Psühhiaatritele ja käitumisteadlastele on nüüdisaeg erialaselt väga põnev ja väga arendav. Mõlema mainitud eriala esindajad saavad nimelt jälgida, kuidas kulgeb üks luul, mis levib peaaegu nagu nakkushaigus ja paistab olevat nüüdseks oma võimusse haaranud võrdlemisi paljud poliitikud, ajakirjanikud ja ka reavalijad.

Pean silmas „kahe-riigi-luulu”: seda, mille kohaselt tuleb, nui neljaks, rajada juudiriigi sisse veel üks riik – Palestiina.

Selle luulu võimuses olijaid ei huvita vähimalgi määral, et pärast 7. oktoobril 2023 Iisraelis toimunud äkkrünnakut (loe: terrorirünnakut, kuna rünnati kaitsetuid eraisikuid) ning sellele järgnenud veresauna ja pantvangistamisi on juudiriigi seaduskuulekate elanike edasine kooselu islamistidega täiesti mõeldamatu. Luuluvendadele ja -õdedele paistab tunduvat, et piisab sellest, kui teha kõva kisa, ja kahe-riigi-lahendus teostubki. Umbes nii, et Iisraeli juhtkond muutub siis leplikuks ja annab sõjaväele käsu Gaza sektorist taanduda, sõjavägi aga taandubki, pea norus ja kõrvad lontis, paludes vabandust hingetrauma ja muude kannatuste eest, mis on oma tegevusega islamistidele tekitanud; vahest maksab islamistidele veel valurahagi.

Neli mõjukat valitsusjuhti, neist kolm luuluvenda

21. septembril 2025 selgus, et selle luulu võimuses on koguni kolm mõjukat valitsusjuhti – vastavalt Suurbritannia peaminister Keir Starmer, Kanada peaminister Mark Carney ja Austraalia peaminister Anthony Albanese. Nimelt teatas mainitud päeval ajakirjandus, et kõnealuste valitsusjuhtide ühismeediapostituse andmeil olid nende riigid tunnistanud Palestiina riiki. Ja just juudiriigi alal, mitte kusagil mujal.

Seepeale teatas Iisraeli peaminister Benjamin Netanjahu selge sõnaga, et mingit Palestiina-nimelist riiki Jordani jõest lääne poole jäävale alale ei tule. „Olen võimsast siseriiklikust ja välismaisest survest hoolimata takistanud pikki aastaid selle terroririigi teket. Oleme seda teinud pühendumusega ja diplomaatilise tarkusega,” meenutas Netanjahu asjaomases videopöördumises.

Iisraeli peaministri sellealase seisukohaga tuleb arvestada. Olenemata sellest, kas ta nimeks on Benjamin Netanjahu või miski muu. Sest tegu on üldrahvaliku hoiakuga, meie mõistes rahvusliku leppega selle mõiste parimas tähenduses. Kui taktikaküsimustes võib juudiriigi elanike seas veel esineda eriarvamusi (ja esinebki. Sest ega Netanjahugi ole mingi paipoiss või ingel!), siis põhimõtte osas valitseb täielik üksmeel. Sisuliselt on tegu sundseisuga: taganemisruumi pole. Ehk nagu öeldi 1941. aasta sügistalvel Moskva lähistel: „Taganeda pole kuhugi – selja taga on Moskva!”

„Kahe-riigi-luulu” muudab luuluks seegi, et selle käes vaevlejad jätavad oma eluvõõruses märkamata päevselge tõsiasja: Iisraelil on lisaks tugevale tahtele ka piisavalt võimalusi ja vahendeid, et endale kindlaks jääda ja kõnealuse luulu teostumine nurjata. Ta kaitsevägi on Lähis-Ida parim. Ta luure on maailmas üks paremaid. Ta elanikkond on sitke nii kehalt kui vaimult, valmis oma kodumaad kaitsma kõigi vahenditega. Rahapuudust Iisraelil pole. Samuti on Iisrael tuumariik.

Kas juudiriik on ka maailma kõige kõlbelisem riik ning juudid maailma kõige kõlbelisem rahvas, on muidugi iseküsimus. Eriti just väljaspool juudiriiki saab neile ette heita paljutki. Kurikuulsaid tegelasi leidub juutluse ajaloos nii arvukalt, et neid siin loetleda läheks pikaks. Iga vähegi haritud lugeja teab neid niigi.

Küll aga ei saa juutidele ette heita seda, et nad toimetavad oma kodumaal nii, nagu ise kõige paremaks peavad. Neil on täielik õigus seda teha. Nagu igal teiselgi riigil oma maa-alal. Samuti on neil täielik õigus omariiklusele ja selle kaitsele. Ja sellega, kes seda õigust eitab, püüdes juudiriiki lõhkuda või üldse maapealt minema pühkida, juudiriigi elanikud läbirääkimisi ei pea, vaid vastavad selles keeles, mida too mõistab – jõukeeles.

