Diplomaatia pole märk nõrkusest

President Karise kaitseks

Alanud aasta augustis valitakse Eestile presidenti. Peale eelmise presidendi Kaljulaidi kummalisi sõnavabaduse soolosid ja heitlikest tujudest ajendet ebastabiilseid väljaütlemisi, tõi 2021. aastal ametisse vannutatud Alar Karis esialgu kergendust, sukeldudes seejärel vaikimisse ja presidendiväärse käitumise otsinguisse, mis panid temas pettuma. Nüüd kui geopoliitiline määramatus on tõusnud ohuna riigi püsimise kohale, leidis Karis endas rahva saatusest hooliva joone, mis muudab ta sümpaatseks kõigi nende silmis, kes ei jaura hommikust õhtuni, kuidas diplomaatiat peaks asendama tuumapomm. Ent meie reformikliki ja Eesti200 poolt pukki upitatud keskharidusega välisministri arvates on president Karise tasakaalukas mõte, Euroopa kaasaminekust rahu otsingutel peetavatele läbirääkimistele, suisa pühaduse teotus, sest meie siin Läänemere kaldal tunnistame üksnes Venemaa sõjaliselt põlvili surumist. Kuidas see peaks sündima ja millist hinda Eesti relvastatud konflikti puhul maksaks, sellest targu vaikitakse.

Oskaja käes on diplomaatia relv, mida rumal ei suuda hinnata.

Mille eest siis Karist jõhkralt nahutatakse? Nimelt leidsid Läti peaminister Evika Siliņa ja Eesti president Alar Karis välispressile antud intervjuus, et Euroopa Liidul tuleks nimetada eriesindaja, kelle ülesandeks saab taastada osana Ukraina sõja lõpetamise läbirääkimistest, diplomaatilised kanalid Venemaaga. Karise sõnul on Euroopa jäänud rahuprotsessis kõrvaltvaataks. Ta meenutas, et mõni aasta tagasi pidasime õigeks agressoritega mitte rääkida ja nüüd oleme mures, et pole läbirääkimiste laua taga.

Alar Karis on ka varem avaldanud arvamust, et välispoliitikas peab olema rohkem ruumi diplomaatiale ja läbirääkimistele. Igati mõistlik mõte, arvestades sellega, et läbirääkimistel osalemist toetab ka Prantsuse president Macron. Kahjuks mõjub iga tasakaalukam sõnavõtt meie sõjaprintsidele või sõjaõhutamises enda ainsat võimalust nägevatele äpardunud poliitikutele punase rätikuna.

„Kremli ukse taga kraapimas käimine nõrgestab Ukraina ja Euroopa positsioone,” jääb diplomaatia võimalustest kaarega mööda jalutav välisminister Margus Tsahkna presidenti kritiseerides oma leitmotiivi juurde, milleks on Venemaa sõjaline põlvilisurumine. Kuidas selleni jõuda, pole kahjuks selge ei talle, ega rahvuskaaslasest Euroopa Liidu kõrgele esindajale Kaja Kallasele. Jääb arusaamatuks, miks ei võiks välisminister oma väljaütlemistes jääda tasakaalukaks, valmistamata rõõmu Eesti vaenlastele, kes käsi hõõrudes tõdevad, et presidendiinstitutsiooni ja valitsuse vahel on tekkinud tõsised lahkarvamused? Pigem võiks presidendiga konsulteerida ning talle võõraid mõtteid külge kleepimata tunnistada Karise väljaütlemises peituvat iva, sest kindlasti peaks ka Euroopa riikidel olema võimalus rahukõnelustel oma sõna sekka öelda. Ehk kaoks siis ka hirmud, et Trumpi ja Putini eravestlustes on taas alustatud maailma jagamisega mõjutsoonideks, nagu see juhtus eelmise sajandi neljakümnendatel Jaltas, kus venelased said võimu Ida-Euroopa üle. Vaid diplomaatiline sekkumine aitaks tõrjuda taolised võimalused, kui neid kusagil ka kaalutakse.

Eesti pole õnneks veel rinderiik.

End poliitiliseks eliidiks pidavatele tegelastele on diplomaatia midagi ennekuulmatut. Pigem heietatakse mõtteid, kuidas võidurelvastumine peale START III leppe lõppemist uue hoo saab, nii et isegi Põhja-Euroopa riigid muretsevad endile personaalse, plahvatamisel igati loodussõbraliku ja rohelise aatompommi.

