Au-ungarlase asjakohane mõtisklus Ungari rahvuspühal

Nii orjameelsus kui ka sirgeselgsus on puhtalt inimese sisemise hoiaku väljendus, inimese enese valik. Välise jõuga saab kedagi muuta küll orjaks (inimkonna ajaloost leiame selle kohta näiteid paraku arvukalt), kuid mitte orjameelseks.

Sama kehtib sirgeselgsuse kohta: välise jõuga, ükskõik kui kõrge aukandja käsuga ei saa muuta kedagi sirgeselgseks, ausameelseks ega vabadustarmastavaks.

Seesmiselt tugev inimene suudab kõige rängemateski oludes säilitada sisemise vabaduse. Ja vastupidi: väliselt kõige mõjukamgi inimene võib olla seesmiselt väga orjameelne.

Tänane kuupäev, 15. märts, sobib sirgeselgsusest ja orjameelsusest mõtisklemiseks veel eriti hästi. Sest just täna tähistavad ungarlased üht oma kolmest suurest rahvuspühast – 1848. aasta ülestõusu algust. Täna käivad väga paljud ungarlased kogu maailmas ringi, puna-valge-roheline lindike rinnas, tundes oma esivanemate ja rahvuse üle veel eriti suurt uhkust.

Ja esivanematel omakorda on põhjust tunda uhkust suurema osa nüüdisungarlaste üle, seda eriti alates 2010. aastast. Sest just tollest aastast peale on ungarlased nii Ungaris kui mujalgi seisnud kindlalt vastu kõigele loomuvastasele, millega on tahetud neid nõrgestada, kahjustada ja tasalülitada. Nõrgestajad, kahjustajad ja tasalülitajad on saanud ungarlastelt iga kord väärilise vastulöögi. Ja saavad edaspidigi.

Eestlaste ja ungarlaste võrdlus sirgeselgsuse/orjameelsuse skaalal

Kui võrdlen ungarlaste käitumist oma kallite rahvuskaaslaste käitumisega, siis tunnen, et parema meelega oleksin ungarlane. Sest nüüdiseestlaste hulgas on liiga palju neid, kellele sirgeselgsus ja otsekohesus on täiesti võõrad isikuomadused. Ungarlased ajavad ennekõike oma asja (nagu ongi õige, sest ükski teine rahvus ei tule ju elama ungarlaste elu ungarlaste endi eest), seevastu suurem osa eestlasi ajab ennekõike võõrast asja, olles selle nimel valmis halvustama, tõrjuma ja ründama neid rahvuskaaslasi, kes peavad endastmõistetavaks, et eestlastelgi tuleb ennekõike ajada oma asja.

Eriti selgelt on see erinevus ilmnenud alates 2022. aasta veebruarist. Tollest ajast peale lehvib Eestis igal pool võõras – sinikollane – lipp, otsusi tehakse lähtuvalt ennekõike selle riigi huvidest, kelle oma see lipp on. Enamgi veel, selle võõra lipu värvid on jõudnud juba ka Eesti kaitseväelaste (!) ja päästetöötajate (!) vormiriietusele. Eesti peavooluajakirjandus esitab sündmusi nii, nagu on kasulik selle lipu omanikuks olevale riigile, Eesti poliitikud aga suunavad Eesti (!) riigieelarvest raha selle võõra (!) riigi toetuseks. Kujundlikult öeldes: suurem osa nüüdiseestlastest küürutab sinikollase lipu omaniku ees, olles valmis tollele andma hinge tagant kas või viimase, vajadusel aga käituma koguni tallalakkujana.

Seevastu suurem osa ungarlastest on käitunud ja käitub endiselt täiesti teisiti – risti vastupidi äsjakirjeldatud eestlaste käitumisele. See on ka täiesti arusaadav, sest kõnealuse lipu omaniku puhul on tegemist nüüdis-Ungari ja nüüdisungarlaste suurima vaenlasega. Üksikasjalik kirjeldus ta ungarlastele tehtud ülekohtust läheks siinkohal pikaks, sestap jäägu see teiseks korraks. Kindel on aga see, et ungarlastel on hea mälu. Nad mäletavad väga hästi nii head kui halba, mis neile eales on tehtud. Ja on äärmiselt eluvõõras loota, et nad soostuks andestama kellelegi, kes enda tehtud ülekohut pole kahetsenud ega kavatsegi kahetseda, vaid vastupidi, keerab vinti aina juurde.

