Michaliitlik reformivalitsus on riiki tüürides käitunud otsekui paduproletaarlasest alkoholilemb, kellest ülevoolava kisa ja tümpsuva muusikaga peetud joomapeo järel, jäävad maha ümbrust risustavad taaramäed ja konihunnikud. Valimiste lähenedes kerkib üha teravamalt esile küsimus, kes suudab ärplevast kambast maha jääva segaduse korrastada ning siin on suure osa rahva pilgud pööratud Isamaa, kui populaarseima erakonna poole. Ent kas Reinsalu juhitud Isamaast on ikka Eesti päästjat, nagu loodetakse? Vaadates kohalike omavalitsuste valimiste järgset olukorda, tuleb kahjuks tunnistada, et Isamaa senine praktika tegusaid lahendusi ei tõota.

Valid Isamaa, saad Reformi.

Just sellise napaka avastuse tegid enda jaoks tartlased, kes Urmas Klaasi linnavalitsuse stagneerumisest tüdinenult andsid valimistel hääle Tõnis Lukase juhitud kohalikele isamaalastele. Nad olid kindlad, et toetavad linnavalitsuse uuenemist ja annavad Isamaale võimaluse end Emajõe Ateena elu juhtides tõestada. Ent võta näpust! Loetud päevadega sai selgeks, et isamaalased pole linna juhtimiseks valmis ning annavad meeleldi võimu aastate jooksul end mugavustsooni sokutanud reformistidele tagasi. Nime poolest võib ju Tartu linnajuhtimise skeemi nimetada koalitsiooniks, tegelikkuses otsustab ikka Reform, millised arengud toimuvad. Seda, kuivõrd aga Tartu refomitegelastega riigi tasandil arvestatakse, näitab ülikoolilinna muutmine Rootsi kurjategijate koduks, millele ka presidendivalimiste eel oma positsiooni kindlustav Karis, rahva vastuseisust hoolimata, õnnistuse andis.

Tallinna Isamaad juhitakse Keskerakonna kontorist.

Kas tuleb see mingitest vaimsetest eripäradest või lihtsalt mugavusest, ent isamaalastele näib meeldivat, kui keegi nende üle domineerib. Nii sokutati ka Tallinnas valimistel saadud mandaadi alusel õigusega Isamaale kuuluvale linnapea kohale keegi muhe Raudsepp, keda alluvad hellitlevalt vanaisaks kutsuvad, andes sellega tegeliku võimu volikogu esimehe kohal trooniva Keskerakonna juhi ja hinge Mihhail Kõlvarti kätte. Kordub heast vanast Savisaare ajast tuntud mudel, kus siis, kui Edgar istus volikogus, juhiti linna Vana-Viru tänavalt ning kui Savisaar seadis end sisse Vabaduse platsil linnavalitsuse majas, koondus võimutäius sinna.

Isamaa kipub kaotama sellegi kesise rolli Tallinna elu juhtimisel, kui vastavalt koalitsioonileppele toimub võimukeskuste ümbermängimine, kus Kõlvart või kui ta leiab endale tulusama rakenduse tulevases valitsuses, tema poolt linnapea toolile upitatud käepikendus, hakkavad atra seadma, jättes Isamaale pelgalt jutuvestja osa volikogus. Nii leiavad ka Tallinna inimesed end olukorras, kus Isamaale hääli andes, upitati tagasi võimule aastakümnetega linnavalitsust oma kontrolli all hoides paratamatult stagneerunud keskerakondlik aparaat.

Mujalgi etendab Isamaa kehva mängu.

