Eesti on koos muu Euroopaga jõudnud seisu, kus esmatähtis on ideoloogiline vaimsuspesu, mitte läbipaistev ja rahvaga arvestav valitsemine. Isegi kõige tõsiusklikum liberaal adub, et rahvale valetatakse ning tõe pähe ringlevad hooletult kokku klopsitud ideoloogilised klantsväited, millega aga enam kedagi ei veena. Valitsusele ja euroimpeeriumile truu meedia meenutab üha enam möödunud sajandi kaheksakümnendatel manduvat riigikorda ja lagunevat impeeriumit kiitnud pravdistlikku loba. Käib samasugune tegelikkuse eiramine ning väärliberaalsete ideede üleshaipimine, ainult kommunismiehitaja moraalikoodeksi on asendanud euroopalike väärtuste bulla. Samas käib alla majandus, mida kägistavad käputäiele pumba juures seisjatele tulusad äärmuslikud kliimameetmed. Uued perevihkajalikud põhimõtted tüürivad põlisrahvused hääbumisele, täites riigid sõnakuulelike ja asukohamaast mitte hoolivate migrantidega. Pideva sõjahirmu õhutamine röövib inimestelt tulevikulootuse, sillutades tee ükskõiksusele ning juurtetusele.

Ilus jutt, mage tegelikkus.

Elame ilusate kunstmuinasjuttude ajastul. Ei möödu päevagi, kui me ei kuuleks imelisi lugusid kuidas Brüsseli targal juhtimisel kultiveeritud euroopalikud väärtused aitavad noori, naisi, omasooiharaid ja soovähemusi ning see paneb õnnest tuksuma iga õige eurooplase südame. Tegelikkus on siiski märksa proosalisem. Noorte seas on kasvamas töötus ja suutmatus endale elus kohta leida, tuues kaasa psüühilised probleemid, mis kahjuks liialt sageli lõppevad enesevigastamiste ja suitsiidiga. Sama puudutab ka noori naisi, kelle jaoks maailm on saanud mustvalgeks kohutavaks paigaks, kus ainus eesmärk on võidelda vastikute vanameeste vastu, kes näevad naises üksnes sünnitusmasinaid. Kahju on neidudest, kes enam ei tunneta, milliseid võimalusi võib pakkuda perekonnaõnneni viiv armastus ja kui vägevat eneseteostust pakub laste kasvatamine. Muidugi peab selleks olema naise kõrval jõuline ja pere eest hoolitsev mees, kuid siin on euroopalik kasvatus teinud oma töö ja paljudest noortest meestest saanud nohikud ja elule allavandujad, kelle ainsaks sõbraks on mesijuttu puhuv tehisaju, mis suudab panna tossikese uskuma, et töötu ja arrogantsena ongi ta ihaldusväärne poissmees. Ja nii viiaksegi sündivus alla rahva taastootmiseks vajaliku piiri, sest keha kuulub selle omanikule, karjäär tahab arendamist ja selles valguses pole kellelgi aega tegeleda arhailise jäänukiga, mida pere endast kujutab.

Rail Baltic kui tulevikuvalgus.

Aga ometi vajab ka väljasurev rahvas ja euroopalike väärtuste puntras siplevad kodanikud ilusaid muinasjutte, mis kasvõi hetkeks aitavad päevamasendusest ja öömeeleheitest välja rabeleda. Ja selline muinassaaga on meil ju olemas. Veel mõni aasta, kallid eesti inimesed, ja me kihutame 200 kilomeetrise tunnikiirusega vastu tõelisele päikeselisele imele. Meid ootab vaid mõnetunnise rongisõidu kaugusel megalahe Berliin, kus elavad tõeliselt head kebappi vaaritavad islamieurooplased. Sealt edasi on meie ees avatud aga terve kontinent, Euroopa, mis von der leyenlikus õnnes ei tee vahet sugudel, rahvustel ega tõekspidamistel, kui need muidugi lähevad kokku liberaalsete dogmadega, ega lähtu mingitest rumalatest eelarvamustest, otsekui oleks inimestel siin maailmas lisaks õigele poliitilisele orientatsioonile täita ka mingid soorollid ning vanemlikud kohustused.

