Kosutav oli Terevisioonis kuulata ministriohtu Andres Suti praalimist, kuidas järgmise kümne aastaga investeeritakse Eestis 15 miljardit taastuvenergia arengusse, eesmärgiks ikka seda va nullemissiooni tagavad suurepärased maismaa tuulepargid, mille mõju inimeste tervisele pole meil keegi põhjalikult uurinud. Ent püstitatagu kasvõi igale majapidamisele personaalne tuugen, ei päästa see Eestit hääbumisest, kuna põhiprobleem pole mitte rahvalt viimast raha röövivas taastuvenergiale üleminekus, vaid kurvas statistikas, et kui me ei suuda muuta oma seniseid nn väärtushinnanguid, on Eesti mõistetud koos muu Euroopaga väljasuremisele.

Sündimuskordaja madalseis.

Eesti sündimuskordaja on langenud napile 1,17-le. Selle näitajaga kuulume Euroopa nirumate hulka. Rahvuse säilimiseks peaks kordaja olema vähemalt 2, ent sinna ei küündi enam ükski Euroopa riik. Meist kiiremini on rahvast kaotamas üksnes Ukraina, Poola, Hispaania ja Leedu. Rahvaarvu kiire kahanemine ning laste saamise edasilükkamine või sellest sootuks loobumine, on tõusnud eksistentsiaalseks probleemiks, mida poliitikute poolt üritatakse kaitseküsimuste ja sõjaohu taha pugedes maha vaikida või siis millegi mitteolulisena näidata. Aga kell tiksub armutult ning ühel hetkel ületame piiri, kust tagasipöördumine pole enam võimalik.

Karjäär ennekõike.

Lastest loobumist ei saa selgitada lihtsalt heaoluühiskonna mugavusega ega rahaliste raskustega. Üksnes lapsetoetuste kasvatamisega seda ei lahenda, kuigi ka reformistlik lastetoetuste kärpimine, maksudega lajatamine ja majanduslanguse esilekutsumine ei kasvata noortes soovi võtta endale lapsevanema rasket ja vastutust nõudvat taaka. Pereloomise asemel tegeletakse karjääri vormimise, investeerimise ja sotsiaalmeedias tuntuse kogumisega, mida ei saa noortele kindlasti pahaks panna. Ja miks peakski enda parimad aastad ohverdama mähkmete vahetamisele, piimasegu valmistamisele ja käru lükkamisele, kui ühiskond hindab sootuks teisi väärtusi. Pealegi pole hellitatud meestest enam õigeid abikaasasid, kuulutavad naised, ja isepäistest naistest tõelisi pereinimesi, kurdavad mehed. Ja eks neil ole omajagu õigus, sest meie ühiskondlikud arusaamad toodavad poistest enam kui eales varem otsustusvõimetuid pehmosid ja tüdrukutest naisõiguslasi, kes perekonnas püksid enda jalga veavad, hakates siis mõne aja möödudes nurisema, miks kõik koduse majapidamisega seonduv nende kanda jääb, nagu ka perekonna eelarve koostamine ja eluga toimetuleku tagamine, samas, kui sõbrantsid möllavad karjääri teha või õilmitsevad kõigi poolt armastatud suunamudijatena. Meie väidetavalt kultuurne ühiskond keskendub üha enam vastandumisele.

Elu täis vihkamist.

Noorem põlvkond vihkab virisevaid penskareid, vanemad kodanikud irvitavad nooruse üle, kelle parimaks sõbraks ja partneriks on nutiseadmed. Toimetulekuraskustes inimesed hoiavad taskus rusikat, lootuses rikastele molli anda, jõukad omakorda ei suuda kannatada haisvaid poetaguseid, kes võiksid maha surra, kuna kasu pole neist karvavõrtki. Pealinna elanikud peavad külamehi lollideks, need omakorda ei suuda taluda linnameeste ülbust. Koos ohtra lumega saabus meie maile uus vastandumisvorm. Suusatajad on maruvihased töllide peale, kes suvatsevad patseerida piki suusatamiseks kohaseid kergliiklusradu ja jalamehed omakorda murraks laiavate suusaässade kepid. Reformikas vihkab isamaalast, sots EKRE poetagust ja eesti200-lane tervet ebaõiglast maailma.

