17. aprill läheb maailma ajalukku erakordse ja müüte murdva päevana. Õnnelikud tallinlased, kes juhtusid sel päeval Ülemiste kanti, nägid, kuidas piirkonna liikluse umbe ajanud Rail Balticu megaterminali pooleli müüride kohale tõusid otsekui ideoloogilisest pärituulest tõstetuna kolm Baltimaade giganti – Eesti peaminister ja rahva lemmik Kristen Michal, lätlaste vaimne eeskuju Evika Silina ja Eestit rahva ostujõu poolest lausa üheksa protsendipunkti võrra edestava Leedu valitsusjuht Inga Ruginene. Kindlasti oli püha tulevikukatedraali kohale tõusnud balti koostöövaim niivõrd innustav, et andis muidu mornidele ja majanduse allakäigust masendatud eestlastele hea tuju kogu ülejäänud päevaks, meenutades, et olgu me pealegi Euroopa vaesemate riikide hulgas, Läti on vajunud veelgi armetumasse seisu ja jääb meist rahva ostujõu poolest omakorda kaheksa protsendipunkti võrra taha, olles Euroopa rahvaste heaolu tabelis tagantpoolt kolmas.

Oo, maagiline ja hoomamatu 2030!

Ent pidulikul silmapilgul ei kõlvanud mõelda Baltimaade kehvale majandusele ning sõjahirmus süvenevale lootusetusele, sest jutt käis ju ikkagi ulmelisest tulevikust, mil vägev raudteearendus toob õnne luksusvagunis meie õuele. Selleks võib raisata lõpmatult Euroopa ja ka kohalikku füüri, sest unistuste täitumine ei tohi tõelises konkurentsis odav olla.  

Sõnum, mis peale Ülemiste märgilise megarajatise kohal heljumist edastati, külvab optimismi ja lootust igasse raudteetranspordi entusiasti. Nii kinnitas Michal, et hoitakse kurssi Raili valmimisele maagiliseks aastaks 2030. Pole mingit põhjust peaministri sõnades kahelda, sest aastaarv on ju müstiliselt ümmargune ja meil läheb Eestis ehitus nii kenasti, et maa on kruusakarjääre triiki täis uuristatud. „Nagu Eestis on selge, ei ole Rail Baltic lihtsalt raudtee – see on meie lüli Euroopaga, mis ankurdab meid majandus- ja julgeolekuruumi,” ei saanud  lüliarenduse spetsialist Michal jätta endale nii omast sisutühja praalimist.

Kes aga viitsis jälgida peaministrite pressikonverentsi, avastas, et Lätis ei olda sugugi läbini optimistlikud, vaid viidatakse võimalusele, et raudrööbaste mahapanek ei pruugi sujuda nii hõlpsalt, kui Eesti valitsusjuht lubab. Läti peaminister Silina leidis, et nagu Eesti peaminister Kristen juba ütles, keskendusime tänasel kohtumisel sellele, et Rail Balticu projekt muutuks tagasipöördumatuks. Siit võib teha järelduse, et Lätis nähakse võimalust projekt, kui liiga kallis ja põhjendamatu, vajadusel peatada. Muidugi püüdis Silina väljaöeldut kohe siluda, kinnitades: „Selle saavutamiseks peame küll vähendama kulusid ning parandama haldusjuhtimist ja struktuuri, ning me peame need rööpad ära ehitama. Selleks, et neid eesmärke saavutada, oleme Lätis suhelnud rahvusvahelise konsultatsioonifirmaga. Ja Balti riikides peame tegema omavahel tihedat koostööd”.

Vahetaks ulmelise Rail Balticu toimiva Air Balticu vastu.

Rail Balticu puhul on kõige enam vesi ahjus just Eestil, sest kui leedukad saavad hakkama oma osa valmisehitamisega, mis neid Euroopa raudteevõrguga seob, oleks Leedu jaoks eesmärk täidetud. Miks peaksid nad hakkama survestama Läti naabreid, et need ka oma raudteelõigu valmis teeksid? Läti pole nähtavasti huvitatud nuputama veri ninast vahendeid finantseerimaks üha kallinevat rööpapaigaldust, seda enam, et nagu juba öeldud, on seal majandusega veelgi hapum, kui meie allakäivas riigis. Mida toob endaga kaasa sõjaohu eskaleerumine ning ülemaailmne kütusekriis, ja kuidas see võib mõjutada Euroliidu vahendite Rail Balticule eraldamist, saame vaid ennustada. Igatahes polnud kolme Balti riigi peaministrite sõnum Rail Balticu valmimisest sugugi nii üheselt optimistlik, kui esinduspoiss Michal oleks soovinud.

Lätil juba on töötav transpordiprojekt, mis katab nii Eesti, Leedu, kui ka paljude teiste riikide kodanike reisimisvajaduse Euroopas – Air Baltic. Erinevalt Eestist on Läti suutnud säilitada oma rahvusliku lennufirma ning selle tööshoidmiseks ollakse valmis kandma ka erakorralisi kulusid, nagu näitasid viimaste päevade sündmused, kui 30 miljoni eurose erakorralise laenu võimaldamine lennufirmale, oleks peaaegu viinud valitsuse laialiminekuni. Siiski leiti ühisosa ning vajaminevad miljonid, ning eestlased võivad edaspidigi kasutada kiireks Euroopasse jõudmiseks Läti lennufirma mugavat teenust. Kas poleks Railimise asemel otstarbekas omandada Eestilgi Air Balticu aktsiaid, nagu Läti pool pakub, sest see tundub kindlama viisina Euroopaga ühendust pidada, kui miljardeid raudteesse matta.