Rail Balitic on meie tulevik ja unistuste täitumise kiirtee ning kõik, kes väidavad, et seda sajandiehitust vajatakse vaid rahade ümberkantimiseks ja kellegi kukru täitmiseks ning tegelikkuses ei hakka löökehitus kunagi nägema välja sama võimsana, kui rändeideoloogide juttudes, on kremilimeelsed tühistamist väärivad idioodid, kes ei lase meil uskuda, et juba aastal 2030 lendame vastu europäikese soojendavatele kiirtele.

Vähemalt 24 miljardi eest võõrandumatut rööparikkust.

Kurb, et meie imelisel ajal leidub veel neid, kes ei usu siiralt Rail Baltica jumalikku olemusse. Mõelgem vaid sellele, kuidas juba mõne aastaga on suurehituse väärtus kasvanud. Kui 2020. aastal hinnati ehituse eestipoolse osa kuluks mingid näkased 5,8 miljardit eurot, siis tänaseks prognoositakse kulusid juba enam kui 24 miljardit, ja uskuge, see pole sugugi lagi. Isegi kulla väärtus pole neil aastail saavutanud taolist hoogsat kasvu kui Tallinn-Häädemeeste megarongiliini rajamise kulud. Ja millisest majanduslangusest ja rahva elatustaseme allakäigust saab rääkida, kui suudame kogu selle summa uputada muldkehadesse, mis nii õndsalt lõikavad läbi külade, metsade, soode ja rabade, ikka helge tuleviku poole, õnne suunas, mida kunagi saavad kogeda meie järeltulijad, niipalju, kui neid tublide sisserändajate kõrval selleks ajaks veel hinges on.

Valikus leidub alternatiiv.

Rail Baltica teeb Eestis tõelise maailmariigi. Me peame sellesse uskuma, sest kes ei usu, on rumal ja tagurlik. Nagu oma Rail Balticat kiitvas Postimehe veergudel ilmunud kirjatükis leiab Fermi Energia juhatuse esimees Kalev Kallemets: „Balticu vajalikkuse eluline tõestus on, et jaanuaris avatud uus Tallinna-Tartu-Riia otseliini on reisijad väga hästi vastu võtnud, kuigi Tallinna-Riia reis kestab veel kuus tundi. Tõsiasi on, et Läti turist on Pärnus väga tavaline ning kindlasti oleks veelgi enam lätlasi Eestis ja eestlasi Lätis kui ühendus oleks kiirem.“ Ehk siis targa energeetiku sõnul on Raili hädast vaja, et täita Pärnu lätlastega ja tekitada Riias olukord, kus igal tänavanurgal kõlaks selge eest keel. Vaat, kui äge!

Samas peab tõdema, et kahjuks on ka meie, mis siis, et nigelavõitu valitsuses hakatud aduma, et Baltica näol võib olla tegemist visinal õhust tühjaks jooksva pseudoprojektiga, mille ainsaks väärtuseks jääbki kümnetesse miljarditesse ulatuv hind ja üüratud ülalpidamiskulud. Reisjatehorde sellele liinile pole tulemas ja ka kaubavedude oletatav osa on ajaga kokku kuivanud. Ja nii on hakatud isegi Toompeal üha enam nuputama, kas poleks äkki tark ehitada hoopis valmis riigisisesed maanteed, viies lõpule neljarealise tee Tallinnast ja Tartusse ning parema Euroopaga siduva ühendustee Tallinn-Pärnu-Ikla neljarealise kiirtee näol. Taristuministri ametisse sattud Kuldar Leis ongi juba tolle enda kohta mõistliku mõttega välja tulnud. Ainsaks probleemiks jääb, millistest vahenditest järgnevatele aastatele planeeritud tee-ehitust rahastada. Ja siin jääb üle soovitada ministril võtta raha Raili megaprojektilt, millega kaasnevad üksnes probleemid ja kahtlused raha ebasihipärases kasutamises või suisa raiskamises, ning ehitada sellest valmis maanteed, mille eest oleksid inimesed sügavalt tänulikud.