Inimestes vastuseisu ja hirmu põhjustanud leping, mis sätestab roimade eest pika vanglakaristuse pälvinud 600 vangi karistuse kandmiseks Rootsist Eestisse toomise, on valitsuste poolt allkirjastatud ning läbinud Riigikogus ka ratifitseerimiseks vajaliku esimese lugemise. Arvestades Riigikogu koosseisu ning kõrgeimasse seadusandlikusse kogusse kuuluvate koalitsioonipoliitikute täielikku ükskõiksust riigi ja rahva saatuse suhtes, läbib see mängeldes nii teise kui ka kolmanda lugemise ja juba sellel aastal on Rootsi riigile koormaks muutunud roimareid oodata meie heade mõtete linna Tartusse. Justiitsminister Liisa Pakosta kujutab Eesti muutmist kriminaalseks prügikastiks suure töövõiduna, sest ulja krimiimportööri kinnitusel luuakse tänu nunnude kõrilõikajate ülikoolilinna vanglasse toomisele enam kui 400 töökohta, kasvab maksutulu ja paraneb kriminogeenne olukord. See viimane väide kuulub küll pigem vaimse ebastabiilsuse valdkonda.

Ent meie tubli Liisakesest õiguslane ei kavatse peatuda mingil tühisel 600 vangil. Kõrilõikajaid on hädasti juurde vaja, sest nii tekib tublisti enam töökohti ja maksulaekumine paraneb veelgi jõudsamalt. Mis siis, et tänu elukutseliste roimarite Eestisse toomisega kantakse meie väike koduriik ülemaailmse kuritegevuse kaardile ja pahalaste sõbrad muudavad meie linnade tänavad sama tuliseks arveteklaarimiste paigaks nagu seda on juba Malmö ja Göteborgi äärelinnade rajoonid, kuhu politsei ei julge enam ammu korraloomiseks siseneda.

Toome Belgia rämpsu kodutanumale.

Aga Pakostale koidab juba uus leping, millega riiki toodavat kriminaalset prügi mitmekesistada. Meie riigitruu meedia kahjuks vaikib sellest, ent eile, 2. veebruaril saabusid Eestisse  visiidile Belgia justiitsminister Annelies Verlinden ning tema kolleeg, varjupaiga- ja migratsiooniminister Anneleen Van Bossuyt, kes kohtumisel minister Pakostaga uurivad võimalust rentida Eestis vanglapinda, kuhu paigutada ümber Belgias karistust kandvad dokumentideta kurjategijad, kelle riigist väljasaatmisega võib peale nende vabanemist tekkida raskusi. Belglastel on suurepärane idee, et kui riiki dokumentideta sisenenud migrandid Eestisse küütida, pole nendega peale karistusaja lõppu enam probleemi ja kurjategijatega peab edasi tegelema Eesti. Noh, ja kui ei õnnestu nadikaelu nende päritoluriiki tagasi saata, siis las jäävad Eestisse, keda see Belgias kotib? „Meie sõnum on selge: kõigil, kes elavad meie riigis ebaseaduslikult ja panevad toime kuriteo, pole Belgias tulevikku,” rõhutab Van Bossuyt. „Päritoluriiki naasmine jääb esimeseks võimaluseks. Kui see pole võimalik, kaalume kinnipidamist väljaspool Belgiat. Sel viisil me mitte ainult ei tugevda oma kodanike julgeolekut, vaid leevendame ka survet meie vanglatele.” 

Niisiis, pange tähele, tänu Eesti justiitsministri vastutulelikkusele muutub Belgia turvalisemaks ning lahendatakse dokumentideta migrantidest kurjategijate probleem, keda ei saa peale vabanemist päritoluriiki tagasi saata. See mure jääb nüüd Eestile, sest Eesti sobib selleks nagu rusikas kuriteoohvri silmaauku, kuna ministrite ühisavalduse kohaselt kirjeldab Pagulaste ja Kodakondsuseta Isikute Peavoliniku Büroo uurimisbüroo Cedoca Eestit kui tugevat ja inimõigusi austavat riiki, mis muudab selle vangide impordi sihtmaana igati sobivaks. Samal ajal uuritakse ja arendatakse edasi ka võimalust kasutada tubli Eesti kõrval Belgia kriminaalide koduriigina sama inimõigusi austavaid ja seega krimiturismiks sobivaid Kosovot ja Albaaniat.

Jääb üle vaid küsida, kas tõesti laseme kellelgi Pakostal muuta Eesti üleeuroopaliseks kurjategijate varjupaigaks?