Ei möödu päevagi, ilma et kuuleksime elektritõuksidega toimunud õnnetustest, millest viimane rängim nõudis 11-aastase lapse elu, sellele eelnev paiskas aga 12-aastase tüdruku pikaks ajaks haigevoodisse, ruineerides tema tervise pikkadeks aastateks. Vastav analüüs kinnitab, et tõuksijal on mootorratturist 3,5 korda suurem võimalus saada ajutrauma. Läinud aastal toimus politsei andmetel 314 inimkannatanutega tõuskiõnnetust. Sel suvel võivad tõuksijad anda tõsise panuse eelmise aasta karmi rekordi ületamiseks.

Tõuksiõnnetused on muutunud igapäevaseks. Politseisse teatatakse rängimatest. Kaotatud hammaste, segisõidetud näo ja murtud luudega lõppenud õnnetused sageli ei jõuagi statistikasse, kuna asjaosaline liipab ise EMO-sse, kus talle siis niigi kriisis tervisekassa kulul esmast abi osutatakse ning edasisele ravile saadetakse.

Linnad, eriti Tallinn, on jalakäijatele muutunud tõeliseks põrguks, sest kui veel mõned aastad tagasi sai end kõnniteel suhteliselt turvaliselt tunda, siis tõuksiterror on muutnud need tõeliseks ohutsooniks, kus pead püsima pidevalt valvel, et mõni joobes või niisama pöörane tõuksija sulle selga ei kihutaks, kusjuures kahju jääb sinu enda kanda, sest uljas tõuksija, kes on turvatud kiivri ja põlvekaitsmetega, ajab end peale kokkupõrget üles ja paneb ajama. Püüa siis tuult väljal!

Kõnniteel kihutavad tõuksid kujutavad endast ohtu ka siis, kui füüsiliselt kedagi ei taba, vaid jalakäijast mõne sentimeetri kauguselt mööda süstivad. Taoline ootamatult ilmuv ja kiirelt mööda vihisev mürsk võib eriti elatanud inimesi niivõrd ehmatada, et tekivad südameprobleemid, mis hiljem võimenduvad tõsiseks terviserikkeks. Kui palju on juba sel põhjusel inimesi tõuksiralliga teise ilma saadetud, pole teada, sest eks tõesta, et surma põhjus peitub hoolimatult kõnniteel kihutavas tõuksijas.

Eesti tõuksikultuur on olematu. Kiirusega kuuskümmend tunnis jalakäijaid kahte lehte kupatav alaealine tapjahakatis pole enam mingi haruldus, sest politsei ei jõua kõigiga tegeleda ning linnaisadel puudub poliitiline tahe astuda linlaste kaitseks välja, rendifirmade tõuksihullus ära keelata ning võtta vahele kauplejad, kes kergelt eemaldatavate kiiruspiirajatega tõuksidega parseldavad. Nii võime üksnes pealt vaadata, kuidas tõuksiterror süveneb ja oht elule ja tervisele kasvab.

Mujal maailmas suudetakse tõuksihullust ohjata

Samal ajal kui meie otsustajad ning linnaisad õlgu kehitades tunnistavad, et ei saa kontrolli alt väljunud tõuksterroriga midagi ette võtta, on maailmas ohtralt näiteid, kuidas tõuksimine on kontrolli alla võetud. Näiteks Pariisis korraldati juba aastate eest hääletus, mille tulemusel tõukside rentimine keelati. Isiklikele tõuksidele kehtestati aga piisavalt ranged reeglid, mis võtsid igasuguse isu avalikus ruumis vastutustundetult kihutades ohtlike olukordi tekitada. Sama teed on läinud ka Madriid ja Barcelona Hispaanias, Melbourne Austraalias, Montreal Kanadas ja ka Euroliidu pealinn Brüssel. Prantsusmaal suhtutakse tõuksiterrori ohjeldamisse üle riigi tõsiselt ning pole mõeldav, et oma tõuksiga ronitakse kõnniteele kimama. Roomas on kehtestatud tõukeratastele samuti ranged reeglid ning nende eirajaid karistatakse. Ühendkuningriigis on aga leitud, et isiklikud tõukerattad pole teistele liiklejatele ohutud ning tuleb üldse keelata.

Aga meil kraatsitakse kukalt ja tunnistatakse, et paha küll, aga midagi ei saa teha. Või kui midagi ette võetakse, siis pigem tõuksirentijate kaitseks. Nagu näiteks muidu leigelt letargiline minister Leis, kes saatis märgukirja Tai valitsusele, et need kõlupead lõpetaksid sealsete reeglitega vastuollu läinud rendifirma Bolt kiusamise. Mille järele too kummaline aktiivsus lõhnab, jäägu igaühe enda otsustada.

Kui politsei siiski leiab vajaliku mõnda tõuksipätti korrale kutsuda, järgneb sotsiaalmeedias liberaalhälvikute räige rünnak, sest tõuksikimajate õigused on ju pühad ja iga seaduslikkuse kehtestamisele suunatud tegevus selge politseiriigi kehtestamine. Ja nii need tõuksid meil vastu igasuguseid inimlikke ja loodusseadusi kimavad, olgu juht siis lapsikusest rumal või joodud alkost pöörane. Ka kahekesi tõuksil sõitmises pole midagi uut ja juba võib näha sedagi, kuidas kolm teismelist samal tõuskil tasakaalutrikke teevad. Eriti masendav on näha emasid-isasid, kes on pisikese maimukese tõuksil enda ette seisma võtnud, otsekui ei taipaks, kuidas see lapse elu ohtu seab. Aga me elame ju vabal maal, kus kõik lubatud ja katsugu keegi takistada!

Jääb vaid küsimus, et kui ühes valdkonnas seadustele ja ohutusele vilistame, lubades tõuksianarhial vaatamata sadadele vigastatutele ning mitmele laibale jätkuda, siis mis eeldusel ootame seaduskuulekust mujal. Tere tulemast tõuksipõrgusse!