Isamaa äpardumist võib lisaks suurtele keskustele kohata ka väiksemates omavalitsustes. Haapsalus asendas Isamaa juhitud koalitsioon kohaliku autokraadina aastakümneid linnaelu juhtinud, ent viimastel aastatel pigem arengut pidurdanud Urmas Suklese ainuvõimu. Läänlased hingasid kergendatult ning lootsid, et nüüd tehakse korda sukleiitide poolt tuksi keeratud peatänav, uue elu saab tühjade tondilossidega ümbritsetud peaväljak ning ometi hakkavad suure potentsiaaliga kuurortlinna kerkima uued spad, meelitades kohale puhkajaid, ent võta näpust. Isamaalik linnavõim on ennast näidanud pigem saamatuna ning seda innovatiivset jõuõlga, mis annaks Valge Daami kodupaigale uue hingamise, pole tunda. Kui küsida linlastelt, uue linnapea nime, kehitatakse õlgu. Sukut teadis igaüks, isamaalast Olavi Seisoneni on vähesed oma ihusilmaga näinud. Ja nii ongi tekkinud kummaline olukord, kus Suklesele truudust vandunud ametnikud ajavad oma asja edasi ning oskamatu linnavalitsus vaatab näpp suus pealt, kuidas mõned päevad tagasi oma saatuse Keskerakonnaga sidunud endine staarmeer ootab vaikselt muiates võimalust linna juhthoobade juurde naasta. Toeta siis veel isamaalasi!

Isamaast ei saa päästeinglit.

Eelnevalt kirjeldatu peaks meid tegema enne riigikogu valimisi ettevaatlikuks, sest kui populaarseim erakond jääb praktilises tegevuses niisama leigeks ja äraootavaks nagu kohalikes omavalitsustes, pole lootustki, et Eestis ka peale järgmise aasta märtsi midagi muutuks. Reinsalu küll kritiseerib praegust olukorda ja lubab Rootsi kõrilõikajad koju tagasi saata, ent kas siis, kui asi tõsiseks läheb, ei hakka Isamaa taas vastutust teiste erakondade kaela lükkama, nagu see toimub Tallinnas, Tartus ja mujal, jättes lõpptulemusena Reformile nende võimuhoovad ning Eesti200 internatsionaalsust esindavat juhti parafraseerides, rahvale nende kandle ja pastlad.

Kes tooks uue hingamise?

President Karisele adresseeritud läkituses tõdeb Isamaa juhatuse liige Gerry Konnav, et Eesti ei vaja valitsust, mille eesmärk on päev korraga ellu jääda. Eesti vajab valitsust, kes suudab juhtida. Nii kutsub Konnov üles algatama presidenti protseduuri erakorraliste valimisete esilekutsumiseks, mis aitaks ebapopulaarse Reformierakonna michaliitliku tiiva võimult tõrjuda. Jutt jumala õige! Ent kes tuleks äpardunud rahvavaenulike michaliitide asemele? Raudsepp Tallinnas ja Luukas Tartus on selgelt näidanud, et Isamaa ei suuda või ei taha juhtida. Kas päeva päästaks Keskerakond, kes vägagi soovib juhtohje riigis enda kätte haarata? Siingi tekib kahtlus, et see poleks parim valik ning keske usaldades jõuaksime peagi samasse stagnatsioonilainesse, millega põrkusime Kõlvarti juhitud Tallinnas.

Mis oleks siis lahendus? Muidugi mitte paduliberaalset vaimset vägivalda kummardavad sotsid või perekondlikku äraolemist nautiv EKRE. Parempoolsed? Naer saalis. Tegelikult seisame lõhkise küna ees, sest Eesti poliitika on kaldunud niivõrd erakonna ladviku head äraelamist võimaldavate tehnoloogiate harrastamisele, et rahva ja riigi kestmisele pole enam kellelgi tahtmist mõelda. Ja siin tulebki tunnistada, et oleme jõudnud Eesti arengus taas olukorrani, kus tuleks kutsuda kokku uus Eesti Kongress, mis erakondlikke klikihuve hüljates töötaks välja tulevikupõhimõtted, mis päästaksid meid väljasureva, kõiges Brüsseli diktaadile alluva demokraatiast kaugeneva ääremaa saatusest. Eesti vajab uut eesmärki ja end sügavalt mutta sõtkunud poliitikutele võõraks jäänud riigi ja rahva huve esiplaanile seadvat mängurlusest vaba eetikat. Aeg on ärgata!