Vihkamine tekitab ebakindlust, paneb kahtlema sünnimaa tulevikus ja sütitab aina uut viha kõige vastu, mis iseenese tarkadele tõekspidamistega punkti pealt ei kattu. Kuhu mahuvad selles vihkamisest triiki igapäevas lapsed? Ei kusagile.

Armastus versus vihkamine.

Misandriast, mis lahtiseletatult tähendab meestevihkamist ja misogüüniast ehk naistevihkamisest on saanud tõelised rahvusreligioonid, mis sotsiaalmeediast tuule tiibadesse saanult levivad üha jõulisemalt peavoolumeediasse.

11. jaanuaril avaldas Postimees end Pille nime taga varjava naise pikema kirjutise põhjustest, mis teda meestekeskse ühiskonna juures oksele ajab. Võis aimata, et end Pilleks nimetav neidis on kogenud halba suhet, mis süüdanud temas viha ühiskonna vastu, kus naistega ei arvestata ning milles neile oleks otsekui määratud roll kõiki raskusi enda kanda võtta, sest ludridest meestest pole ju mingit tuge. Seda kirjatükki on valus lugeda, sest temperatuur, milleni Pille viha on tõusnud, ei lase tal selgelt hinnata mehe ja naise rolle ja võimalusi, mida need nii naistele kui meestele pakuvad.

Olgem ausad, ükski mees ei saa lastele asendada ema nagu ka ükski naine ei tohiks olla isa eest. Muidugi on meeste hulgas piisavalt lontrusi, kes lasevad naise turjal liugu ning ei taha lastest midagi kuulda, ent laiendada seda kõigile meestele kujutab endast varjamatut misandriat, millest ei võida keegi. Ometi otsustas Postimees teha Pille vihkava loo lugejatele kättesaadavaks, veelgi enam, anda sellele lugupeetud väljaande nimega seostades suurema kaalu.

Tänaseks on tuhanded lugejad Pille mõtteavaldusega tutvunud ning nagu selgub kommentaaridest, siis ongi juhtunud halvim – naised kiirustavad Pillet kiitma ja õigustama, mehed omakorda vähem või rohkem ambitsioonikalt teda maha tegema. Ja olemegi avanud järjekordse vastandumisvõimaluse niigi vihkavas ja haiges Eesti ühiskonnas. Armastusest asendavast vihkamisest aga lapsi ei sünni.

Enesekeskne Eesti.

Siin jõuamegi tagasi iibeprobleemi juurde. Kui külvame vihkamist ja vaenu sugude ning erinevate kogukondade vahel, kärbib see tahet anda elu lastele, kes peavad tolles segaseks kippuvas tegelikkuses üles kasvama. Milleks sünnitada lapsi, kui emadust peetakse naise alistumiseks mehe tahtele? Milleks soetada perekonda, kui üksi saab palju hõlpsamalt ja muretumalt karjääri teha?

Nii kaome ajalukku, hääbume uhkelt endale vastu rinda tagudes, et meil on õigus oma keha üle, et keegi ei tule ütlema, kas peame magama mehega või naisega või mis kuradi sugu üldse eelistada. Ja mida asja, kui hääbuvad keel ja kultuur, sest isiksustena saame pageda kaugele soojale maale ning inglise keelaga suus on juba ammu elu märksa mõnusam, kui mingeid kohalikke dialekte purssides.

Meie püüdluste horisont.

Oleme valinud vihkamise ja enesekesksuse, sest elava eeskujuna juhib meid sellele teele aasta-aastalt ägedamaks muutuv poliitikute omavaheline arveteklaarimine. Sestap unustamegi austuse kaasteeliste ja kodumaa vastu, hoolivuse ja aegumatud tõed ning materdame vastaseid, unistades omast majast Hispaania päikeserannal. See ongi meie püüdluste ülim horisont.

Viimane aeg oleks alustada diskussiooni, kuidas leida taas rahvuslik rahu, mil viisil saada üle vihkamisest, mis kurnab ja hävitab. Maailm on ju märksa mitmekesisem ja kaunim. Kes peaks meid juhtima leppimise ja uute väärtuste juurde, mis õpetavad taas hindama emadust, isadust ja perekonda? Selleks on viimane aeg, sest aastal 2035, kui Andres Sutt loodab kogu riigi tuugeneid täis toppida, on rahvastikukatastroof juba pöördumatu.