„Ungari pole Ukraina asumaa, Zelenski siin ei käsuta!” ütles Ungari peaminister Viktor Orbán 14. märtsil 2026 tehtud videopöördumises. Orbán kutsus ungarlasi üles tähistama 2026. aasta 15. märtsi nii pidulikult kui vähegi võimalik, samuti osalema samaks päevaks kavandatud Rahumarsil (pildil).

Erilise kaalu andis Orbáni sõnadele asjaolu, et märtsikuu esimesel poolel oli talle tehtud Ukrainast vähemalt kolm tapmisähvardust – ühe (looritatuma) tegijaks Ukraina president Vladimir Zelenski, ülejäänud kahe (selgesõnalise) tegijaks aga endine Ukraina salateenistuse kindralleitnant Grigori Omeltšenko. Sealhulgas puudutasid Omeltšenko ähvardused ka Orbáni lapsi ja lapselapsi.

Tapmisähvardused Ukrainast suurendasid rahvuslikku ühtsust

Pärast Zelenski tehtud tapmisähvardust Orbánile juhtus esmapilgul ime, lähemal vaatlusel aga täiesti loomulik asi: Orbáni kaitseks astus välja ka ta kõige vihasem poliitiline vastane – Ungari mõjukaima opositsioonierakonna TISZA esimees Péter Magyar. Too taunis kõnealust tapmisähvardust ägedalt ja lisas, et igasugune ähvardamine Ungari kodanike aadressil on täiesti lubamatu. Ühtlasi nõudis Magyar Euroopa Liidu juhtkonnalt selge sõnaga, et kui Zelenski oma sõnu tagasi ei võta, siis katkestaks EL Ukrainaga kõik suhted.

Seega selgus taas, et veri on paksem kui vesi. Euroopa Liidu käepikenduseks peetud Magyari jaoks saabus tõehetk. Tal oli valida: kas käituda Ungari patrioodina või rahvusreeturina. Ta eelistas esimest. Olnukski väga kummaline, lausa eluvõõras oodata Magyarilt kiidulaulu Zelenski tehtud tapmisähvardusele. Sest sel moel peletanuks Magyar eemale väga paljud valijad, kes praeguste küsitluste järgi on valmis ta erakonda tänavu 12. aprillil toimuvatel parlamendivalimistel toetama.

Magyar teadis, et kui ta peaks kunagi Ungari valitsusjuhiks saama, siis poleks Ungari ja ungarlaste suurima vaenlase tehtavate ähvarduste eest kaitstud temagi.

Mainitud tapmisähvardused, samuti naftajuhtme „Sõprus” kaudu liikuvate naftatarnete tahtlik kinnihoidmine idanaabri juhtkonna käsul on suurendanud Orbáni erakonna FIDESZ toetust valijate hulgas, samuti on suurendanud ungarlaste rahvuslikku ühtsust. Seeläbi ka sirgeselgsust.

Mis peaks juhtuma Eestis, et suurem osa eestlasi loobuks pugejalikkusest ja orjameelsusest ning asuks viimaks ometi käituma nii nagu ungarlased – ajama ennekõike oma asja?

Seda näitab tulevik. Senikaua aga tunnen end kodusemalt sirgeselgsete ungarlaste kui oma pugejalike ja lömitajakalduvustega rahvuskaaslaste hulgas. Ja olen oma ungari sõpradele tänulik, et nad panid mulle omal ajal hüüdnimeks Au-ungarlane (ungari keeles Tiszteletbeli magyar). Pean seda palju väärtuslikumaks kui ükskõik millist ametlikku autasu, mis mu kodumaal on antud „kutsututele ja seatutele”, kellest paljud osutuvad lähemal uurimisel hoopis karjeristideks, pugejateks ja lauskahjuriteks.

Hingepuhtuse säilitanud eestlased igatahes on oma mõtetes ungarlastega. Nii 15. märtsil kui ka aasta kõigil teistel päevadel.