Juba lapsena oli Artur Yermolajev nutikas ja tegus poiss. Artur teadis, et rahal on väärtus ja kellel palju kõbinat, see muutub ka ise väärtuseks omaette. Nagu elu näitas, oli tal õigus.

Teiste tänaval kasvanud jõmpsikate kombel raha varastades ja röövides kokku kühveldamine Arturile ei istunud ning nii jõudis ta märksa humaansema lahenduseni, alustades tegevust panganduses, kus võimalik suurele rahale vägivallatute vahenditega lähemale jõuda. Tasapisi laiendas Artur tegevust ja sokutas end lisaks Ukraina pankadele ka mitmete välismaiste rahakeskuste juhatustesse, näiteks Tallinnas tegutseva Versobanki juhtkonda.

Ent pangaprotsendilt ja üleöölaenudelt teenimine tundus Arturile siiski liiga algelisena ja nii hakkas ta nuputama, kuidas oleks võimalik lollidelt raha ära võtta. Erakordne finantstalent punus valmis imelise telefonipettuste skeemi, mille abil voolas tema taskusse 100 miljonit eurot.

Elu muutus kauniks ja paljutõotavaks. Nagu suur osa paremal elujärjel ukrainlasi, otsustas temagi kodumaa tolmu jalgadelt pühkida ning rakendada looduse poolt kingitud kelmioskusi kaugemal sõda pidavast riigist. Rahal pole ju kodumaad, miks peaks siis edukas petuskeemi haldur muretsema oma rahva ja sünniriigi käekäigu pärast.

Ent ka kõige pilvitumasse taevasse võivad koguneda äikesepilved ja nii polnud ka Arturi kauneil päevil antud lõpmatult kesta. Imelisel Küprosel, kus ta nautis täiel rinnal muretut elu, mida väljapetetud miljonid heldelt võimaldasid, võeti Artur täiesti ootamatult politsei poolt kinni. Korraks tundis Artur äärmist tuska ja valu maailma ebaõiglusest, kus ei hinnata tema kui sajamiljoni mehe erilist positsiooni. Ta silme ees terendas juba karm võimalus sattuda vanglamüüride taha, ent siis saabus õnnelik lahendus – Artur anti välja Eestile.  

Kes siis ei teaks, et Eestis on maailma kõige tegusam ja õiglasem kohtusüsteem? Nii võis ka Artur Yermolajev kergemalt hingata. Kokkuleppel prokuratuuriga otsustati, et temaga käitutakse leebelt, sest jumal küll, ega inimestelt väljapetetud sada miljonit eurot pole siis nii kohutav kuritegu, kui endale seitsme eurose juukselõikuse tasuta kombineerimine või haridusministeeriumi uhiuue kohvimasina koju tassimine, mille eet võib süüdlast lõputult kohtus väntsutada. Yermolajev on ju ärimees, kes mõistab, kuidas proksi ja kohtuga auväärselt ühele meelele jõuda. Väike ohe, kerge silmapilgutus ja kõik laabub, sest ometi oleme ju inimesed, tõsi, ühed veidi rikkamad, kes võivad endale mõndagi lubada, teised jälle vähe kesisema sissetulekuga, kellega pole mõtet kokkuleppeid sõlmida. Igatahes on Yermolajev taas vaba ja võib nautida kaunist päikest Iisraeli taeva alla, kuhu eralennuk ta eile sombusest Tallinnast lennutas.

Ausa ja avatud inimesena mõjus Artur kohtule nii usaldusväärsena, et talle mõistetud viie aastane vanglakaristus muudeti tingimisi mittemillekski ning ka pettustega kokku aetud sada miljonit võib rahandustuus endale jätta. Muidugi andis Yermolajev lubaduse kokkuvarastatud, oi vabandust, ausalt petetud rahast väiksese osa riigile tagastada, aga see raha unustati temalt lennuväljal sisse kasseerida ning nii kaduski petuärikas Eestist ilma nähtava karistuseta. Kel raha sel… Aga mis selle üle ikka arutleda. Humaanne on see meie kohtuvõim, aga muidugi valikuliselt, sest keda tarvis, seda menetletakse kasvõi surnuks.

Sulist Yermolajevi imeline vabanemine, Pihlakodu vägistamises menetlusest keeldumine, huvi puudumine Lehtme kaasuse kiireks arutamiseks ning õiglase karistuse mõistmiseks – need ja veel mitmed teised juhtumid murendavad inimeste usaldust meie õiguskaitse vastu, ent keda see vabas Eestis kotib, kui suured sulid lendavad minema eralennukiga, ent väikeseid jooksutatakse kohtu vahet ja karistatakse täie rangusega. Õigusriik, mis teha!