Järeleaitamistund „kahe-riigi-luulu” käes vaevlejatele

Kui kuulata nüüdisaegsete „innukate Palestiina-sõprade” juttu, siis võib esmapilgul tõesti jääda mulje, et palestiinlastele tehakse liiga: ei lasta neil rajada oma riiki ning rikutakse sel moel rahvaste enesemääramisõiguse põhimõtet, seda enam, et palestiinlastel polevatki kuhugi mujale oma riiki rajada.

Selline liigategemise-jutt jätab kas teadmatusest või teadlikult täiesti tähelepanuta tõsiasja, et Palestiina ala on tegelikult tunduvalt suurem kui Gaza sektor ja Jordani jõe läänekallas: ulatub Iisraeli naaberriikidessegi.

Kui Rahvasteliit jagas 1923. aastal Palestiina kaheks, siis 75-l protsendil sellest loodi Transjordaania riik (alates 1950. aastast kannab nime Jordaania kuningriik). Ülejäänud ala otsustati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni otsusega 29. novembrist 1947 jagada omakorda kaheks, et nii juutidel kui kohalikel araablastel tekiks võimalus omariiklusele. Juudid kasutasid selle võimaluse ära (kuulutasid 14. mail 1948 välja Iisraeli riigi), araablased aga mitte. Iisraeli–Araabia sõdade käigus ja tagajärjel on tollest ajast peale kolinud juudiriigist väljaspool asuvatele Palestiina aladele hulgaliselt kohalikke araablasi, nn. palestiina pagulasi. Kui „innukad Palestiina-sõbrad” nii kangesti tahavad, siis loogu Palestiina riik just nendele aladele!

Eraldi tähelepanu väärivad muidugi mõisted „palestiinlane” ja „palestiina rahvas” ise.

Ajaloost on teada, et palestiinlasteks saab täie õigusega nimetada vilistite-nimelist mererahvast (araabia k. falastin), keda on mainitud ka Vanas Testamendis. Juutidel oli vilistitega pidevalt mingi kana kitkuda. Neid saab seetõttu julgesti nimetada põlisvaenlasteks.

Ainult et… vilistitel pole araablastega midagi pistmist. Esiteks, nad olid üldse pärit Euroopast, Aadria mere äärest. Ja teiseks: kui araablased saabusid Palestiina alale, olid vilistid ajalooareenilt juba kadunud. Seega ei õnnestu vilistide riigi ja Palestiina riigi õigusjärgsust kuskilt välja imeda parimagi tahtmise juures.

Palestiina ristiisaks saab aga pidada Rooma keiser Hadrianust. Nimelt anti tema valitsusajal, 135. aastal m. a. j., senisele Juudamaale ametlikult uus nimi: Palestiina. Selleks, et karistada juute aastail 132–135 toimunud Bar-Kohba ülestõusu eest.

Mõiste „Palestiina rahvas” võttis teadaolevalt kasutusele aga omaaegne Palestiina Vabastusorganisatsiooni juht Jassir Arafat 1970-ndatel, et seeläbi näidata: Iisraeli riigi olemasolul puudub õiguslik alus.

Tõhus panus võitlusse lollusepisiku vastu

Käesoleva loo kirjutasin täie teadmise juures, et selle sõnum jõuab kohale ainult teadmistepõhise mõttelaadiga, teadmisjanustele lugejatele. Seevastu usupõhise mõttelaadiga kuulajatele on selle loo sõnum nagu hane selga vesi.

Teisalt on see ehk heagi. Sest kui „kahe-riigi-luulu” käes vaevlejad kõik viimseni terveks saaks, siis kaoks nii psühhiaatritel kui käitumisteadlastel ära ülihuvitav uurimisobjekt, mida uurides saab teadust rikastada.

Eriti hinnaliseks muudab selle võimaluse aga asjaolu, et kõnealuse luulu käes vaevlejate seas esineb ka valitsus- ja riigijuhte. Kui õnnestub välja uurida, mismoodi liiguvad mõtted nende peas, siis ehk õnnestub leiutada ka ravim või koguni vaktsiin lollusepisiku vastu.

Ja lollusest tingitud jamasid jääb inimkonnal siis palju vähemaks.

Allikad:

1) https://www.hirek.sk/nagyvilag/ausztralia-nagy-britannia-es-kanada-elismerte-palesztina-allamot-izraelben-felhaborodtak

2) https://www.magyarszo.rs/kozelet/a.339138/Netanjahu-Nem-fog-letrejonni-palesztin-allam

3) https://www.hirek.sk/nagyvilag/netanjahu-nem-fog-letrejonni-palesztin-allam

4) https://leharblog.wordpress.com/2015/11/17/tortenelemora-ingyen/

5) https://www.epa.hu/00800/00804/00399/57238.html

6) https://index.hu/tudomany/tortenelem/2012/11/18/hogyan_vesztettek_el_a_britek_palesztinat/