Nad kohtusid vallamaja lähedases söögikohas. „Palju meile meelepärase otsuse eest ka supsutatakse?“ uuris vallavanem vestluspartnerilt, pilgus ahne tuluke. „Kui lasete terve metsa tuugeneid täis istutada, võime miljoni välja käia. Otse pihu peale ja sulas,“ lubas ministeeriumi kantsler, vallavanemale vandeseltslaslikult silma pilgutades. „Ja te ei uuri, et millele me milli kulutame?“ tingis vallavanem edasi. „Miks see peaks meid kottima? Meid huvitab agressiivselt tulevikku suunatud riigikuvand, mitte see, kuhu rahvalt kogutud füür lõpuks jõuab. Jagage see kasvõi ametnike vahel laiali, meid ei huvita,“ kinnitas kantsler. „Siis teeme ära. Mis siin ikka pikalt arutada. Mill sulas ja tuulikud metsa! Küll me need tuugenitevastased mutta tambime,“ rõõmustas vallavanem. Kantsler patsutas omavalitsustegelast õlale. „Tubli mees! Tunned asja ja mõistad mis sulle hea. Eks me valitsuses jätame meelde, kes lasid end seaduslikult ära osta ja millised lollid vastu punnisid, kui tasuta pappi lubasime pritsida.“

Just selliseks võivad kujuneda valitsusesindajate kohtumised omavalitsustegelastega, sest mõte, hakata seaduslikult altkäemaksu pakkuma, on peaminister Michali kinnitusel juba jumet võtmas ning mõjusa meeleheaga murtakse tuuleparkide vastaste rumal hoolitsus kohalike elanike heaolu ning tervise eest, nagu on lubanud geniaalne ideoloogilisest mudilõuast minister Sutt. Kilekott igasse omavalitsusse ja Eesti õitseb!

Võib vaid ennustada, et riigis, kus seitsmeeurose juukselõikuse uurimise võib venitada aastatepikkuseks kahtlusalust ruineerivaks kohtuasjaks, ei piiksata prokuratuuri keldris isegi hiirepoeg, kui Reformierakonna ja Eesti200 kabinet hakkab omavalitsustele vastutuleku eest riigi eelarvest altkäemaksu pritsima.

Vastutuse puudumine.

Ja siit tekibki küsimus, et milline on valitsuskabineti liikmete vastutus enda poolt läbi surutud valeotsuste või suisa avalikult kordasaadetud seaduserikkumiste eest? Kuna Eesti ebapopulaarseim michaliitlik äpardustekontor ei plaanigi tagasiastumist, siis vaevalt saab rääkida poliitilisest vastutusest, sest nii mõnna on lihtsalt asjatada ja mitte millegi eest vastust anda.

Valitsuse vastutamatus tundub inimestele ülekohtuselt kergemeelne ning eks see ongi üheks põhjuseks, miks praegust kabinetti ei toetata ning valdava osa kodanike seas tõsiselt ei võeta. Oleks igati õiglane, kui analoogiliselt ettevõtte juhatusega, kannaks ka riigi valitsus langetatud otsuste eest tsiviil-, haldus- ja ka karistusõiguslikku vastutust.

Lojaalsus ja hoolduskohustus on peamised väärtused, mille täitmist ettevõtte juhatuselt oodatakse. Võiks ju eeldada, et ka valitsuse ministrid peaksid lähtuma lojaalsusest ja hoolduskohustusest, ent siin tuleb mängu väike nüanss. Nimelt on vastutusstandard kõrgem, kui juhatuse liikmel on mingis valdkonnas eriteadmised. Raamatupidamise taustaga juhatuse liige vastutab naha ja karvadega selle eest, et bilansis ei pluhvitaks ja väljaminekud oleks õigesti kajastatud; personalijuhtimise oskustega juhatuse liige jääb üheselt süüdi, kui äbar personalipoliitika viib ettevõtte tegevuse miinusesse. Riigis aga ministritel ju mingeid eriteadmisi pole ja seepärast ei eelda keegi ka vastutust. Mida oodata Kristen Michalilt, kelle ainus saavutus on truu erakonna teenimine, ämmakapi ja muude piinlike vahejuhtumiteni välja? Või miks peaks meie rabeda välispoliitika eest vastutama Margus Tsahkna, kes kõrgkoolist kehva õppeedukuse eest välja löödi? Ja mis vastutust võiks kanda Terrasepoiss, kelle BSH teleesaates lolliks tegi? Sellel seltskonnal puudub ju erialane kompetents ja järelikult nad ka ei vastuta millegi eest.

Kui tööd ei mõista, siis palka ei saa.

Eesti majandusel ei lähe hetkel hästi ja rahandus on Jürgen Ligi juhtimisel teinud samuti korraliku vähikäigu. Kurjad keeled räägivad, et näiteks Eesti Panga investeerimisvarade reaalväärtus on inflatsiooni ja võlakirjade väärtuse languse tõttu kolme aastaga kahanenud enam kui 30%. Inimeste reaaltulud vähenevad inflatsiooniga ja toimetulek halveneb, aga valitsusliikmed ei saa kurta, sest imelised palganumbrid võimaldavad ilma millegi eest vastutamata muretult ära elada.

Äriseadus näeb ette, et juhatuse liikme tasu peab vastama tema ülesannetele ja suutlikkusele kui ka ettevõtte majanduslikule olukorrale. Majandusliku seisu halvenemisel on nõukogul või osanikel õigus teha ettepanek juhatuse liikme palganumbrite vähendamiseks. Riigile ülekantuna peaks see tähendama, et kodanikel on õigus nõuda valitsuse ministrite ulmepalkade olulist kärpimist, kui need oma ülesannetega toime ei tule või oma tegevuse ehk tegevusetusega riigi huve ja rahva heaolu kahjustavad. Piinlik ju, kui meie ministrite tase väljendub täielikus infopuuduses, sest mille muuga, kui katastroofilise teabesuluga võib seletada meie kaitseministri suundumist puhkusereisile Dubaisse, kus tema kohalejõudmisele järgnes pikalt planeeritud rünnak Iraanile, mis vallandas kogu piirkonna tavaelu halvava sõjategevuse. Mille eest maksame palka ministrile, kes ei suuda kaitsta isegi oma lähedasi, sest ei valda olulist infot?

Igatahes oleks Eesti valitsuselaadse kontori ministrite palkade oluline kärpimine igati põhjendatud, sest puudub vastutus, lojaalsus ja soov tagada parimal viisil hoolduskohustus riigi suhtes. Kes ei tee tööd, peaks elama bitcoinide kaevandamisest või abirahadest, mitte rahvale valetamise eest hiigelpalka kasseerima ja enda rabedat seisu kohalikes omavalitsustes seadusliku supsutamisega parandama.