Samuti on piisav varu olemas ka kodumaistes kütusehoidlates.

Ülesärritatud isamaalist ungarlast enam ei peata

Muretseda on põhjust hoopis Ukraina juhtkonnal. Sest kui peaks leidma lõplikult kinnitust, et Százhalombatta tulekahju puhkemisel oli mängus Vladimir Zelenski režiimi või tolle mõne liitlase käsi, siis väga tõenäoliselt puhkeb isamaaliste ungarlaste algatusel ja osavõtul Ukraina-vastane sissisõda. Teisisõnu: relvastatud vastupanu. Ja seda lisaks Ukraina maa-alale ka kõikjal mujal, kuhu Ukraina režiimi esindajad oma jala juhtuvad tõstma.

Seni on relvastatud vastupanuliikumise puhkemist tagasi hoidnud Viktor Orbáni juhitava Ungari valitsuse sirgeselgne ja arukas välispoliitika ning hooliv, läbimõeldud sisepoliitika. Samuti see, et Ungari parlamendis on oma saadikurühm ka kõige põhimõttekindlamaid (loe: käredamaid) ungari rahvuslasi esindaval erakonnal „Meie isamaa”.

Kui „Meie isamaale” ja ta pooldajatele peaks aga tunduma, et riigi juhtkond käitub Százhalombatta vahejuhtumit uurides liiga pehmelt või – hoidku jumal selle eest! – püüab mingeid asjaolusid koguni kinni mätsida või vähemalt pisendada, siis on Ukraina režiimi vastase relvastatud vastupanu puhkemine kindel. Seda ei suuda siis enam pidurdada Orbáni ega ühegi teise Ungari riigimehe kõige tungivamadki ümberveenmiskatsed. Kui isamaaline ungarlane tunneb, et teda ennast või ta rahvust on rängalt solvatud või koguni surmaohtu seatud, ja teab, et tema võimuses on solvajale või ohustajale tagasi tasuda, siis sellist ungarlast juba enam ei peata.

Ungaris leidub arvestatav hulk Taga-Karpaatia põliselanikke, sealhulgas selliseidki, kel on sõdimiskogemus ja vajalik väljaõpe (saadud enamasti Ukraina–Vene sõjast). Nad tunnevad Taga-Karpaatiat nagu oma viit sõrme, samuti tunnevad oivaliselt ka ülejäänud Ukraina olusid. Peale nende leidub Ungaris aga veel selliseidki ungarlasi, kel on sõdimiskogemus 1990-ndatel käinud Jugoslaavia kodusõjast. Lisaks on nii ungari rahvussotsialistid kui mitmed muudki rahvuslaste rühmitused korraldanud oma liikmetele sõjaväelaagreid omaalgatuslikult. Leidub selliseidki ungari mehi, kes on kas endised palgasõdurid või „sinikiivrid”, igal juhul tunnevad kõiki sõduritarkusi. Ja mundrikandjaile saavad tõhusaks abiks olla ka erariides vastupanuliikujad, ennekõike droonilennutajad ning arvutihäkkerid.

Kodanikualgatuse korras luure- ega löögisalkade moodustamiseks vajalikest võitlejatest niisiis ungarlastel puudu ei tule. Mingit keskvalitsuse luba või lahingukäsku sellised võitlejad siis enam ei oota.

Pärast seda saab juba täie kindlusega öelda: iga Ukraina režiimi esindaja või innukas pooldaja liigub siis juba ringi sama turvaliselt kui isik, kelle jalge all põleb maa, või kes jalutab pahaaimamatult miiniväljal, mille täpsest asukohast pole tal aimugi.

Kas imed on võimalikud? Sellele küsimusele saame jaatavalt vastata siis, kui Ukraina sõda on lõppenud nii, et enne seda pole avatud teist rinnet – läänerinnet. Nimelt Ungari suunalt.

Ungari olude ja ungari iseloomu tundjana ning ungari keele oskajana saan kindlalt väita: Ungari ja Ukraina erinev suurus ei loe kõige vähematki, kui ungarlane on üles ärritatud ning on viidud olukorda, kus ta peab oma au säilitamiseks mängu panema kogu oma loovuse ja leidlikkuse.

Ungari ja ungarlastega tüli norida kavatsejatel tasub seda alati arvestada. Muidu võib olla juba hilja. Tülinorijate endi jaoks ongi, olgu nad siis oma arust nii „suured ninad” kui tahes.

Tõnu Kalvet

P.S. Ungari ajakirjanik László Vésey Kovács ennustas interneti-TV saatesarjas „Elszabadult Hajóágyú” („Lahtipääsenud laevakahur”) 27. septembril 2025, et nüüdses pingelises välispoliitikaolukorras võidakse rünnata ka Százhalombatta naftatöötlemistehast. Pärast 20. oktoobri õhtul seal tehases toimunud vahejuhtumit levib asjaomane videolõik ungari keele- ja kultuuriruumis ning kaugemalgi lausa kulutulena.