Isegi varem tasakaaluka ja analüüsivõimelise mulje jätnud Leo Kunnas ei suutnud president Alar Karise viimaseid väljaütlemisi kommenteerides hoiduda mürgisest märkusest, et kuna Ukraina sõja tõttu on Eestist saanud rindele lähedal olev riik, ei saa rinderiigi president endale selliseid väljaütlemisi lubada. Palju õnne, Eesti! Olemegi jõudnud selleni, kus avalikult tunnistatakse meie rinderiigi staatust, koos kõige sellest tulenevaga, näiteks investeeringute kokkukuivamise ja raha riigist välja voolamisega. Rinderiigis kaotavad  noored kindluse mõelda pere loomisele, et lõpeks demograafiline allakäik. Kui oleme rinderiik, tuleb ehk juba homme minna vaenlase kuulide alla või oodata, millal pomm su maja purustab. Kas selleks tulebki meil külvata vaenu selgroogu näitava presidendi suhtes, tehes innukalt ära töö, mida võiks eeldada vaenulikelt luureteenistustelt ja avalikke hoiakuid rappida üritavatelt naaberriigi ideoloogiagurudelt?

Presidendivalimiste inetu algus.

Ent lumepall on veerema pandud ja iga endast lugupidav poliitmudija peab kohuseks rumalat presidenti materdada. Riigi ummikusse vedanud peaminister Michal on viimasel ajal hakanud oma sõnakasutust enam kontrollima ning seegi kord suutis ta presidendi vastu suunatud mürgi rüütada enam-vähem seeditavasse vormi, tagasihoidlikult tõdedes, et presidendi väljaütlemised pole õnnestunud. Samas tõttas ta kinnitama, et tema läbisaamine presidendiga on hea ja see on väga kurb, et ta peab Karise väljaütlemisi kommenteerima. Selle, et rünnak Karise vastu on augustis toimuvate presidendivalimiste hästi ajastatud avapauk, jättis peaminister targu ütlemata. Tundub, et Reformierakonnal on taskusügavusse varutud kuulekas nukk, keda üllatuskandidaadina vahetult valimiste eel välja käia, lõigates nii läbi igasuguse võimaluse liialt iseseisvaks muutunud Karise jätkamiseks. Sellest annab tunnistust ka kahtlase mineviku taagast välja rabeleda üritava Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni repliik, et Euronewsi uudis president Alar Karise ja Läti peaministri üleskutsest Venemaaga otsekõnelusi pidada, on kahetsusväärne ja Eesti välispoliitika usaldusväärsust riivav. Et siis Tsahkna poolt mutta tambitud välisministeeriumi mainega pole probleeme, ent tõeline kurja juur on Euroopat suuremale diplomaatilisele initsiatiivikusele kutsuv president Karis.

Tõeliselt paneb aga järele mõtlema reformierakondlase Erik-Niles Krossi pamflett, kus too poliitiline keskpärasus meenutab president Karisele väidetavalt metsavendade tarkust, milline on pugejate saatus. Eks meenu siin märgiline kaader kultusfilmist Viimne reliikvia, kui eestlaste vanem küsib, mis on äraandja palk. Jääb üle vaid imestada, kuidas taoline nurgatagusele sotsiaalseina hämarnurgale omane ähvardus sattus avalikku meediasse. Tõeliselt piinlik on Krossi mõtteavaldus: „President Karisel vist perekonnas metsavendi ei ole. Nii et tervitan teda vanade metsameeste poolt ja meenutan, et tshekistile peki tassimine teda ei pekitassija ega ka ühegi teise moodusega pugeja eest kostma ei pane.” Mis see siis on? Kas sõna on Eestis juba nii vaba, et kriitikute arvates vale sõna kuuldavale toonuga üritatakse teha vähemalt verbaalne lõpparve?

Eesti vajab rahu.

See, kuidas kamp tühikargajaist sõjaapoligeete president Karise peale haugub, on kahetsusväärne, ent samas paneb usaldama vaimset rikastumist ja elutarkuse kogumist, millega Alar Karis on oma ametisoleku ajal tegelenud. Mida võiks ta selles situatsioonis ette võtta, et Eestist saaks taas vaba ja oma rahvale mõtlev maa, mitte sõjamõtetesse takerdunud õnnetu rindelähedane territoorium? Selleks peaks president võtma end veel enam kokku ja kuulutama välja erakorralised valimised, mis viiks reformistliku valitsuse koos olematute kahesajalistega ajalukku. Siis jätkuks võimekust nii majanduse kordaseadmiseks kui ka diplomaatiliste algatuste toetamiseks, mis lõpetaksid meiegi eksistentsi ähvardava sõja. Eesti väärib seda!