Gröönimaa-juhtumiga seoses puhkenud hädakisa paljastas hädaldajate äärmise kahepalgelisuse.

Kellelegi vägisi head teha on peaaegu võimatu. Lausvõimatu on see aga siis, kui ei teatagi täpselt, kellele üldse head tahetakse teha.

Gröönimaa-juhtum näitab seda ilmekalt. Eriti just viimastel nädalatel on mitmel pool maailmas nagu iseenesest tekkinud tohutu hulk isehakanud Gröönimaa-sõpru. Selliseid, kes – nende endi sõnul – tahavad Gröönimaad kangesti kaitsta. Nimelt imperialistlike ja ekspansionistlike Ameerika Ühendriikide eest, kes oma piiritus ahnuses ja jultumuses tahtvat Gröönimaa alla neelata.

Arvukalt toetusavaldusi on tehtud ka Taanile. Sellepärast, et Gröönimaa kuulubki just Taani koosseisu. Nende toetusavalduste puhul on sageli väidetud, et Gröönimaad endale ihaldades rikkuvat Ameerika Ühendriigid rängalt rahvusvahelist õigust, ja et kui midagi kohe ette ei võeta, siis olevat väga varsti käes praeguse maailmakorra lõpp, vahest koguni maailmalõpp.

Just siin tasubki aga küsida: kumba siis tegelikult kaitstakse – kas Taanit või Gröönimaad?

Tasub küsida sellepärast, et Gröönimaa on küll Taani võimu all, kuid Gröönimaa põliselanikud pole taanlased.

Lääne ühiskonnas on kombeks rõhutada põlisrahvaste väärtuslikkust ning vajadust neid kaitsta. Samuti nende enesemääramisõigust.

Huvitaval kombel aga Gröönimaa puhul seda ei tehta. Jäetakse täiesti mainimata, et sealsed põliselanikud – eskimod – sattusid Taani võimu alla vägivaldselt, s.t. vastu nende tahtmist.

Jäetakse mainimata seegi, et nagu teistel põlisrahvastel, nii on Gröönimaa põlisrahvalgi täielik õigus valida oma arengutee ise. Kui sealsed eskimod leiavad, et sobivaim arengutee neile on omariiklus, siis kuulutavadki välja Gröönimaa sõltumatuse. Ja kellegi pole õigust seda sammu taunida.

Kui Gröönimaa eskimod leiavad aga, et nende ühiskond pole omariikluseks veel piisaval määral valmis, kuid selleni jõudmiseks pakub paremaid võimalusi kuulumine mõne teise riigi koosseisu, siis on neil täielik õigus astuda seegi samm. Ja taas pole kellelgi väljaspool Gröönimaad õigust seda sammu taunida.

Kui näiteks Ameerika Ühendriigid suudavad tagada Gröönimaa eskimotele nende arenguks paremad tingimused kui seni on taganud Taani, siis on täiesti loomulik, et need eskimod soostuvad minema Taani kuningriigi koosseisust Ameerika Ühendriikide koosseisu.

Kõnekaid näiteid kellelegi vägisi hea tegemisest leidub ajaloos palju. Meenutan siinkohal vaid ühte sellist. Seda, mis puudutab Lõuna-Kuriilide kuuluvust.

Ilmekas näide – kahepalgeline suhtumine ainudesse

Paljud nii Jaapanis kui mujalgi on pannud pahaks, et neli Kuriilide lõunapoolsemat saart võeti pärast Teist maailmasõda Jaapanilt ära ja kuulub praegugi Venemaa koosseisu. Korduvalt on nõutud nende tagastamist.

Esmapilgul tundub, et see nõudmine ongi õigustatud. Sest Nõukogude Liit tõepoolest rikkus rahvusvahelist õigust, kui need saared 1945. aastal vägisi hõivas ega soostunud hiljem tagastama.

Lähemal vaatlusel avaneb aga hoopis teine pilt. Nimelt siis, kui vaadata asja nende saarte põlisrahva vaatepunktist.

Kuriilide põlisrahvaks on ainud. (Nagu ka kogu Jaapani põlisrahvaks.) Jaapanlased on seal sissetungijad, vallutajad. 1945. aastale eelnenud mitmekümne aasta jooksul, alates juba 19. sajandist, olid Jaapani võimud sooritanud ainu elanikkonna kallal tegusid, mida saab nimetada üheainsa sõnaga: tasalülitamine. Need teod viinuks jätkumise korral pigem varem kui hiljem ainude ümberrahvastumisele või väljasuremisele. Kui Jaapan olnuks Teise maailmasõja võitjariik ja saanuks sõja lõpu järel karistamatult jätkata oma sõjaeelset ainudevaenulikku tegevust, siis kindlasti. Rahvusvahelise õiguse mõistet kasutades oli tegu kõige puhtakujulisema genotsiidiga.

Seega tekib sama vastuolu nagu Gröönimaa puhul: kui tahta teha head vallutajariigile (kelle suhtes temast tugevam riik tõepoolest on rikkunud rahvusvahelist õigust), siis seeläbi tehakse halba põlisrahvale.

Väikerahva esindajana olen kindlalt Kuriilide ja Jaapani ainude ning ka Gröönimaa eskimote poolel. Seepärast ongi vägisi head teha tahtjatel arukas oma kihutustööd teha kergeusklikele, minust aga mööduda suures kaares.