Talv hakkab ilmutama taandumise märke ning õhus võib juba aimata saabuvat kevadet. Ometi ei kao koos karmi pakasega murepilved, mis Eesti kohale kogunenud, vaid püsivad ka neil päevil, mil tähistame oma riigi 108. aastapäeva. Viimaste aastate hoolimatutest juhtimisotsustest ning kauge keskvõimu kehtestatud eluvõõrastest seadustest hoogu saanud majanduse ja inimeste elujärje allakäik ei näita kahjuks pidurdumise märke. Äsja avaldatud töötuse ning tarbijahinna indeksi andmed peegeldavad halastamatult riigi allakäiku. Noorte töötus on võrreldes 2025. aasta algusega kasvanud 20%; ettevõtete pankrotid 38%; elamuehitusmaht kukkunud 19%; reaalpalga ostujõud langenud 2,2%; elektri börsihind tõusnud 100%. Selline on asjade seis riigis, mille peaminister 22.veebruaril Tartus peetud aastapäevakõnes kuulutas, et kõik on parimas korras, sest ajakirjandusvabaduses oleme Norra järel teisel kohal ja elukvaliteedi indeksi osas kuueteistkümnendad maailmas. Kummaline kvaliteet, kui ligi veerand elanikest vireleb suhtelises või absoluutses vaesuses, ehk millisest ajakirjanduse või laiemalt sõnavabadusest Kristen Michal praalib, kui ERR-i nõukogu esimees Rein Veidemann veeti konservatiivse nõiana avalikule verbaalsele tuleriidale üksnes selle eest, et kinnitas oma poolehoidu normaalsele mehest ja naisest koosnevale perekonnale. Michal, too ajakirjandusvabadusega vehkleja, oli üks neist, kes vastalise ideoloogilise ketseri autodafeel hoolsa timukana lõkkesse hagu loopis.

Kristen Michal lubab rahvale koera elu.

Elame riigis, kus valdav osa inimestest hoolikalt mõtleb, enne kui mingi arvamusega välja tuleb, sest äkki loetakse sinu sõnavõtust välja, et sa ei soovigi ülistada riigi arengusse suurima panuse andnud LGBTQ vähemust või siis arvad, et naised on meestest vähe erinevad ja just tänu oma naiselikkusele, mitte karjäärile, eriti armsad ning tublid. Oled neetud putinist, kui hindad rahvusriikide püsimist Euroopas ja trumpist, kui ei usu lõputut rohepröökamist, ega selekteeri oma jäätmeid kahekümnesse erinevasse konteinerisse, sest nii näeb ette seadus ja kord. Ja taolisena pole sul kohta selles Eestis, mida peaministri kõne parafraseerides soovivad üles ehitada eesrindlikud vähemused, kes on valmis võitlema, et Eesti ei teeks sarnaselt USA-ga läbi maailmavaatelist puhastumist multikultist, ülereguleerimisest, sooideoloogiast, LGBTQI+ propagandast ja muudest kultuurimarksismi liialdustest. Et Micaeli südame põhjani solvava ameerikaliku konservatiivsuse vastu võitlejaid jätkuks, saame juba sellel aastal ülikoolilinnas tubli täienduse Rootsi kõrilõikajatest vabamõtlejate näol, kes kindlasti on valmis kultiveerima multikultuuri ja kinnipidamisasutustele kohast kaasaegset sooideoloogiat.

Miks pidi peaminister oma aastapäevakõnes nii jäägitult pühenduma ideoloogilistele küsimustele, otsekui avaldades tunnustust neile tublidele kommunismiehitajatele, kes surusid peale oma mõtteviisi aastail, mil Vabariigi areng võõra võimu alla katkes, jääb arusaamatuks. Ainus põhjendus on, et ega mingitest konkreetsetest edusammudest polegi rääkida, ehk nagu Michal kinnitas: „Valisin võimaluse rääkida suurtest ja olulistest väärtustest, sest võitlus nendest arusaamise üle on ja jääb peamiseks teemaks pikaks ajaks.“ Kahju, kui peaministri ainus võimekus on mulli puhuda.

Eriti kummastava ja muretsemapanevana mõjus aga peaministri kõne lõpuosa, kus ta lubas: „Meie ülesanne on seega luua selline elu, kus Eesti tüdrukud ja posid saaksid õnnelikult ja rahulikult elada koos oma perega kassi ja koera juures. Kui see on võimalik, siis on hästi. Teeme oma parima, et see juhtuks. Võibolla eksin, ent kas ei kuma siit ähvardus, et eestlasi ootab Reformierakonna targal juhtimisel tõeline koeraelu või vähemalt hulkuva kassi saatus.

Eesti peab kestma!

Olgu poliitilise nomenklatuuri, saati sellise ebaõnnestuja nagu rahva toetuse kaotanud Michal ühes oma andetute käealustega, sõnavõtud nii mesiselt mõttetud kui tahes, siiski täidab saabuv aastapäev meid uhkusega. Meie väike riik on ajaloos pidanud vastu ka kõige raskemates katsumustest. Nii oli see Vabariigi väljakuulutamisele järgnenud keerulisel ajal, kui lõpliku iseolemise kindlustas Jaan Poska diplomaatiline kavalus ning ka 1991. aasta taasiseseisvumisel, kui toonaste juhtide diplomaatiline vaist suutis hoida ära verevalamise. Just diplomaatia on see, mis väikeseid rahvaid ja riike kaitseb, mitte aatompomm, mille keegi suure jutuga Tsahkna lubab meie hoovile vedada.

Pöördelistel aegadel tuleb osata hoida ühte, et minna edasi veelgi kindlamalt. Mõistmist ja hoolivust ei saa meile õpetada kasvajana vohav bürokraatia, mis kipub Eesti vabadust kägistama, ega pistrikest sõjajutlustajad, kelle arvates võib väikese riigi taandada süüdimatult ebaoluliseks lahinguväljaks, kus suurriigid relvad ristavad. Meil on üks ja ainus Eesti. Kaitskem ja hoidkem seda sama diplomaatilist vaistu ilmutades, nagu see toimus meie riigi jaoks olulistel ajaloolistel hetkedel ja uskugem, et valitsusele, kes rahva nimel võtab õiguse enamusele vastumeelseid reegleid kehtestada, koidab peagi kadu ajaloo prügikasti.

Head Vabariigi aastapäeva sõjaohust puutumata, inimeste elujärjele ja vabadusele mõtlevas Eestis, mille sarnast mujalt maailmast ei leia!